Jeesus Kristus, me Päästja – elava veega oled Sina meid ristinud ja võtnud oma armu hõlma, eluleivana tuled Sa ikka ja jälle meie juurde meie hinge kosutama. Sinuga käies on õnnistatud meie tee. Usus kosutad Sa meie hinge. Sina oled meie Issand!
Kividena rannas oleme ja lained uhuvad meil üle pea. Raske on nii hingata ja näha õiget teed, sest piiri peal kõnnime me. Looja, palun kanna meid oma maale, eemale lainete kurjusest. Sinu juures siis hingata saame ja Sina näitad teed, kuhu minna on õige.
Okkad oksal, okkad käes, okkad südames! Okkaid me elus on palju ja ise me jagu neist ei saa. Usk Sinusse, kõigeväeline Jumal, päästab meid okastest südames. Enam ei taha siis haarata okkalisest oksast ja käedki nii valust on priid, kuid armid jäävad. Nii võivad jäljed minevikust jääda selja taha, kui palveks ühendatud mu armilised käed. Sina parandad kõik haavad, Sina leevendad me ...
Ärata mind lummuse kütkest, tiri mind välja unustuste mülkast! Õhk on ahvatlustest paks, kiusatusi tuubil täis lubadused, lubadused, valed ja petuskeemid. Uhkus ja Ahnus õgivad õõnsaks, närivad tühjaks kogu metsa puud. Puud aga kõigutavad muretult oma oksi ja eputavad hõbedase säraga, nad ei mõistagi, et on seest tühja täis, tühja täis... Vaid ...
Mu Issand, kuis edasi suudan su jälgesid pidi ma astuda, kui kadumas julgus end muuta ja proovile panna, tões katsuda. Tean, Issand, su tee polnud kerge täis ohvrimeelsust ja visadust. Mis mind ootab, veel pole selge, soov paotada homse ees ust. Teen aralt paar sammu edasi, ees valikud, hirmud ja kõhklused. Ja olgugi raske, tean, tagasi ma siiski minna ei kavatse... Daisy Lappard
Mida küll otsid sa oma teel, ekslemast väsinud rändaja? Kosutust tunda loodad ehk veel, päikeselõõsa käest varjuda. Janu sind piinab ning ees ootab kõrb, seal pole allikaid, jõgesid. Enam ei teagi, miks algas see ränd, mille eest ometi pagesid. Kaugel, seal kõrbe ja mägede taga ootab sind kodu ja sillerdav järv... Taipad, seal ongi kõik see, mida vajad, unuvad mured ja meelest ...
Üksik puu, lagedal väljal külmade tuulte räsida. Kasvab ta visalt ja jõudnud neist tuuleiilidest väsida. Halastust anub ja murega pärib: milleks, oh milleks see kaljunukk koduks mul pandi, kõik elav siin hävib, mindki ees ootamas kindel on hukk... Jumala armuta pole ta siiski, kaljusein vangis hoiab ta juured, sügavalt mullapõuest ei tiri välja teda ka karmimad tuuled. Kevadel uuel taas paisutab ...
Minu kohal, mu ümber ja ka mu sees On Sinu kirkuse soojus, Kui tõstan pilgu Kõigeväelise ees Ja oma uhkusest loobun. Sind palun, Issand, mine ise mu eel, Saada mind oma ime hooles. Aita, et Sind ei kaotaks iialgi teel, Siis kostad Sina mu poolest. Naatan Haamer
Taevane Isa, ma tean, et kutsud enese juurde kõiki inimesi. Sinu armule pole piire, kui vaid inimene ise neid ei sea. Aita, et hirm mind ei peletaks ja abituses rahu ei kaoks. Ära lase usaldust vaibuda, usukindlust kõikuda, et kindlalt hoides Sinust kinni saaksin osa eluvalgusest. Naatan Haamer
Jumal – Sa tead –, Elan maailmas seaduse all, Otsin mõõtu reeglite teelt. Ometi olla ma võiksin see, Kes kui linnuke oksal vabadust teab, Mis täidetud andidest elude heaks. Kui vaid Armule voli anda oskaksin, Su Pojale lootuse jäägitult paneksin. Just selles Su õpetust väga on vaja, Kuidas elada ülevalt seaduse ajas, Elada elu, mis taevaga seotud, Iga hetk igaviku kangasse kootud. Naatan Haamer
Tänan, et tulid, Mu maailma selgemaks lõid. Tõe valgus mõistmiseks sai, Et suudaksin valida Mis parem ja hea. Nüüd on mu teekond elusam, Päev rõõmu saab täis.
Mäletan, kui sündisid mulle. Mäletan Su sügavtummiseid sädelevaid silmi ja veidi hämmeldunud pilku. Osati pahur ja üllatunud, ometi nii loomulik kui vihmasadu või helveste langemine maale. Ja ööd ja päevagi mäletan, Sa mu elu Issand, mis täidetud lõputu ning hoomamatuga, mu Imeline. Mu rõõmud on kui pehmed puuvilla pilvevalged pallid, mis ehtimas koormakandja turja, ja ...
Jändriku jonniga valvan su lävepakku ja puise kangekaelsusega hoian puhtana su jala-astmed kõiges, mis viiks laiali su rahu. Kuid muheda meelega paisugu hüved su toanurkades ja heameel kõlgutagu jalgu su riiuliservadel. Tarkuse algus pesitsegu su südames ja rõõmu loojal olgu paika su pereliikmete vahel. Su sõpradele olen esimene, kes naeratab, kui nad astuvad kingitustena su toa soojusesse. Arho Tuhkru
Koon sulle ülevalt alla oma hommikust pika valge kanga, mis ilusaim härmatiskandeis ja helberõõmus mu sees. Annan sulle palgeis valgeis lumise, tantsivaist pakaselilledest palistet narmarätiku, mis kauneim su pilgule ja meelele sees. Sõlmisin tuisulõimed kanged vilkuvaks looks, need teed valgeks su eel; ja hiilgavaiks kui jääehteis keed. Kahvatu ootuse aeg, kauneimas võluilmes, luuvalges rüüs, kus ...
Mu juured on sügaval peidus teisel pool nähtavat ilmapiiri – seal, kus kord oldud, kord kasvasin ja kevadet nägi mu silm. Tule üle kauge, hõbedase saare! Siin varju varitseb valguseviir ja pimedust käsutab iga ärganud aohaku helk – võlumaailm. Jääpärleid õhus lendlemas leidus, igal pool püüdlemas päikesekiiri; lumepalgeis valgeis, ootuses oksad, kuni uut tunda saab ...