Miks on nii sageli meie süda kivine ja uskmatu? Miks tundub lihtsam olla kuri kui hea? Issand, muuda Sina meid! Uuenda meis ikka taas oma Vaimu väge, et suudaksime enam armastada! Täida meie südamed siira usuga ja sulata meis olev kivine süda. Et oleksime ikka enam uskujad kui uskmatud!

Kas kõrgemalt kuuleb sõnumit paremini? Või ehk jõuavad me palved kiiremini kohale? Üks vana rahvajutt räägib: Paradiisis oli kaks inglit. Üks lendas vahetpidamata taeva ja maa vahet, teine lebas pilvekesel ja puhkas suurema osa ajast. Lõpuks küsis puhkav ingel teiselt: «Miks sa kogu aeg edasi-tagasi lendad?» Teine vastas: «Ma pean viima Jumalale sõnumeid, mis algavad sõnadega «Aita mind, Issand!». Aga miks sina kogu aeg puhkad?» «Mina pean viima sõnumeid, mis algavad ...

Kas vabadus on olemas? Igal pool on ju piirid, millest üle astuda ei tohi. Igal pool on käsulauad – sa pead tegema nii, sa ei tohi teha seda ... Kõige kitsamad piirid seame endile siiski ise. Kõige rangemad käsud ja keelud on meie endi sees. Me ei usalda ennast, me ei julge endale vabadust anda ning süüdistame siis kogu maailma enda piiramises ja ahistamises. On vaid üks tõeline piir: Jumala tahe. On vaid üks käsk: armasta Jumalat üle kõige. On vaid üks ...

Kas see puu on surnud või elav? Mitte ühtegi rohelist lehte – järelikult surnud, ütlevad paljud. Aga ta on ju kaetud rohelusega, tema õõnsuses sibavad sipelgad – järelikult on ta elav, ütlevad teised. Inimene – kas tema on elav või surnud? Ta ju tegutseb, hingab, liigub – järelikult ta elab, ütlevad paljud. Aga temas pole usku, lootust ega armastust – järelikult on ta surnud, ütlevad teised. Kristus – kas ta on surnud või elav? Ta löödi risti – järelikult on ta ...

Mure ripub mu küljes, seob mind ahelatega. Ei saa liikuda, ei saa rõõmu tunda. Mida ma küll tegema peaksin? Palun Sind, Isa, võta see enda kanda, anna mulle tagasi mu rõõmus meel. Sina oled ju lubanud mu eest hoolt kanda, aga ikka ma kipun seda unustama ning koorman end asjadega, millega ise toime ei tule. Mu usaldus Sinu vastu kõigub, kuigi ei tohiks ... Anna mulle usku, lootust ja jõudu, ära lase mul unustada oma lubadusi.

Mille eest ma võiksin Sind tänada, Issand?     Või peaksin? Või saaksin?     Tundub, et elu kulgeb ühtlaselt ja hallilt.     Päevast päeva ikka üks ja sama. Kuidagi ülespuhutud ja sisutühi tundub palve:     Ma tänan Sind elu eest ja alanud päeva eest ...         See on ju mu argipäev.         Täidetud tuhandete pisiasjadega,                     mis ootavad tegemist. Aga siiski, Issand,     just need tillukesed ja igapäevased asjad,         lausa need, mis on ...

Mis on kõige olulisem, Issand? Kas see, kui kellegi nimi on raiutud marmortahvlile ja kellegi oma rändrahnude graniiti? Kas see, et kedagi peetakse meeles ja keegi kaob unustusse inimeste ilmas? Issand, kivid kuluvad ja rahva mälu tuhmub, jääd vaid Sina. Sinu meeles püsivad need, kes armastavad kogu oma hingest ja kogu südamest ja kogu meelest, kes ei arvesta, kas keegi on ta armastust väärt, ja jätavad pandiks, lunahinnaks lausa oma ...

