Toeta ei suuda ma sirutuda taeva poole, toeta jääksin vaid maad mööda roomama. Sa nägid seda ja pakkusid mulle, mida vajasin, ilma et oleksin pidanud Sinult seda küsimagi. Andsid mulle võimaluse endale lähemale jõuda, õitseda ja särada. Aita mul meeles pidada, et see on võimalikuks saanud vaid tänu Sinule. Aita hoiduda uhkusest ja ninakusest, aita hoida südames tänu ja kiitust. Vaid Sinuga, Sinu läbi ja Sinus saan ma olla see, kelleks Sa mind luua oled ...

Vali, milline tahad, mille alla oma murekoorem panna ...   Ei ole õiget ega valet risti, on rist kui märk, et Kristus on ka minu eest surnud ja üles tõusnud. Märk, et ka minu nimi on eluraamatus. Luba siis ikka mul risti juurde astuda, luba mul ikka ristimärgiga end ja oma lähedasi õnnistada. Ainult läbi risti tunnen, et oled mu ligi, ainult läbi risti tunnen, et mu elu kuulub Sulle. Juhi ja valitse siis seda, tõsta oma rist mu üle ja luba mul leida rahu Sinus.

Puud tuntakse tema viljast ... Hea puu kannab head vilja, halb puu halba vilja. Kuid selleks, et vilja kandma hakata, tuleb enne kasvada, ammutada pinnasest vajalikke toitaineid, koguda jõudu ja visadust. Palun anna siis mulle tarkust, et valida juurdumiseks sobiv pinnas, kust saaksin just seda, mida mul tarvis on. Samuti anna jõudu vastu seista tuultele ja tormidele, visadust kasvada ja sirutuda valguse poole, et kui kord viljakandmise aeg kätte jõuab, oleksid viljad ...

Kas peaksin leppima selle tõega, et: head teha tahan, kuid saavutan vaid halba, püüan parimat, kuid välja tuleb nagu ikka, on lihtne olla kuri, kuid headus vajab pingutust ... See on nii, kui püüan omast jõust ehitada uppumatut laeva, Münchhauseni kombel tõmmata end patsipidi mülkast, kuid Archimedeski vajaks maakera kergitamiseks toetuspunkti väljast. Kes päästab mind? Sest surma ihust ja lootusetust seisust? On hea tunda seda tõde, see viib edasi, ...

Äramurtud oks ei kanna vilja,     elu temas on vaid hetkeks,     siis ta närtsib ja kuivab ja kõlbab üksnes haoks. Vilja kanda saab vaid tüve küljes,     ühenduses olles juure mahlaga –, siis armastan ma ja usun, loodan. Oh, kadunud pojad ja tütred, tulge koju,     äralahutatud oksad aedniku juurde,     tema lõikab, tema poogib tagasi. Ja annab elu.

Minu uks on kaua olnud kinni. Näe – rohigi on kasvanud ta paku ette ja kõdu haaranud ta lauad-plangud. Ta taha peitsin ma kõik aarded, talendid, annid, kingitused, mis toonud Sina mulle. Liiga väärtuslikud tundusid need, et heita kaaslaste ette, kes võib-olla ei oskagi neid hinnata. Ja viskavad siis mõttetuna minema. Kuid Sina, Issand, oled andnud nad selleks, et ma kasutaksin neid Sinu kiituseks ja auks, kaasinimeste hüvanguks. Murra lahti mu uks, löö puruks ...

Mis takistab mul näha püha linna torne? Ta kuldseid müüre, pärleist aluskive?     Kas on see udu, loor või uduloor?     Või hoopis vahesein, mis seatud lahutama mind ja teda?     Et minuni vaid vaikselt kostab pühakute kutsuv koor ... Ma aiman, ma kombin, ma kujutlen – ei mitte rohkem.     Kuid luba, Issand, Peetri, Jakobi ja Jaani kombel     vaid silmapilgukski su sära näha.     Siis uskuda on kergem.

Kaugetel maadel on põnevad lõhnad, erksamad värvid ja teistmoodi teed. Rändajat veetleb kõik uus, mida kohtab. Mida ta otsib? On seiklused need. Nii nagu välgulöök vihmases öös kõik enda ümber lööb särama, hetkeks üks muster, nii tuttavlik see, koju viib väsinud rändaja. Küllap just siis, kui paar väikest kivi tolmusel teel on seikluseks saand, igatsust tunned ja rõõmuga taipad seda, mis väärtus on kodusel maal ...

On silmapiiri taha liig pikaks ajaks jäänud meremees ... Aeg ootajale olnud pikk ja mure hinges närib. Truu kaaslane ta kõrval hea sõber, kel küllalt aega nii rõõmude, kui valu jaoks, on kulda väärt. Koos oodates neil kergem seista ka siis, kui lootus hakkab kaduma. Ka siis, kui enam oodata ei ole kedagi. Sa hoia, Issand, kõiki neid, kes pikal teel, ja neid,  kes rannal oma kallist koju ootavad! Ja võta enda juurde need, kel tee ...

Iga päev sada mõtet on õhus, neid on kõikjal, kus oled või lähed. Armsa silmis, kes ootab sind kodus, võõra näos, keda korra vaid näed. Tõesti, piisab vaid pilgust, mõistmaks lausete tuuma. Sõnad kohal on enne, kui sa jõuad neid kuulda. See, mis silmade taga, jäägu ausaks ja puhtaks. Hinge aknaid võid peita, aga ennast ei suuda ...

Valgus täis soojust ja õnnetunnet, tahaks selle kinni püüda ja hoida nagu sülelast õrnalt enda ligi. Kaua-kaua ... Tunda rõõmu vaid sellest, et valgus on olemas ja mina saan seda näha. Tajuda isegi suletud silmadega. Koguda valgust ja loota, et seda jagub kõigiks pimedateks ja külmadeks õhtuteks. Olgu või mälestustes, olgu või unes ...

Mu habras hing, ta otsib kaitset maailmas, mis nii heitlik, suur. Su juurde, Issand, üsna vaikselt ma liigun, kuigi saamatult. Et tunneksin su vaimu taas ma, saaks kindlust sinu kohalolust – üks tunnusmärk mu teele saada! On küllalt käidud nina norus. Õrn valge tuvi märgiks mulle, ta tiivalöögist lummatud. Kui kiri see, mil tähed kuldsed, mis õnn, et kõikjal ulatud!

Sina paned mind elama, sinu Vaimu vägi paneb mind liikuma! Sina, Issand, annad oma Püha Vaimu väes jõu ja hingamise! Sinu Vaimu tuul muudab meidki igaüht elavaks ja rõõmsaks!

Liig sageli on inimsüda kivine ja kõva, kuid sina, Looja, võid murda läbi ka kõige kivisemast südamest. Sina, Issand, võid murendada kõige tugevama kalju ja sina võid muuta elavaks iga inimese südame, kõneldes selles taevalisest armastusest, mis annab maailmale elu!

Sina, Issand, näitad mulle valgust, sa juhatad mind eemale karidest ja madalikest, õnnistad meid kauniduse ja iluga! Ja kui sa annad mulle ülesande jagada sinu taevalist valgust, siis, Issand, ole minu ligidal ja ole minus!