Kõik maine on kaduv ja rabe, kõik taevane on püsiv ja jääv! Looja, hoia meid meie maistes kodudes, et võiksime tunda su armastuse väge ning et kõik rabedus kaoks ja armastus püsiks! Juhata meid, et võiksime jõuda kord taevasesse kodusse, kus sinu arm ja heldus on igavesti!

Tuhanded päikesekillud laiali. Soe, valge ... Mida rohkemat võiksingi soovida? Ma olen hoitud ja armastatud, kaitstud ja juhatatud. Paluda võin vaid seda, et mul ikka jätkuks tänulikku meelt, et ka kõige pisemates asjades näeksin sind.   

Tee on udus. Kuhu see viib, ma ei tea ... Kas julgengi seda mööda minna? Kõhklus poeb hinge – äkki seal polegi midagi head? Äkki on see kuldne kutse vaid pettus? Veel võiks tagasi pöörduda sinna, kus kõik on selge ja tuttav. Võiks jääda oma igapäevasesse mulli ... Aga kui ma hiljem kahetsen seda? Issand, tule ja võta mul käest, saada mind ka tundmatul teel. Sinuga koos ma ei karda, sest tean – sa viid mu läbi kõigest, viid sinna, kuhu jõudma pean ...

Päike tõuseb taas, pimedus kaob. Elu jätkub, ees ootab kaunis päev. Oleks nii lihtne kaotada pimedus ka hingest! Julgust, kindlust, elurõõmu sinna lisada omal jõul ei suuda ... Palun sind, Issand, valgusta minugi südant, hoia mind teadmises, et oled surma võitnud ja üles tõusnud ka minu eest. Ole mu ligi ka siis, kui ma sind ei näe ...

Ilu tagant kumab valu, rõõmu tagant mure ... Võidupalmidest saab okaskroon. Kas jätta siis rõõmustamata? Kas hirm selle ees, mis peab tulema, peaks keelama rõõmu tundmast tänasest päevast? Kuhu jääb siis lootus? Täna tuleb minu Issand ja minu Jumal. Täna ma rõõmustan südamest. Mis hiljem tulema peab, seda ma muuta ei saa. Aga ma tean, et ka siis on tema minuga, kui ma vaid usaldan teda ja hoian kinni tema käest. Kadugu siis hirm! Ainus, mis loeb, on Kristus ja tema ...

Sinu ja minu eest surma antud ... Meie eest surma antud. Sinu ja minu eest ära valatud ... Meie eest ära valatud. Sinule ja minule antud elu ... Meile antud elu. Kingitus, millel polegi hinda. Väärtus mõõtmatu. Meie aga pillame seda, kuidas juhtub, voolab nagu liiv sõrmede vahelt ... Millal küll tuleb mõistmine? Kui palju peab Issand meie pärast pisaraid valama? Sina ja mina, meie – me tuleme taas sinu ette. Sina annad elu, sina annad armu – ikka uuesti ja uuesti ...

Jeesus ütleb: «Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad? (Mt 6:26) Usalduse ja muretuse eeskujuks seadis Jeesus linnud taeva all. Üks selline väike linnuke pidavat päeva jooksul sööma umbes oma kehakaalu jagu toitu, et suuta lennata, pesa punuda, järglased üles kasvatada ning ise hinges püsida. Jumal toidab neid. Jeesus armastas tuua drastilisi võrdpilte, et kuulajais ...

Puhas, puutumata loodus. Kas ja kui palju seda enam üldse on? Juhtusin hiljuti kuulama raadiointervjuud Fred Jüssiga. Mehega, kes on aastakümneid jälginud ja lindistanud linnulaulu. Ta tõdes, et lindude laulud on aastakümnete jooksul muutunud lühemaks. Linnastunud elukeskkond, looduses kajav inimtegevuse taustmüra ja paljud muud tegurid on asetanud laululinnudki olukorda, kus lauluhelinasse mahutatud sõnum tuleb suurema intensiivsusega kiiremini edasi anda. Kui varem laulis ...

