Astu alla, rahva hulka, Õpetaja, karjane, Et ei kasvaks kuristikud, Kaljud teie vahele. Ainult käsud, õpetused, Ei need rahvast õndsaks tee, Kui ei saa sa sõbraks olla, Ega vennaks temale. Astu välja kitsast ringist, Oma silmi seleta: Hoopis uue maa ja rahva Imestades leiad sa. Kas sa tunned seda rahvast, Tema põue tuksumist, Tema rõõmu, tema muret, Vaimulendu, võitlemist? Kui ei tunne, kui ei mõista – Võõras rahvas, võõras keel – ...

Imeline tunne on olla tall, talleke, taevarohu näpsaja. Valgusel on karjusekepp peos, karjatab mind oma pika kuue kurdude vahel, silitab pilguga mu masendust, heletab selle valgeks. Heljo Mänd

Kui ma saaksin uueks täheks, Pagevaks ja valguskiireks, Oh, kui kergelt elu läheks Linnuteele tuhmeks viireks! Näeksin, kuidas hetk on ime, Tee nii pikk, et pole sihti, Kuigi syda nukkerpime, Oidu pyydes nutaks tihti, Ehk ma mõistaks viimaks kõike … Mis siis tuleb, eal ei taipa, Aga viimse leegihõike Sõlmin taeva pilvevaipa. Uku Masing

Ma olen näinud su uhkust, su au ja su alandamist. Sa kisendasid kõrbe tühjuses. Su pisarad kivistusid kiviks. Su hääl tapeti. Su haua ukselt veeretati kivi. Su kohal Õnnistaja hoidis käed. Sa tõusid Surma Hauast Laatsarus. Sa elama jää õiglasena igavesti, mu Maarjamaa. Me rahva omaks jäägu igavesti muld ja meri, paepäälsed kadakad ja põllud, kanarbik, kõik külad, linnad. Kõik linnud taeva alla. Ja rukkilill mu kodupõllul jäägu murdmata. Su kohal ...

Mäletan, kui sündisid. Mäletan sügavaid, sädelevaid öösilmi ja oma pilku. See aeg on osati nii imeline, ometi nii lihtne kui tuulevihin või helveste langemine maale. Kõike, mida pelgasin öelda, on me ammustes vestetes tallele pandud. Kõike, mida ei julenud oota, ootab mõtteis vaikselt öeldule – natuke, päriselt ... Ööd ja päevagi mäletan, Sa mu elu Issand, mis täidetud lõputu ning hoomamatuga, mu Imeline. Su taeva all seisan ja Su sünni juures, palgest palgesse ...

Ööviivus emban mõtteis tasahilju külma hõbesepa taotud mustreid, mis tuisupöörisena keerdusid su aknaklaasil. Vaata, kuis sillerdab puhkuse rahus mevaheline härmas tee, mida öös puutunud polnud ei kerjus, ei ruttaja, ei võõra mõte ... Lood Sina üksnes nii kauni tee mu aknast tuppa ja mööda vaipa mu juurde.

Vaata, avan sulle oma kaunima õie; kuu ise sidus valguse mu külge, et noppima kummardudes meenuks sulle alandlikkus. Vaata, kingin sulle oma kaunima krooni; ööpimedus tegi selle pehmeks, et mõistaksid ilu haprust ja mu hetke õrnust. Vaata, hoidsin sulle oma kaunima ehte; koidu algus avas su silmad, et valmiks tee ja aeg selle paiga rõõmu loojani. Vaiki seni, kuni tasaseks vajub su sõna ja tahe ja tuju, mis polegi muud kui uue algus, ja mu armastus leiab sind üles. 

Minu Helgus! Kui tuul puhub taevas pilvedesse ulmad Sinu kujuks, mõtlen: kui tuled, tuled abitu, väetina, kõige kallim oled Sa maa peal! Tõstan armastuse jõuga Sinu kõige kõrgemaks! Kui vaatad taeva säras minu poole, kõige kirkamas säras, heleda aja algusena, siis minu sooviks on kummardada ja Sinu ees öelda sõnu, mis meile andsid kord, et usk ja lootus ja arm maa pealt ei kaoks: Meie Isa, kes ...

... ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest.         Mt 25:32 Tänan südame, mõistuse, meelega, tänan ema- ja kehakeelega, tänan Kuningat kirkaima kingi eest, mis inimlapsele antud – tunda rõõmu, aidates ligimest, olla head tehes õnnest kantud. Ei tea, kas kord hüva- või kurakätt, lootus püsib, usun, hea on Temagi meel, kui palves palutud ande saab saata – tahan jagada, olla õigemal teel. Andres Lehestik

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu (Lk 12:35). Suured superpoed raskelt täis firmade riideist, voolab koskede kaupa tanklais neitsiklaar õli. Öine maakera helendab valguse võrgust, linnas tähti ei paista, tule kõrval on tuli. Kas oleme valmis Tema tulekuks tõesti? Tõesti usume tõeks meie käidava tee? Kas võtsime eeskujuks meeskuju ristil, kas käivad me kõrval vennad ja õed? Andres Lehestik

Lihtne – leidub Ehtne lapse märkamises, lendleb kaastunde ärkamises, isa lohutuseski hõljub, paitab sõna ärevil hingekest: «Tiivakiri ei kao. Kord jällegi liblikad lendavad.»  Lihtne ja ehtne – hea, et on isad. Täname.

Pimedus on seljataha jäänud ja valgus on ees, kui vaid meie oskame näha Sinu valgust, Issand! Varjud on saatmas meid teel, kuid pöördununa Sinu poole on siht meil selge. Sinu riik on valguse riik, Sinuga koos saab pimedus sama valgeks kui päev.

Sinu andestus, Issand, on üle kõige! Sina annad jõu ja väe kasvada ka kõige keerukamates oludes. Sina õpetad meidki andeks andma üksteisele, et andestuses võiks meiegi osa saada Sinu armastuse väest. Jõust, mis kasvatab meid keerukuste kiuste. Mikk Leedjärv

Kivises südames võib olla usuväge kui elu väge kivimüüris, millest kasvab puu. Olgu Sinu usuvägi meie südameis, Issand, et võitluses kivise südamega võitjaks jääks ikka usk Sinusse!

Tänu, Issand, päeva eest, päikese ja pilve eest! Tänu, Issand, vilja eest, voogava ja kauni põllu eest! Tänu, Issand, saagi eest, kosutava ja vajaliku toidu eest! Tänu, Issand, kõige eest, rahu, armastuse, rõõmu eest!