Kiirus ja rutt on mu saatjaiks, neis muserdav argipäev. Hing nõnda kängub... Kuis saaks ma taas leida vaimuväe? Issand, mind aita, et näeksin sügaval enda sisse, toida mu usku ja valgust paista mu silmadesse. Valgust, mis murede varjud eemale peletaks mõtteist. Valgust, mis ärataks tunded, ilu et märkaks või hetkeks. Daisy Lappard

Su ümber on toatäis rahvast, neist keegi ei pääse su ligi, kes tulla ei tea, kes ei taha – su pilk keelab kõik, kellel huvi. Sa vabasta meel, ava süda, siis üksinda ennast ei tunne. Üks naeratus kingi – saad sada, kui eksid – teed küsida julge. Vaid valu toob üksindustunne... Su ümber kui ongi vaid võõrad, siis mõtle – neist saada võiks ...

Tuli on and Jumalalt! Tuli on hea, kui me teda hästi kohtleme. Tuli hävitab, kui oleme hooletud. Tuli on and, mille eest me peame hoolt kandma.

Võta mind endaga ühes, võta mu pattude tõttu, võta mu valud ja mured, võta mind enese rüppe. Võta mu rõõmud, mu laulud kingiks enesele. Armastuse kaudu lähemale sul tulen. Hoia mind enesega. Palun, ära mind põlga! Sinuga elada tahan, sinuga koos tahan surra... Daisy Lappard

Täis õnne, sära silmades, ma igast kevadest saan rõõmu, ja jaksu – jõudu elada. Su õitevahust, õunapuu, ma võiksin lausa joobuda. Näe, igas õies peidus on erk päiksekilluke! Üks lootuskiir on neis ja ootus suur... Et sügisel täis kuldseid vilju mahlakaid on võra sul ja oksad maani painduvad! Daisy Lappard

Veel silmast silma näha ma oma Jumalat ei saa. Mu pilgu eest jääb varju, peost puutumata ta... Ta kohalolu tajun hooti, neil hetkil kullane on maik. Mis mulle ere, ime moodi, jääb talle killukeseks vaid. Ma kogun palveisse need viivud, las süda pildi joonistab. Saab armust pale silmapilguks, mu Jumal – ilus oled sa! Daisy Lappard

Vana on olnud, uus on tulnud. – Ons tõesti tulnud? Kõdu loovutab elule teed. – Jah, on tulnud! Mina ei suuda veel mõista, aga tahaksin. Mida vaadates kogen või näen? Muutunud ilmas on ilmast ilma ülesse, kõrgusse, kõiksusse tõus, ääretu ilma silma. Meel meeletult mõikab ja igatsusest kaasa hõikab kõikväelise ümina lainel, vabanend painest, ...

Tule mu juurde – mu sammude julgustaja, mu õiguse õpetaja, mu tuskade lohutaja. Ole mu juures – mu selguse näitaja, mu elu aitaja, mu rahu toitja. Jää mu juurde – mu igatsuste avaja, mu lootuse kinkija, mu valguse näitaja. Naatan Haamer

Ärkav aeg, puhkev elu, seemneootel põld ja ärev melu – see laul võiks olla uuest algusest, kuid vahel olen nõutu, segaduses. Isa taevas, õpeta mind mu tööd tegema õigel ajal, siis, kui selleks on sobiv hetk. Aita, et ma ei pelgaks, mida ette võtta tuleb, kanda vastutust oma osa eest. Ole toeks mulle mu koormate kandmisel, aita mõista Su õpetusi õndsuse teest. Naatan Haamer

«Vaata, siin on su hommik!» – laususid lävelt, kui tõusin jalgele, et alustada uut päeva. «Vaata, siin on su aed!» – kõlasid sõnad, kui heitsin pilgu üle läve oma tööle. «Vaata, siin on su paik!» – mõistsin, kui leidsin su lõhnamas õhus ja mullas ja võilille õites ning päikese, vihmade ja pilvede teel. «Vaata, see on mu ...

On kohtumisi me radadel inimestega, kellel olid kord unenäod, mis kandsid unistusi, nüüd aga unustusi. Me pelgame neid, sest nad on me jaoks liiga hallid ja rasked. Nad satuvad me teele, kuid meie ei taha sattuda nende teedele. Nende silmad ja mõtted justkui määrivad meid, sest nende sära on palju sügiseid tagasi kustunud ja tuhaasemes pole õige ammu enam tunda isegi vaevu hõõguva söe lootust. Palun Sind, ...

Vaata, avan Sulle oma kaunima õie, elavda mind oma ülemistest paikadest. Kui kaua ma uinusin või millal vaibus kõik vaikseks mu sees? Õnnista mind oma tärkamise väega. Andsid ju mulle kingiks oskuse märgata ja mõelda; valmistada ja taibata; kanda ja kasvatada; anda ja andestada. Pidasid mind meeles ajani, mis on Sinu oma ja Su armastus otsis mind üles. Arho Tuhkru

Veel viivu, enne kui õied vajuvad longu või õhtul mööduvad külmad tuuled. Vesta vaikselt, jutusta sõnadest, millest alati aru ei saa, kuid need pole võõrad, et pärale jõuaks. Mis on tuum, kus on ülal? … ja keskne, alus ja põhi? Mis on jääv, kus mu veli? … ja kinkiv, elav ja püha? Veel viivu, enne kui lähed, vesta vaikselt, sest ilus on su ...

Ei tõusnud tolmu, ei heli mu sammude alt, kui silmasin hämaras väravakaart. Aoveerel ärkvel – ei enam peost pudenenud muredat aega. Oh ava oma toauksed, kutsu hooviväravalt! Uut hõngu imeliste aedade maalt, puhangu survel – seemned võrseiks, pungadest õitelaegas. Tulen rutates tervitama tänavalt, sulasena valvel – Su kotta ja Su tuppa, mis sinisinise laega. Arho Tuhkru

Kristus, kes Sa inimeseks said, kes Sa kannatasid meie eest ja surid ristil. Sinu rist on meile meeldetuletuseks, et Sina päästsid meid. Selles näeme valu, mida Sina kannatasid. Sellest leiame tuge oma risti kandes. Sina oled meie Lunastaja.