Jumal, Sinu armu meie elus on rohkelt kui rannaliiva. Kuid oma piiratuses näeme seda liivale joonistatud südamena, mille laine kiirelt kustutab. Nii arvame, et armastust on liig vähe igas päevas. Ava meie südamesilmad nägema Sinu armastust! Täida Sina meid oma armastuse väega, et oskaksime armastada Sind ja armastada ligimesi kui iseend!

Isa, Sa näed, kui sageli inimesed ennast aheldavad saatuse ja ettemääratuse ja paratamatuse külge, sest nii on kergem elada. Ei julge lasta lahti minevikust, otsida lepitust ja andeksandmist, ja ei näe elul tulevikku. Isa, Sa oled purustanud patu ja kättemaksu ahela. Isa, oma Pojas oled Sa kinkinud inimkonnale vabaduse ja vastutuse iseenda ja Sinu ees. Õpeta meid lendama Sinu avaras maailmas.

Oh Isa, miks tunnen ma end taas nagu ussike? Kõik need murekoormad, mida kannan, ja hirmud ja luhtunud lootused, kõik need suruvad mind vastu maad. Aga siiski – siiski tohin uskuda, et siin, siin kuskil minu sees on keegi teine. Ja tohin uskuda, et ühel päeval ta murrab vabaks sellest alanduse kestast ja siis ... siis saan olla nagu ingel taevas.

Isa, Sa oled mind loonud hoidma hindamatuid aardeid. Ma olen jootnud nendega kõiki, kellel on olnud janu – janu tõe ja õiguse järele. Ja olen nüüd tühi, pandud käest, unustatud aja aknalauale. Vala minusse veel oma Vaimu, täida mind oma heade andidega, et ma kõlbaksin veel leevendama igatsejate vaeva.

Ma loen Su sõna, Issand, ja on hetki, kus ma ei mõista Sind. Sõnad on tuttavad, minu omas keeles, aga kõla on võõras. Kes avaks mulle ukse mõistmise juurde? Sina, Issand Jeesus, ise oled võti. Sina avad Seaduse ja Prohvetid ja Kirjad ja ütled: «See on kirjutatud minust.» Ma tänan Sind, Issand.

Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib... Nii laulis kunagi Heli Lääts. Tõepoolest, me ei tea seda ja kas peakski? Aga kindlalt teame, et alati on meie ümber inimesi, kes lahkuvad, kui meil ei lähe kõige paremini. Kuid teame ka, et on neid, kes jäävad, kes on valmis koos meiega tundmatule tulevikule vastu minema isegi siis, kui nad peaksid maha jätma kõik selle, mis on neile endile armas ja kodune. Veel teame, et just siis, kui oleme kõige suuremates raskustes, leidub ...

Armas Taevaisa, õpeta meid nägema oma suurust just neis, kes meie endi meelest on väetid, sest Sina hoiad ja juhid meist igaüht. Kui Sa võtad meilt ühe võime, annad juurde teisale. Aita meid mõista, et igaüks on väärtuslik Sinu silmis ja me vajame üksteist selles maailmas, et koos muuta seda üha enam Sinule meelepäraseks.

Püha Jumal, täname, et oled oma Pojas Jeesuses Kristuses tulnud siia maailma inimesi aitama ja toetama. Tänu, et paljud on Sinult saanud eluteel abi! Tänu, et Sina võtad meid vastu. Ole ligi neile, kes Sinu abi enim vajavad. Ole toetamas haigeid ja surijaid. Ole ligi neile, kel puudub elu mõte, kes on üksi ja õnnetud. Ole abiks neile, keda seob patt ja kes peavad kandma süükoormat. Ole meie ligi  ja aita meid, et võiksime Sind eluteel ülistada.

«Jumal, kui sa mulle järele tuled, siis palun sind, anna mulle puhas süda,» nii palvetas kogu hingest oma toas päevatööst väsinud Maie P. Tartu Pauluse kogudusest. Ja Jumal oligi temaga imelisel moel väga vajalikul tunnil. Oli olnud lämbe väsitav päev. Aknad olid ülevalt avatuks pööratud, toas vaikne. Kostis koputus, Maie ei reageerinud, seda nagu polnudki tema jaoks, vaid palvetas edasi. Maie tajus ärevust südames kasvamas ja, olles ise justkui poolunes, ära selle maailma ...

Me näeme ilu ja Sinu hoidmist suurtes asjades ning ei pane sageli tähele kõige väiksemaid. Aga just nende läbi avaneb Sinu tõeline suurus... Anna meile siis märkamist, sest ka väike võib olla suur Sinu silmis...  

Kui Sa tahad, lased Sa oma valgust paista kõikidele ning me tunneme end hoituna ja armastatuna. Kui Sa aga vihastad, peidad Sa oma palge ning meil on külm ja kõle. Pimedus ja süngus hirmutavad, me ei oska leida teed tagasi Sinu juurde... Kasvata siis meis enese tundmist, et võiksime tunda endid Sinu omana, olla Sinu soojuses ja valguses.

Sa oled loonud kogu maailma ja hoiad seda ülal. Meile oled igaühele andnud kellele suurema, kellele väiksema osakese sellest hoida... Kas suudan enda osa eest hoolt kanda nii, nagu see Sinule meelepärane on, või lasen selle maailmaraasukese kildudeks kukkuda? Ma siiski usun, et Sa annad mulle just nii palju jõudu ja tarkust, kui tarvis...

Nii kummaline on see öö,mil päev saab uueks sala.Kuu vette piilus, kukkus kaevu,veest leidis sõnajala.Täis sooja valgust terve kaevja veest saand magus nektar.Mis ime see?! Käes jaanipäev,kes pimedust teab petta.Rõõm valgusest – mis kaunis hetk,kui kõikjal sajad tuled!Öö pole selleks küllalt pikk,et halud tuhaks põleks.See õnn on siiski üürike,sest juba uuelt päevaltöö ...

Aeg seiskub kuristiku serva peal.Ees ahvatlevalt kutsuv vabadusja selja taga rasked teedtäis vaeva, muret, ahastust.Nii lihtne oleks kergel tõukelend merevoogudesse paisata ...Ma tardun, vaatan igatsedes vetteja palun Jumalat: «Mind päästa sa!»Hetk tundub pikk kui igavik,tuul tõukab aina mere poole,üks samm, üksainus vaid on vajalik ...«Mu Issand, end jätan Sinu hoolde!»Pea murdun ma ning astun sammu tagasi,end ...

Mind hoia eemal uhkusest,ta kõrgist poosist,et taipaks loobuda neistedevuse hilpudest.Ja aita matta kadedus,see autu röövel ilge,kes meeltes ringi luusibning jahib minu aru selget.Kuid ära suru põrmu mind,et vaevatuna kibestuks mu meel,sest otsib õnne hingja ilu ihkab näha veel ja veel ...Mul aita leida rõõmneis pisikestes asjades,mis on mu ümberalati ja päriselt.