Vaikuse kõnekus jutustab

Muistsed põlved ootasid, Issand,et Sa taastaksid Iisraeli lagunenud hooned.Vaata, Su koda on varemeis...Aga ei, Issand, ei – Sa ei taha elada inimkätega rajatud hoonetes,vaid nende juures, kelle süda on puruks pekstud ja väriseb Su ees.Vaata, Issand,minu süda on varemeis,mina värisen.Tule, Issand.Tule ja ela mu sees, kuni Sa rajad uuesti taeva ja maa,kuni Sa lubad mul näha seda, mida ükski kõrv pole kuulnud,mida ükski silm ...
Kutsun sindki kaasa teele, mis terendab rannal ja kulgeb mööda tusaseid kive. Kutsun sind käima rada, mis nähtamatu jalaastele, kuid iga sammu sahin ja liivakrudin on ootajaile kuulda. Kutsun sind kaasa üle lühikese päeva, et tabada valgus, mis nähtav vaid otsijale ja tundmatu taipamatule. Küll leiad sa lootust, mis meelitab tärkama, ning sirguvad needki, kes kössis või katki, kellel seni varanduseks vaid ...
Veel päevasooja lubab selge taevakaar ja päike särama lööb teedel lompides, mets juba kolletab, ta teiseks saab, ees ootab sügis kuldseis värvides... Kuid enne veel, kui lehed tuulde kaovad ja puudesalud läbipaistvaks muutuvad, mets oma ande lahkelt kõigil jagab – küll marju-seeni siin, mis talveks varuda. Taas kuklas tunnen surma hingust külma, näen hääbumist, mu silme all kõik ...