Metssirel, põõsake, lõõma end löönud, sinilill taeva on maa peale toonud. Lõokannus kannustab lõokesi laulule, kuldnoka nokk kuldse suunaga – ülesse! Musträstas kaigutab – vaadake, kuulake! Elu on tõusnud, tühjus kadunud hauda! Tee kutsub kõndija kevadekäigule, Tõde on rõõmus – vennad-õed, võtkem laulda!

Pojake, pojake, mu linnupojake! Ema, ma minema pean, ma ei taha. Pojake, pojake, mu linnupojake! Ema, ma tean, aga pean, ei vaata taha. Pojake, pojake, mu poeg, linnuke! Minu tee on tõde, mu elu, nii on elu. Mu pojake, poeg, mul on hirm, mul on valu. Kuhu lähed, mu poeg, minu vaev, minu arm! Ära pelga, mu ema, olen tugev, elu vahel on karm. Ma julgen ja jõuan, talun hirmud ja vaeva. Näe, ema-emake, näe, ma lendan! Lendan taeva!

Tumedad pilved, räsitud, tuul lõõtsub õudu, õõva. Linnud ei lenda, rohi ei sirgu – aeg ise siin kannatab piina. Hääl halab ja oigab hädades, anub valude vaevast pääsu. Elu veel sees, puu nagiseb, tüvi üksinduskaebeid kääksub. Tuul peatub, vaibub kaeb, voog soontes tardub. Vaikus viimase ohke neelab. Päiksekiir kõrgusest lahvatab, palgel taevalik naeratus hiilgab. Pimedusvägi sai võidetud, Valgust elavat kõikjale kiirgab. Andres Lehestik

Püha Jumal, täname Sind, et armastusest meie vastu saatsid oma Poja siia maailma, lasid tal kannatada ja meie eest surra ning äratasid ta ülestõusmispühadel surnuist. Täname, et seeläbi avasid meile tee igavesse ellu, kus võime kohtuda lähedastega, kes on meie eel sellest maailmast lahkunud. Me täname, et elu on surma võitnud ja meiegi võime sellest osa saada. Aamen.

Aastast aastasse käime lastega suurel nädalal metsatukas elu otsimas. See meeleolukas reis on meile oluline, kuigi aimame kõike ette. Igal aastal uuesti astume mõttes koos Jeesusega Jeruusalemma ning järgneme talle kannatusteel. Me teame, kuhu teekond viib ja mis juhtuma hakkab, ometi on seegi tee oluline igal aastal ette võtta. Inimene ei ela eilse päeva leivast ega lootuse mälestusest. Armas Jumal, kingi selle aasta teekonnal taas uut rõõmu, usku ja lootust. Palun kingi ...

Ühel kevadisel metsateel sain oksalaksu vastu nägu. Väga valus oli! Veelgi valusam on mõni kaaslane või ma isegi, kui ei märka või ei suuda painduda. Ainult kannatlik kannab, teenib ja toetab. Ainult alandlik paindub maadligi ega murdu.  Ta tõuseb ikka ja uuesti üles, kui koorem kantud, ning on üha tugevam ja kindlam. Kannatuste mittekartmine teeb meele vastuvõtlikuks rõõmule. Armas Jumal, aita mul mitte olla oksalaks kaasinimesele või endale. Aita mul kannatlikult ...

Purikaid räästa ääres on nii ilus vaadata, justkui laps oleksid jälle! Aga puuvirn varju all on tüki aega otsas ja sein päris lage. Katus ukse kohal tilgub veidi, kuid aidas pole ju midagi. Libedaga küll nii hea sellest kiviseinast tuge saada. Vaarisa kohale keerutatud põllukivid ju siin, juba sajandi jagu. Taevas püsib kevadine ja hele. Loodus nii lõhnab. On vaikne ja lage. Jah, üksi, päris üksi olen. Armsad on läinud eele ja kallid oma teele. Kamber seisab ühtelugu ...

Mu armsad kibuvitsamarjad! Kui palju häid lapsepõlvemälestusi te üles äratate ja tuletate meelde ema armastusega kaetud einelaudu! Rohked okkad ei meenu sellest ajast, pigem kevadine roosa õitemeri, võrratu lõhn ja ajapikku punaseks värvuvad ümmargused läikega marjad. Aastad ja aja kulg on siiski teada ning tunda andnud, mida tähendavad okkad looduses, hinges, ihus või mälus, kas ja kuidas on võimalik okkaid eemaldada ja haavu parandada.  Vaimulikult kasvades küpseb ...