Kurdi ja tummana kohtasin ma Sind, Issand,  huulte liikumist nägin,  sära teiste silmis,           ent võimetu kuulma Su sõnu; tahtsin mõista, mida Sa räägid,     tahtsin rääkida, rõõmustada teisi,     kuid kõrv ei kuulnud sõna, keel ei kuulanud sõna. Ja mida oleksingi mõistnud öelda? Sa astusid mu juurde, märkasid mind keset üksluisust     värvitu maailma varjus. Sa puudutasid mind, et ma mõistaksin – oled mind märganud, Sa vaatasid Isa poole – sealt on mu ...

Peata mind, Issand, kui oma uhkuses tahan joosta kaljudest üles, et tõestada enda üleolekut kõikidest teistest. Peata mind, Issand, kui tahan pöörata enesearmastuse kiirteele, et leida tunnustust mõistuseta massilt. Peata mind, Issand, kui tahan Sind pidada enda ees võlglaseks ja nõuda Sinult kiitust oma olematutele saavutustele. Luba anda mul teed, Issand, Sinu väele, mis tõstab lootusetu põrmust. Luba anda mul teed, Issand, Sinu armastusele, mis ei otsi teiste ...

Hommik avab pühakoja. Kõik on armulauaks valmis: päeva pühitsetud rüübe ja päikese leib, kollane nagu valgus altarimaalil. Suve sakrament. Päeva üsk paisub. Sinna kukuvad öö hääled. Ööämbliku kombitsad, liigestest lahti, magavad üsas justkui võrkkiiges. Heljo Mänd

Kurepesa kukkus ümber. Nüüd kukub kõik: kuur, laut, vana talumaja. Põrandalaudade alt pagevad majavaimud hirmunult, vaatavad kooljanägudega ringi, kust leida uut kodu. Uut ei ole kusagil, kõik on kadunud kõdu alla, pimedusse, minevikku, ussidele uuristada. Majavaimud seisatavad. Või varjuda varemete vahele tuulevarju, muutuda varemerohuks? Rohi ei kipu kodunt kaugele. Rohi kipub vaid kõrgele, meel vikatiga tasandada. Surmavikatiga, mis ...

Taevalinn, laotud õhutellistest, on vastupidav. Pilvelõhkujad ei kuku kokku. Maavärin astub ustest sisse, vaikus peos. Ainult mina liipan mööda läbipaistvaid tänavaid kodu poole. Tänada oli raskem kui teha tööd, tänusõnad läksid pidevalt meelest.

Imelik, et ma olen ikka veel elav. Ärkan. Meeled punasest unenäost pingul nagu taevas linnulaulust. Hommikune jutlus. Päev seletab lahti oma võtme: anda, anda, anda! Anda endast ära kõik, mis on öö jooksul kasvanud hinge. Anda, anda, et patulõhn ei puudutaks enam sõõrmeid. Et patt käiks kilomeetri kauguselt mööda. Anda, anda, olla puhas kui vastsündinu.

Ridala kiriku õuel iidsed kiviristid ammuste palverändurite tahutud süümepiinade ja patukahetsusega. Juba sajandeid nende ümber võililled õitsenud ja närtsinud, rannajoongi taandunud kaugele silmapiiri taha. Ristid aga tänaseni kindlalt oma kohal, tuletades meelde Jumala armu ja andestust, mis kivistki tugevam ja püsivam. Jeesuse ristis leiab lootuse ja lunastuse iga palverändur.

Tunamullune nelipühaelamus Vormsi metsas. Seni olin ainult kuulnud kirjeldusi kaunist kuldkingast, imekaunist orhideest, mida võib kevadel kohata, kui õigesse kohta minna. Kord lugesin, et Vormsi saare kirdeosas asub üks selline koht. Jah, tõepoolest, nelipüha eelõhtu rattasõidul nägin männimetsa servas põlvekõrguste varte otsas kullakarva kingi tumepunaste paeltega nii palju, et ei jõudnud üle lugeda ... Jumal, vahel tundub, et ka Sina oled varjatud, ...