Pikk tee on Sul käia lõpuni otsa, mis meile on alguseks... Kui ongi su mõtteis ehk kõhklusi, siis seda ei peeta veel arguseks. Tead täpselt, kuhu Sind viiakse, seal sirgena seisad ka nõrkuses. Kust võtad küll jõu ja vapruse, kuis painutad endas kõrkuse? Suur vägi on see, mis edasi viib, pilt piinadest selgena silme ees. Ei heiduta sind see teadmine – ei! Usk Isasse andnud Sul ...
Kõikvaimustav hüüatus Kutse laotusse kaasa Kõikjalt mulle meenutab Tule Loojaga kaasa Mu meel mõtleb meeletult Tahan – või ei taha Keel kõneleb keeletult Ma siiski vist ei taha Hing jäänud on hääletuks Hääbund kalkuse taha Päev laabub nii jäljetult Aja hämara taha On siis tõesti hingetus Millesse jääda tahan Olemise pingetus Sest hõlpu aega ...
Miks küll nõnda palju tuleb kanda? Mu koorem kallutab mind ligi maad. Olen ju kuulnud Su sõnu, käinud õpetatud teed. Kas sellest siis ei piisa, pole küllalt minu õiguseks? Aita mind märgata enamat, kaugemale, üle raskuste ääre, välja õigluse kammitsaist. Ava silmad nägema, kuidas Sinu Armu kiired sulatavad mu vaeva, kahandavad kandami raskust, valmistavad mind uuele algusele. Anna ...
Ma ei oskagi aimata rõõmu, Kui jalad on jäiselt seotud, Kui keha pudedaks kuivamas. Näe – siiski on taevas avatud, Mu päevad kõik Ta pihus hoitud, Vägevaima Väest kantud. Nii on mu usk läbi risti, – Läbi Risti – See on mu rõõmude nägu. Naatan Haamer
Mis olnud, see nähtud, tehtud, minna lastud. Seistes tuleviku lävel on ikka pisut kõhe – siit pole veel keegi läinud. Vahel on nii raske leida teed. Isa taevas, kes lood uusi aegu ja vastseid radu, anna julgust minna, tarkust valikuid teha, jõudu kanda koormaid, rahu olla kõige keskel, mida oma maailmas kohtan. Ole alati mu kõrval. Naatan Haamer
Vaata seal õrnal jääl kõnnivad tasa inglid,üksteisel hoiavad käesttugevasti nad kinniHommikul varavalges,siis kui päike veel magab, tantsivad, õhevil palged,härmas neil kleidisabadNende silmade särasrõõmusõnum on kirjas –Avatud Lootuste värav,tulge, tulge kõik sinnaDaisy Lappard
Pea rõõmustavadüheskooskõik lapsed Jumala,sest kingituseksmeile toobMaailma Päästja ta.Ta auks nüüd süüdakehulk küünlaid põlema,et selles valgusessaaks südant soojenda!On igas leegis peidusüks soov me kõigi jaoks –et imesid veel leiduksja armastus ei kaoks!Daisy Lappard
Su saabumisest teedel maas on märke, mis enne sind meid kõnetavad.Neid uskuge, et vastu võtta teaks teja oskaks ennast ette valmistada.Sind oodates ma lõkketule läidan,et külm ja tuul ei kimbutaks,suur ootusärevus mind ärkvel hoiab, mu südame küll rõõmuga sa täidad.Sest ootusest ma lõõman isegi,nii elevil on ümberringi kõik su tulekust. Päev läheneb, mil siia ...
Päev hiilib rutates metsade rüppe,takerdub puude latvades,viivuks veel peatubja tagasi vaatab –tõesti, ta lahkub kui kaheldes.Sügiski taandub,tal lumetuisk kannul,teel kaotab kuldseid kingasid...Kaduvat päeva nii vaadates aiman –Aeg surub takka ju minulgi.Täna veel jõuan.Täna veel jaksan.Rõõmuga astun teel edasi,kuulatan vaikust,mis sosistab targalt –pöördu,saad aidata kedagi,kasuta ...
Vaata, Kujuandja, peod Sul tulvil täis andeid – Sina ehitad üles nii küljed kui mu kaela, nii seestpoolt põhja kui kannusuu.Tõid tasasel sammul mind kaevuveele, öeldes: «Oota veel pisut õhtukuldses varjus, tumma suuga astjanõu, alles hiljuti võtsin sind kaasa oma teele.» Nõu tänavanurgale vajus, põhi rõnga jättis punatolmusele teele. «Õnnista mu suud ...
Uue päeva veel kahvatus punavas kumas, eilse toimetuse tolm on ammu laskunud maha ja silm ära tunneb armsaks saanud paiga.Vurin-surin, surin-vurin; Sina põlvitades ketrust ketrad.Mind äratad varajases vaikuses ja hetked veerivad end vurravaks hommikuks ning lõunatunniks. Läbi sõrmede joostes uue hoo saan endale ja Su oskuse läbi ei karda ma enam katkeda.Sina ketrad mu päevadest pika villase lõnga, mis kootakse kuskil ...
Minu aeg on Sinu aja sees, mil vargsi loodan Su toele ja hallis hommikus tean, et see on õige. Sinu sõna on minu sõna sees, mil laulad vaikuses kasvamise laulu ja vihmapiisad helisevad läbi udukaste. Sinu teed on minu teedes sees, mil hoiame koos oma sooned ja säsi – me päevade parim aeg on alati käes.Arho Tuhkru
Ma tahan kinkida ja tuua Su palge ette oma rännatud teekondade vara, mis polegi muud kui kooskäimine Sinu loominguga.Kummardun ja ulatan Sulle oma elatud aegade anni, mis pole muud kui teretulemised-hüvastijätud Su sõpradega.Ma tulen Sinu akna alla oma õhtusse veerenud päevaga, tee raskeks mu silmalaud, mis pole muud kui unenägu.Astun üle Sinu koja läve, et tervitada koidu varajast puna – valgust, mis polegi muud ...
Teelised me oleme kõik, teel oma mina koormaga. Vahel on aega palvele, et vaadata tagasi ja soovida edasi. Mida jätame maha, millest loobume? Mis jääb rõhuma nõnda, et arm vaid aitab? Hirm. Hirm, et eksime, et kaome, hirm, et oleme. Siis Jumal ligineb ja pole hirmu, jääb kartus vaid. Kartus jah, sest meist on suurem, meist on halastavam, meist on elavam. Aga pole hirmu, et inimene süüdistab ja meie kukume, et inimene ...
Seal on peidus saladus. Usuks ometi, et on võimalik, et on leitav, et on elatav! Aga pikk on tee ja raske on rada, nii väga raske. Parem on istuda ja kaugelt vaadata, vaadata ja vabandada – see tee on mulle liig raske.Seal on peidus saladus. Usuks ometi võimatu võimalikuks! Usuks, et armastus on minu jaoks ja minus olemas. Usk on saladus, armastus on saladus, Looja on saladus. Aga meie olemegi Looja armastuse saladus. Hermann Kalmus