Sel õhtul on väikseimgi loodume jaoks nagu üüratu ime. On valgus ja soojus ja ühtsusning suviseis südameis hurm. Sel ööl tahaks olulist hoida –kuud, mardikat, järve, mis sile…Ja veel tahaks hoida Su südant,mõnd hetke, kui elavat tuld. Tekst ja foto: Anna-Liisa Vaher

Jesaja ütleb oma prohvetlikus sõnumis, et Jumala abi annab elu, turgutab alandlike vaimu ja elustab rõhutute südameid. Meie kohus on Teda kiita ja tänada. Kiitus ja tänu võib olla meie iga päeva tuum, aga kindlasti kannavad seda sõnumit meie laulud. Seekordsel vaimulikul laulupeol Tartus kandsid oma soovid ja palved, tänu ja ülistuse Loojani tuhanded. Ja need palved ei jää vastuseta.  

Oh ära võta oma hella kättmu laubalt,las olla niija hõiskan rõõmulaule.Mul pole sõnu,ainult viis mu huulilSind tänab kõige eest,mis olnud, onja tuleb.Jaan Tooming

Pikavere küla kiviaed. Foto: Sirje SemmNii olen elupuusse kinniseotu,kui oleksin siit ärahiiliv varas.Ling minu jaoks on tehtud napilt paras,ja aina tegevuses ma, kuid teotu.Mu kõrguselt on puusse seotud paelad.Kui nõrken, jään ma nende külge rippu.Puus kerkiv mahl mind kaasa sunnib tippu,kuid minust läbi tüvve taotud naelad.Neid naelu kaudu mahl ja veri segi,ja sõnu pidi, mis mul kasvand luusse,ma kergelt, vabalt sisse astun ...

Jumal, ma tahaksin küll väga, et mu elu toetuks vettpidavatele asjadele. Aga mõnikord leian ma end ometi innukalt just neidsamu pragulisi kaevusid kaevamast, millest tegelikult kellelegi tulu ei tõuse. Mõttetult rabelemast ja närvitsemast seal, kus tuleks pigem vaikselt Sinu kaevu poole kõndida, et jälle elustatud ja rahustatud saada.Aita mind, Jumal, et ma ikka Sinu elava vee allika juures püsiksin ja oma kärsituses kuhugi ...

Läbi vaeva ja valu võserikujõuame kord kuldse nimbuseni.Igaveste tõdede mõistmine pole kerge.Kookonist veikleva liblikanion pikk kirgastumise tee.Kalju Konsin

Koob kangaks päeva meluLoob soovidele eluUni võtab vaevadToob lähemale rõõmu joob päeva viimse sõõmuUni võtab vaevad käib oma iidseid raduNeab vaenlastele kaduUni võtab vaevadSeob päeva vaikse valuNii igal õhtul palunToo lähemale taevadTekst: Miina PiirFoto: Sten Piir

Hingan Jumalat ja Jumal hingab mind.Tulen alt, et lennata kõrgesse kui lind.Jumal hingab mind ja mina hingan Jumalat.Tekst: Peeter NovodFoto: Sirje Semm

Kiitust, tänu!– hüüab süda,sest ta armu tunda sai.Rõõmu seda kinkis Issand,kui mu ellu valgust tõi.Tahan oma õnnest suurestlaulda viise kõlavaidnagu linnud kevadkuudellustlikuid ja säravaid.Tärkamas on jälle looduspungades ja urbades –rohkem valgust, enam soojust,süda laulab, elu keeb...Tekst ja foto: Daisy Lappard

Me läheme aina, et leida,üht otsides liigume edasi,üht pelgupaika,mis hoiaks,mis ootaks meid alati.Meid hoia väsimast, Issand,nii sirgelkui kõveral rajal!Su juurde peab kõndima pikalt,kuid sinna meil minna on vaja.Su riiki, mis meile on varjuks,teed juhata,võta meid vastu!Et kõigist maailma paigustneed jõuaks, kel sinusse usku!Tekst ja foto: Daisy Lappard

Issand, sa oled mind kutsundüheks –ses karjas suureshoia mind eksimast teedel,jää ikka mu ligi, mu juurde.Värskena hoia mu vaimuselleks, et iga su sõnaminuni jõuaks ja kaiguksselgena meeltesveel kaua.Ärata mind, kui ma uinunviimaks su ukse taga.Mina, su lambuke, usun,loodan,et õnnistust jagad...Tekst ja foto: Daisy Lappard

Need, kes on valitud nägema,need, kelle usku kinnitatakse,jõuavad ka varem pärale–ja nad näitavad teed teistelegi.Need, kes pikal teel väsivad,kes on kaotanud oma usu,kuid selle ometi üles leiavad –teavad, kuis hoida teisi eksimast.Anna mullegi mõistvaid kaaslasi,kelle abile ma võiks loota!Anna julgust, usku ja tarkust,et suudaksin hoida teel ennastja neidki, kes mulle toetuvad! Tekst ja foto: Daisy Lappard

Sa avasid ukse me ees.Ukse, mis kinni on kiilund.Sa avasid ukse,kuid me – lävel seisame, omad meil hirmud.Sa avasid ukse me teelja näitasid kätte suuna.Miks kahtleb veel arutu meel?Su hüüd on ju selgesti kuulda.Minna edasi mõni ei tihka,teine ammugi tulnud Su ligiSinu valu, Su piinu – me ikkameeles peame,kuid pelgame omi...Tekst ja foto: Daisy Lappard

Esimesed elu kandvad kiiredlibisevad möödaSu karedaid palgeid. Sünd ja surm, hääbumine ning taassündühinevad inimese peopesa mustrites. Tahaksin haakuda Sinu mustritega – tahaksin leida oma peopesasttunnistust selle kohta, et kõik mu joonedkannavad endas Sinu käekirja. Su karedad palgedkangastuvad valgusvihus. Surun oma näo Sinu jahedussening tunnen, et sellest enam ei piisa – igatsen jõuda kaugemale, igatsen kareda ...

Haprale pinnale toetudesimestab ärev hing, et kõik polegi veel kadunud. Vaatab ja mõtlebning unistab kuldsest puurist, mille varbade vaheltvõiks segamatult imetledasinist taevast. Vabaduse mõrkjad marjadmeenutavad esimest tormakattiivaprooviudusulise pesasüütust rüpest… Ärev hingpiidleb kartlikult sinakat taevastning ei märkagi,kuidas kevadehõnguline koidikmaailma hapruseotse Looja südamesse kannab. Anna-Liisa Vaher