Valguskiir paistab läbi akna,Valguskiir valgustab seina ja see saab nähtavaks neile, kes ruumis on.Valguses näeme me müüre, mis piiravad meid.Kolmainu Jumal, Sina oled valgus, kes paistad meie eludesse.Sina muudad nähtavaks müürid, mis oleme ladunud enda ümber, et olla valgusest eemal.Valgusta, et meie pimedusest saaks valgus Sinus.Valgusta meid, et müürid kaduda võiks.Tekst ja foto: Mikk Leedjärv

Jumala Vaim, kes valitsed maailma ja elad meie sees,Armastuse Vaim, kes julgustad meie südameid ja meeli,Elu Vaim, kes oled eluallikaks meile.Pühitse meie radu ja päevi, Pühitse meie mõtteid, sõnasid ja tegusid,Pühitse meid, et Sinu Vägi juhiks meid õigel teel.Pühitse meid, et oma eludega kuulutame Sind, Sa Püha Kõigeväeline.Tekst ja foto: Mikk Leedjärv

Sa Looja Vaim, Sa eluandev Vaim.Sa Lunastaja Vaim, Sa armastuse Vaim.Sa pühitseja Vaim, Sa Püha Vaim.Ole ikka minu ligi,Ole ikka andmas jõudu mulle,Ole ikka täitmas mind elu- ja armastuseväega.Ka siis, kui ümbritseb mind kõrb, annad Sina mulle väe elada.Tekst ja foto: Mikk Leedjärv

Südame kõne JumalagaSiis saabub kevade, kui valguskiired puudutavad südant,kui paljastub längus, raagus tõde.Siis on kevade, kui taevakiired soojendavad – tukkunust saab elav!Algab lõputute võimaluste pakatumise aeg, elu värvikas maailm: kikitab kasekõrv, kõlistab karukell, kummardab kanavarb, siristab kaselind...Käes on lehekuu, imekaunis Looja Vaimu püha inimsüdames.Anna Humal

Taevariigi kodanikuna maailmasRõõmutooja liblikas lendab kauni kaarega üles taeva poole, viib kaasa mõtte ja meele. Vigase tiivaga liblikas lendab maadligi ja teeb hinge haigeks.Milline on minu (elu) laul? Kas see suundub üles taeva poole ja tõstab kõrgemale meele, täidab rahuga, nakatab rõõmuga? Kui laul tuleb suust, siis suundub ta kõrva.Kui laul tuleb südamest, siis läheb ta hinge.Kui laul pärineb ...

Jumala rahva koduigatsusOlen juba kaua kõndinud. Olen ületanud põllulagendikke, läbinud laane, hüpanud üle kraavi ja ojade, eksinud, seigelnud ja taas raja leidnud… Loodan õige pea mäe tippu jõuda. Pärast pikka väsitavat tõusu avaneb lõpuks meeliülendav vaade: veesilm, teelõng, puude ja põõsaste rohekaspruun palett, taevakaar... Minu kõrval kuuse ladvas liigutab äkitselt uhke lind ...

Hea karjaneKarjaseid on mitmesuguseid: õppinud, sündinud, isehakanud, kutsutud või/ja loodud…Karjased on riigi-, linna-, kooli-, koguduse- ja perepead.Karjane on iga õpetaja, tugiisik ja ema,iga hea hing, kes teist hinge mõistab ja armastab.Väljaõppest üksi ei piisa.Kutse ja soov jäävad küsitavaks eelduste ja oma panuseta. Midagi jääb puudu, kui ka kõik eelloetletu olemas…Hea karjane tunneb Isa ja Isa ...

Vanasti oli kombeks ülestõusmispühade varahommikul allikale rutata. Teed käidud läbi metsa, sõrm suul, et mõtlematult sõnakestki ei poetuks. Allikale jõudes pesti silmi, täideti kruusid ja joodi karget vett. See kaunis komme hoidis meeles naiste lugu, kes varahommikul Õpetaja hauale jooksid ja seal Ülestõusnuga kohtusid.* * *Nii hea on minna ja vaadata peegelpilti selges vees, vaikida ja oodata Õpetaja ...

KutsujaleSellel viimasel viivulsaada käskjalg mu juurdeelava tulega.Kui ta suudleks mind suuletuliste sütega, lahkuks süü minu südamestja patust puhtanasuudaksid jahtuvad huuledSind lõpunikiita. Maret Kaik

TaipamineSüükoorma allmaad ligi litsutud,põlvini põrmus,anun vaid üht:võta vähemaks süüd,võta süü sootuks ära!Ei, Issand, ei!– rabab mõte kui välk – jäta mulle mu süü,ära tee – süüdimatuks! Maret Kaik

Olen kui kiviklibune saviSuure Voolija käes,kes muudkui sõtkub ja vormib, jälle nihu, ja nätaki! – halli savikänkrasse tagasi.Pottsepp ometi lootust ei jäta, üha uuesti voolib ja vormib valu ja vermete kiuste:kõvad killud mus lõikavadennast ja teisigi,jäävad verejäljed Su ihusse, Meister,pühal kannatusteel. Tekst: Maret KaikFoto: Daisy Lappard

Klounimask    Sinu risti allaoma koorma tahan panna maha,klounimaski,mida ilmas kannan,kannatuse paistelvõtta eest.Rebin maski,teine koorub välja,kihi järel kihte kisun näolt.Looja loodud palekätte end ei anna:kas Su lubadus siis põrmugi ei kanna?Sa ei vasta.Kas on hilja,tõesti lootusetult hilja –  ja mul näkkutardunud onsurimask?  Tekst: Maret KaikFoto: Daisy Lappard

Nopi see tilluke kivike: türkiissinine, mereroheline, kuldkollane, tuhmpunane. Nopi see tilluke kivike, nii sarnane oma vellele. Ja meister, mänglevas rõõmus, korjas kive värvilisi. Nii ühesuguseid, samapalgelisi: siniseid, kuldkollaseid, tuhmpunaseid... Tõstes neid üles, ruumi leides, sai otsimise, äratundmise, korjamise aeg täis. Külg külje kõrvale, oma paigale, nähes sõpra samasugust, märkad ...

Mäletad veel, sul pole vaja katta oma pilkuvõi häbeneda jalgu, mis astunud päiksetolmusel teel.Mäletad veel,sul pole vaja peita oma häältvõi käsivarsi suruda rätti keskpäeva paitavas lõõsas.Mäletad veel, kui paistsin sinust läbi ja sinus pesitses üks tasane laul. Laula mu laulu, kuniks aega on. Varsti hommikutolm ju tõuseb naabrite sammude jadast ning tuhmumas madalas olevate värvide ...

Tule! Mööda vihmamärga teed tule, et aimata kuluhalli udu öist aset. Kutsun sind kaasa üle lühikese päeva, et tabada valgus, mis nähtav vaid otsijale ja taibatav vaid päralejõudjale.Sama tee, mis hetk tagasi peegeldas kõike kaunist ja laius justkui kõikjal, sai jälle poriks ja kivideks, pilved ujutasid üle janunevaid sooni ajal, kui mõõdan maad Sinu käidud jälgi mööda. Kohtan ...