Tekst ja foto: Mikk Leedjärv Sinu lambukeste pilgud on suunatud Sulle, Issand Jeesus. Sulle, kes oled meie hea karjane ja juhatad meid kõigest läbi. Sulle, kes Sa hoolid meist ja armastad meid. Sulle, kes juhid meid taevasesse õndsusesse. Sulle, kes Sa oled meie Hea Karjane!

Tekst ja foto: Mikk Leedjärv Puhkevad kevadõied tunnistavad valgusest. Isegi siis, kui ümbritseb neid tara ja piirab pimedus. Aga taevase valguse soojus on üle kõigest pimedusest ja taradest. Nõndasamuti tunnistavad uskuvad südamed Kristuse ülestõusmisest. Isegi siis, kui ümbritseb neid kaduvus ja piirab pimedus. Sest taevase armastuse soojus on üle kõigest kaduvast ja piiravast.

Foto: Karmen Lumik Halleluuja, haud on tühi! Ära leina asjata, vaid sa silmad kuivaks pühi rääkimata rõõmuga, sest et tõusnud on su Looja. Jeesus elab, halleluuja! Halleluuja! Ärge nõudke surnuilt enam elavat, jüngritega vaatma jõudke,  kuhu ütles minevat! Taevas on su Elutooja, Jeesus elab, halleluuja! KLPR 102:2,3

Foto: Karmen Lumik Mu süda tänu kannab ja Sulle kiitust annab, sest suur Su armunõu! Meid ristil lunastasid ja võitjaks ülendasid – nii orjadel on laste au! KLPR 77:4  

Foto ja tekst: Karmen Lumik Igatsetud kevadpäike soojendab me palgeid. Esimesed kevadlilled, õrnad – lumivalged.

Foto: Karmen Lumik Sa oled eluallik ise, kust hingejanu kustutan. Uut elu valad minu sisse, kui Sinu verest osa saan. KLPR 224:4  

Pilt: Karmen Lumik Kui jääb nõrgaks mõne meel, mõni kahtleb, kõigub veel, kasvab suureks vaev ja häda,– anna jõudu kanda seda. KLPR 162, 3  

Tekst ja foto: Karmen Lumik Vahel on teadmatus üsnagi piinav, vahel  - puhas õndsus. Pistan varbad jäisesse vette -  mõnus äratus, ja sügavalt sisse hingates naudin hetke ning looduse kargust.

Tekst ja foto: Tiiu Hermat Kui midagi peab tulema, siis see tuleb. Tuleb ka siis, kui me selle vajalikkust ja eesmärki ei mõista ning valjuhäälselt protestime. Meil oleks kergem, kui kõik läheks meie soovide kohaselt, sest nii tundub ju kõige parem. Alles palju hiljem tuleb mõistmine ja leppimine, arusaam, et juhtus parim võimalikest.

Püha Vaimu kiriku uus altarivaip. Tekst ja foto: Tiiu Hermat. Tee on ees lahti, kas tuled kaasa? Ma ju ei tea, kuhu see viib, kuhu sa mind kutsud. Ma kardan ... Ma ei saa sulle lubada, et teekond tuleb kerge, valude ja vaevadeta, aga kõik saab tasutud,kui pärale jõuame. Kas see tasu on kõike seda väärt? Mis siis, kui nõrken poolel teel, kui löön kartma, kui tahan tagasi pöörduda? Ma olen su kõrval, aitan ja toetan, usalda mind. Anna käsi, ma tulen.

Tekst ja foto: Tiiu Hermat. Süda kõva kui kivi, miski ei puuduta, miski ei pääse sisse ... Kas peabki nii jääma? Kes küll pehmendaks südame? Kes avaks suletud luugi? Vaid üks on, kes seda suudab, kui Teda kuulda võtad.

Tekst ja foto: Tiiu Hermat Käid oma teed, pilk maas ja pea musti mõtteid täis. Pead arvet selle üle, mis sul on, ja leiad, et ikkagi vähe ... Ja seda vähestki on hirm kaotada – ei ole ju kindel, et õnnestub kõike uuesti saada. Kui aga siiski riskid pilgu kõrgemale tõsta, mõistad, et sulle on antud rohkem, kui iial oled julgenud loota.

Tekst ja foto: Endel Apsalon Valikuvabadus on inimesele väga raske, sest maitsetus ja valikuvaesus on inimeste paradiisiaiast lahkumise rikutud loomuses. Sageli seisame oma mõtete jaamas, et edasi liikuda, kuid õiget suunda valida pole lihtne, sest miski ei viita sellele ega leia lähemalgi vaatlemisel toetavaid märke. Jumala teed pole alati ootuspärased. Aga ta ütleb siiski, et „parandage meelt, sest taevariik on lähedal“. Taevariik on lähedal neile, kes on puhtad ...

Tekst ja foto: Endel Apsalon Inimesed ruttavad, et olla seal, kus on parem. Rahvaste liikumine toimub tänagi, aga paraku selleks, et inimliku heaolu lauas istuda, mitte selleks, et Jumala lauda saada. Inimesele on omane teha ise hinnanguid ja valikuid. Vaadakem, kuidas püütakse pilti jääda ja lauas kohta leida tähtsate seltsis. Jumalaga lauas istumiseks ei piisa kõrgest enesehinnangust ega ringirändamisest, oluline on, kas meie nimi on Eluraamatus kirjas. Jeesuse ...

Tekst ja foto:  Marek Roots. Su õhtu hämarusil astun. Su viise vilelen.  Su mulla tihkust hingan.  Su vaikust viivitan.  Su taeva madalusist,  su ilma avarusist mõtlen.  Maarjamaa.  Ilmunud autori luulekogus „Tuuletund“ (2000)