Elu on vahel kui uisutamine libedal jääl – üks vale liigutus ja järgneb kukkumine. Kas julgeks tõusta ja jätkata? Lihtsam oleks ju käega lüüa – ma niikuinii ei oska ega saa, kui proovin, kukun jälle. Kes ulataks käe, kes aitaks püsti, kes näitaks ette, kuidas on õige? Kedagi pole ju… On siiski! Alati on keegi, ka siis, kui teda kohe ei näe. Kukkuda ja jälle tõusta, kukkuda uuesti ja uuesti tõusta… Ning ühel hetkel enam ehk ei kukugi…

Giza platoo. Tekst ja foto: Tiiu Hermat Kõrb täis liiva ja kive, päike lõõskamas lagipähe … Oh, oleksid need kivid ometi leib! Oh, oleks see liiv ometi vesi! Oh, oleks selle päikese ees mõni pilveke pakkumas varju! Aga ei ole … Mis kõik annaksin tüki leiva, tilga vee ja raasukese jahutava varju eest! Kas annaksin ära ka iseenda? Mis jääb siis järele? Hetke õndsuse nimel igavene piin? Isa, ära saada mind kiusatusse – ma ei tea, kas suudan vastu panna ...

Jeruusalemm, sa püha taevalinn … Seisin tee veeres ja vaatasin linna. See polnud sama tee, mida mööda läksid Sina, Issand. Ka linn polnud enam sama. Mõtlesin: kas leiangi sealt enam Su jälgi? Ometigi oli see siiski sama linn. See oli täis Sind. Linn, kus Su teekond algas. Linn, kus Su teekond lõppes. Sa olid seal. Ma ei näinud Sind, kuid iga küngas ja müürijupp jutustas Sinust. Sa olid seal. Aga Sa oled ka praegu just seal, kus on need, kes Sind otsivad. Ma tunnen ...

Kabel Vastseliina ordulinnuse juures. Tekst ja foto: Tiiu Hermat Ma otsisin pühadust. Tõusin mägedele, laskusin orgudesse. Hulkusin laantes, purjetasin meredel. Vaatasin uhkeid ausambaid, külastasin kauneid katedraale. Pühadust oli. Aga midagi jäi kriipima hinge. Otsisin edasi. Ühel päeval jäi mu teele pisike kabel. Kahtlesin, kas astudagi sisse. Süda käskis: mine! Ma leidsin. Tänan.

Mõtete keerukas labürindis selgus ja kahtlus on kõrvuti seal, otsivad pääsu vastuste ringi, öelda et saaks, mis vale, mis hea. Mõtteid on palju ja neid tuleb juurde, midagi unub ja midagi jääb, mõni on karjuv, teine sosin vaid huultel, seal kuskil on sõnum, mis üllas ja hea. Leia need õiged ja välista juhmid! Töö raske või kerge, kui proovid, siis tead.

Jääkristallidest kootud kleidis pitsilises ja säravas õrn habras oksake keerutab veidi, tantsu lööb tuule käes jahedas. Külm laenas peoriided, kaunistas saalid. Kauaks neid jagub? Keegi ei tea. Seniks kui külmetab, tantsivad paarid kargel ja helkival imedemaal. Kõrrepõld tantsupeol täna veel lustib, peagi on sula, siis langevad rüüd. Koltunud alussärk, lihtne ja tuustis, selga vaid jäänud, käes argipäev nüüd.  

Kui talv on soe ja lumevaip kord sulab, siis taevast külmi helbeid langeb taas. Võib tulla mõte, tõesti rumal, et talv ei tulegi ja soe jääb püsima. Talv tuleb siiski ja vali pakane see järsku kõikjal paugatab. Siis hukkuda võib vaeseke, kel pole pelgupaika soojemat. Nii nagu luigedki siin külmal maal, ka inimlaps peab mõistma ennast hoida. Kui jääd vaid Jumalale lootma sa, võid kergelt libastuda, oskamata tõusta. Meil lase, Issand, ikka jääda valvsaks, las ...