Kunagi õpetas isa mulle ühe laulu, mille sõnad olid järgmised: Ma loodud linnuks oksale, / sest laulan rõõmsasti. / Ei tunne puudust millestki, / ei muret homse eest. / Kui lendan õhus sinavas / ja pilvepiiri kõrgustes, / siis unustan, et väike ma / ja laulu laksutan. // Kui on ka vahest pilves ilm / ja metsas ulub tuul. / Mu pesakenegi on külm, / ei laula siis mu suu. / Kuid seda kindlalt tean ma, / et homme päike kuldab maa. / Siis sellest täna rõõmustan, / et homme ...

9. märtsil on tsirgupäev – kirjakeeles peaks vist kirjutama linnupäev. Üks kaunis ja kevadine ennemuistne püha, mis meie kirikupühadega otseselt ei haaku. Õigeusulised aga peavad samal aja püha, mille nimi on sorokasveet ehk neljakümne pühamehe/pühaku päev. Pühi märke on kevadine loodus täis. Linnudki pidavat kevadel ilusamini laulma. Isegi linnarahvas võib vaiksematel hetkedel kuulda, kuidas kevadine linnuriik looduse lähenevast õiteajast kuulutab. Mul on olnud õnne ...

Ema, vaata, see on armastuse nägu. Su Poja nägu, keda Petlemmas kandsid oma kätel, ja tundsid imestust Siimeoni sõnadest ning muret templis, kui ta istus õpetlaste keskel. Ema, vaata, see on armastuse nägu. Su Poja nägu, keda taas sa kannad oma kätel, kui võitlus on võidetud ja rahu loodud maa ning taeva vahel. Ema, vaata, see on armastuse nägu. Su Poja nägu, kes lepib, kes usub, kes loodab. Ja lõpuks talub kõike.

Muistsed meistrid Imhotep ja Hemienu     tundsid saladust, kuidas rajada maailmaimesid.     Otsisid kindla kalju,     tahusid Tura lubjakivi ja Assuani graniiti,     loodisid, joondasid, toetasid. Olen minagi ehitanud koos oma isaga –     suvilat ja korterit ja päris oma kodu. Õppinud mõistma isa,     kes on andnud mulle ellu kaasa         arusaamise sellest, mis on tähtis. Kuid Isa on õpetanud:     kõige olulisemat hoonet ei ehita         sa aasta või ...

On filosoofid õpetanud antiikaja rahvast – maailm on vaid vari, teater universumi koopaseinal ... Ja Jeesus õpetas – sellesse kiinduda pole tema laste osa. Nii tunnistan ma koos Väiksega, patuste seast esimesega, Paulusega, mehega, kes ei pidanud end vääriliseks kandma kuningalt saadud nime: Ma unustan kõik, mis on taga – mineviku, patud, tühised lootused; ma sirutun eesoleva poole, valguse poole, tuleviku poole, igavese elu poole, ...

Kate on mu silmil, Issand, ma näen Sind, aga otsekui looritatult, ma kuulen Sind, aga otsekui kinnise ukse läbi, ja tunnen Su puudutust, Su värvi, Su lõhna valevas leivas ja punavas veinis. Kate on mu silmil, Issand. Läkita oma saadikuid minu juurde, et nad paneksid oma käed mu peale, lööksid lahti silmade soomused, painutaksid pehmeks südame kivised lauad. Kate on mu silmil, Issand, kuni Sina selle tõstad. Siis ma näen selgelt, enam mitte kui ...

Suur on see, mis särab end säästmata. Põlemiseks pole vaja põhjust. Palumiseks pole vaja põhjendust. Ei ole tarbetuid tiibu. Ei ole liigseid laule. Ei ole mõttetut miilamist. Peab kandma rauda südames, et aja kukkuvad kivikamakad ei kisuks teda tükkideks. Julgus on suurim tarkus. Oma hingeloomule ustav teeb tugevamaks enese ja elu. Artur Alliksaar