Koltunud kõrred eputavad oma pitsiliste sallidega, mille pakane neile kudus. Päike puudutab neid riivamisi ja võpatab siis – jääkristallide sillerdus võtab ta hingetuks. Päev alles poole peal, kuid päikene seab end juba minekule. Punastab veel nagu kahetsedes ja kaob siis silmapiiri taha. Küllap ta kardab, et pakane ihaleb ta kuldseid kiiri. Pakane aga unistab ääretust valgest väljakust. Hoolega külmetab ta vett ja puistab lund õrna jääkihi peale, et ...

Jääkristallid helklevad karges õhus liigvara loojuva päikese kumas. Jäine õhk ei lase seda imet kauaks vaatama jääda, külm hakkab ... Ma olen unustanud Eestimaa talve tõelise jõu ning õue lipanud palja peaga kui rumal. Tõmban krae kõrgele üles ja põgenen tuppa sooja. Panen kaminasse paar halgu juurde ja olen õnnelik. Olen õnnelik, et mul on koht, kus ennast soojendada ja oodata kevade tulekut. Ma elan ja hingan, tunnen külma näpistust ja saan taas ...

Nii nagu väikesed lapsed, õrnad ja muretud, vajavad hoolt ja kaitset kõik ilma sündinud. Ristimisel on võim maha pesta me patud. Jumala lapsena võin öelda: «Uus elu mul on antud.» Issand, sinul on vägi hoida meid terve elu, tahame olla su ligi, jagada rõõmu ja valu. Oleme Jumala lapsed, õpime elama usus: «Issand meid alati kaitseb, kuulata teda me kohus.»

Igaüks vajab valgust, valgust, et sirguda ja kasvada, valgust, et teelt mitte eksida, valgust, et rõõmu saaks jagada. Igaüks otsib õiget ja oma, mõned näevad vaid kaugemat kuma, helki, mis möödujat narritab, virvatulena ilmub ja kaob siis taas. Mõned leiavad enese seest vaevu-vaevu hõõguvad söed, südilt lõkkele puhuvad need, pilgus neil sära ja hingel on soe. Taevane Isa, mind juhata, et leiaksin alati valguse teelt, su kirkusest et osa saaks ning varjud ...

Päästja on sündimas, rõõmusta! Unusta vaevade tee! Süda nüüd ava, pea uueks saab kõik sinu eluteel. Rõõmu ja rahu toob Jumala Poeg kõigil, kel temasse usku. Armastust mahub maailma veel … Võtkem see tänuga vastu!

Südame sisse poeb sala visalt üks ärevus suur, miski toob silmisse sära, tahtmatult naeratab suu. Käes uute alguste ootus – tunne, mis meeled kõik täidab. Kuigi sa vajaksid muutust paigal kui ahelais seisad. Süda arg, tee ennast vabaks! Miks klammerdud möödunu külge? Ees ootab valgus, mis tahab tuua sul armastust helget.

Virgudes varjame silmad ereda valguse eest, altkulmu piilume ilma, teadmata, mida toob päev. Müüride vahel veel varjud, katuseid kuldamas päike, valgusega pea harjud, näed uusi radu ja käike. Selgeid juhiseid teele leiad, pilgu kui tõstad. Ärata süda ja meeled, et seda vastu saaks võtta.

Peatumatu oleva ringlus Päev-päevalt kustuv hingus Aegade muutuvas pilgus Ise looklevas lingus Miski võiks olla ja jääda Toetavaks sambaks sääda Miski võiks tulla ja saada Saabuda tuttavlik kaasas Täna ma usun ja loodan Ongi ju hetk mida oodand Ma kohtamas tõotuse loojat Elava elu valgele toojat

Rutates aina ja üha ei taipagi siin paljut. Plaanidest kuhjatud täna, homne ju ette valmind. Oma mõtteist koos elu, muud sinna ju ei mahuks. Eluootused ma muutnud kalksädelevaks merevahuks. Kas tehtust on leida püha või hüljatud see valjult? Ons avali Sulle mu süda või kirun päevahallust? Soovin muuta segavat melu, mu püüd välja igihämust, olla kohal elamas ses ilus, et tunda Su loovat eluhaljust.

Liigume välja ja sisse aegade olemisse. Kiigume üle ja ümber soovitu tulemisse. Tihume pihku ja põue kaotuste minemisse. Piilume tasa ja hilju ootuste saabumisse. Kas oleme ise ja üksi imede ime ise? – Näen pühkmeiks puistatut, pihust tuulte sisse. Koos saabujaga ülalt kõik sesse väelisesse, kes valmistunud küllalt, saab astuda sisse!

Kui tõrjutuna end tunnen inimeste ilmas, kui arvan, et üksi ma kulgen ilmast-ilma. Kui harva oma mõtteid jagada julgen silmast-silma, kui end väärtusetuks arvan, karmilt hindan. Siis Sa taevastest väega saabud ja süda saab kergeks sest taagast. Siis Su inglite seltsis kõik laabub, Sa lootuse kiirtes mind saadad.

Andestuse Jumal, õpeta meidki andestama. Kui oleme suured ja kohmakad, siis aita meid, et saaksime paremaks. Kui oleme isekad ja külmad, siis soojenda meie südant! Sinu armastuse soojus uuendab meid.

Kaugelt silmates maad tekib kihk kiirelt pääseda sinna. Lainetel liikumine vajab aga rahu ja püsivust. Nii tekib inimeses võitlus. Võitlus usu ja mõtte vahel, et maal on kindlam olla kui laineil loksuda. Jumal, kingi Sina meile ikka usku, et võitluses mõtetega usk võitjaks jääks!

Inimene on kui puu, mis kasvab tee ääres, igaühes peidus soov minna mööda õiget teed, kuid … … teel käia puud ei saa. Valgus, mis paistab, toob nähtavale helge poole ja puude ilu. Sina, maailma valgus! Aita meil peegeldada Sinu valgust, et meie lähedal olijad näeksid Sind!

Päiksekiir, vihmapiisk ja mullapind, õhus lendlevad seemned ja maa sees ronivad seeneniidid. See on loomise ime, mida igal sammul kohtame! Looja, kes lubad kasvada toidul igale elavale hingele, täida meid kõige heaga, et meie hing ja ihu oleks toidetud, et me võiksime ikka kiita ja tänada Sind!