Vaatan kevade rohelust kiriku altaris. Sina oled viinapuu, meie oksad. Iga pung kannab läbi talve elu tõotust, paisub ja pakatab, kuni viinapuu vägi ei mahu enam raamidesse, vaid saab avalikuks. Rohelist jõudu jätkub vaid ühenduses tüvega. Jumal, täida meid oma Vaimuga, anna julgust kasvada, muutuda nähtavaks! Luba meil olla ühendatud Sinuga igal päeval, olla iga rakuga Sinu Vaimu edasikandjad seal, kuhu Sina meid kasvama panid!

Jumal, tänan Sind ema eest, kelle kaudu kinkisid mulle elu. Saada oma Lohutaja Vaim minu ema ja kõigi maailma emade juurde! Kosuta hinge nagu soe vihm, vabasta sooritamisest, võrdlemisest, muretsemisest ja alahindamisest. Sina oled meie rõõmu ja armastuse allikas!

Masenduse raske kuub surub mind vastu maad nagu lumevaip sügisel närtsinud sõnajalad. Ent salaja, ootamatult midagi minus tärkab, ärkan Sinu armu soojuses ja märkan – lumi on läinud! Nüüd hingan taas ja lasen Sul end lahti rullida, mu Päästja! Tahan kasvada sügavamale ja kõrgemale Sinusse, ühineda laane ülistuskooriga, tantsida tuules Sinu auks ja teenida rohelise ulualusena neid, kes varju vajavad!

Mustast mullast tärkab elu, see on uus kasvamise aeg, see on uue loodu aeg, see on kevade aeg. Nii kui igatseb hing kevadet talve järel, igatseb ta pääsemist rahusse ja rõõmu, igatseb ta kasvamist vaimus, igatseb taevast aega.

Sina, Jeesus, oled hea karjane, Sa juhatad mind haljale aasale, Sa õnnistad mind kaasteelistega, ja Sa hoiad mind oma armuhõlmas. Hoia vaid, et suures ihutoitmise tuhinas ei unustaks ma tänada Sind, hea karjane!

Kevadine veetilk, mis imbub välja lumest, on märk saabuvast uuest ajast. Teda tabada on keeruline, kuid uus aeg algab siiski. Ülestõusnud Issand, kes tulid välja surmavallast, tõid uue elu igaühele, kes usub. Seda tunnistada on raske, kuid uus elu algas siiski.

Kes see on? Naelajäljed kätel ja jalgadel, lahked silmad, kutsub – tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud. Kuidas on see võimalik? Kõik ju teavad, et ta löödi risti! Surmavallast ei tulda tagasi ... Aga siiski! See on minu Issand ja minu Jumal. Ta kutsub mind, ütleb: Mina olen ülestõusmine ja elu! Ta on tõesti üles tõusnud!

Kuningas tuleb. Mul pole midagi, millega talle vastu minna ... Võtaks ühe palmioksa? Kui lehvitan sellega, ehk märkab ta mind? Ehk pöörab oma palge minu poole ja naeratab? Aga need oksad on ju nii ilusad ... Kui murran, närbuvad nad varsti. Ah tühja, võtan ikka! Oksad ja lehed kasvavad uued, õied on järgmisel aastal jälle. Aga Kuningat ei kohta ometi iga päev ... Enam pole aega kõhelda – minu Kuningas tuleb! Hosianna Taaveti Pojale!

Kaunis rüü, uhke välimus püüab pilku. Nii tahaks haarata, pihkudesse peita, kõigile uhkelt näidata – näete, mida leidsin! Kas pole ta tore? Ei, ei tohi! Kauni rüü all peidus kurjus, häving ... Enda meelest õigusega – selleks ta ju loodud on ... Kes küll annaks tarkust ära tunda, mis tõeline, mis võlts? Jah, Sina, mu Isa, Sina tead. Mina alati ei tea ... Hoia mind mu teadmatusest tehtud valede valikute eest.

Vahel on tunne, et ripun kuristiku kohal ning iga hetkega libisen vaid sügavamale. Üritan end kinni hoida viimse jõuga, kuid järjest katkevad kõik niidid ... Jääb vaid üks, viimane. Kui katkeb ka see, olen kadunud ... Kuid see niidike ei katke. Sina hoiad mind ning ei lase kukkuda. Mina vaid olen see, kes seda unustama kipub ning ainult iseenda jõule tahab loota. Anna mulle usku ja teadmist, et ka kõige suuremas kitsikuses ei jäta Sa mind maha, hoiad ja kannad ...

Luba mul, oh Issand, Johannese kombel     leida varju Sinu juures,     usalduda heade inimeste hoidmisse,     olla kaitstud kogu maailma kurja eest. Luba mul, oh Issand, Sinu püha rahva kombel     olla hoitud Sinu vere väes,     kaugel eemal surmaingli mõõga ulatusest,     teel vaba rahva igavesse rõõmu. Luba mul, oh Issand, Sinu õpilaste kombel     murda leiba Sinu äratundmiseks     ja kuulda Sinu sõnu pühakirjast kõlamas,     et kord, kui langenud kõik ...

Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust. Tuleta meelde meile, kes me tahame Su unustada, tõrjuda välja avalikust elust ja perest ja riigist, ja vaikida, kui hümni lauldakse ... Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust. Neid nimesid, mis raiutud on marmortahvlisse, ja neid, mis unustatud kõigi poolt; ja kõiki Sinu imelisi ande, mis sellest, et on neid, kes loeksid juhusele auks kõik meie ümber. Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja ...

Vahel seisan ma kõrgel katuste kohal ja kõhklen: kas hüpata või hoida ennast tagasi? Ma ei tea, kas on seal tühjuses Sind mind kinni püüdmas ja kätel kandmas. Või on see vaid virvendus, mu pinges meelte ettekujutus. Kiusatus ... Sest selles maailmas, mis hindab üksnes esikaasi, klantspaberil pilte ja edukust, mida seada pingeritta teiste arvel, ning oma koha kehtestamist siin päikese all, tallates ligimeste kukil, et olla kõige-kõige, selles maailmas on ...

Ei näinud Mooses Sinu palet ja Eelija Sind koges vaikses tuulesahinas, ja Jesaja – Su hõlmad täitsid templi seinast seina ... Mu Jumal,     otsekui peeglis näeme täna tuhmi kujutist,     aimame Su palgejooni loodus            ja kaasinimestes. Ja tunnistame tõde:    need, kes näevad, võivad olla pimedad,    ja need, kes sündinud on silmavalguseta,            ära tunda Sind. Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale.

Isa, ma imestan: ühest ivast sündida võib talle sada venda; ja kastanist, mis hea on tasku pista, kasvada võib võimas kõrge puu; ja kahest rakust, mida näha võib vaid mikroskoobis, saab olend, näol kes kannab sinu püha palet; ja sõnast terve maailm ... Isa, ma tean: kõik ivad ei idane, kõik taimed ei vilju, ja inimenegi kaugeneda Sinust võib. Ja siiski: julgusta mind, et oleksin ma ülevoolav nagu Sina, mitte kitsi jagama Su ande, sest mine tea, kus peitub ...