Kas pole inimesed aastasadade jooksul endamisi arutlenud: miks on katedraalid nii pompoossed ja kirikutornid nii kõrged? Kas sellepärast, et tuletada meile meelde inimese tühisust kõikvõimsa Jumala ees või hoopis sellepärast, et me kunagi ei unustaks oma patusust siin maailmas? Üle maa, üle külade ja linnade kõrguvad kirikutornid on just sellepärast nii kõrged, et me, heites pilgu silmapiirile ning leides sealt kauguses kõrguva risti või kukega torni, teaksime südames, et ...

Kuulsin kord laulatusel: «Tõeline armastus ei väsi iialgi ära!» Oli see täpsustus? Julgustus? Või hoopis vabandus? Juhuks, kui asjad peaksid minema teisiti … Vana peapiiskop pahandas kord noore ametivennaga: «Miks ütled õnnistussõnade lõpul: «… andku sulle oma rahu»? Kas on olemas rahu peale Jumala oma?» Kas on olemas armastust – peale tõelise?

Vabadus – kas millestki ja mille jaoks?     … siiski miski ärgu saagu meelevalda minu üle … Võrdsus – kas kõik ja kõigi või igaüks vaid iseenda eest?     … nad kõik on ühe Isa lapsed … Vendlus – egas mina ole oma venna hoidja?     … Ta ei häbene neid hüüda vendadeks … Oh Isa, aita meid, et Sinu, mitte meie tahe võiks kord viimaks sündida!

Ühelt Lähis-Ida usupõgenike laagrit külastanud misjonärilt küsiti: «Miks te viite neile piibleid ja mitte sooje rõivaid ega toitu?» See meenus, kui kuulsin, et sel aastal raisati Ameerikas halloweeni peale seitse miljardit dollarit … «Me toome piibleid, sest Piibel on see, mida nad on meilt kõige enam küsinud,» vastas too misjonär. Tänu Jumalale: Tema arm ja pühade eestpalve on hoopis teises vääringus kui selle maailma rõõmud … Ei, mitte tasuta – neil on vabaduse, ...

Nägin üht fotot väiksest õhinal näoga poisist oma isa käekõrval Hiljem selgus, et see polnudki isa Siis, kui see laps oli üles leitud … liiga hilja Loodan: me ei suuda rikkuda alati kõike kaunist ja head Julgen ikka veel näha pisikest kätt hoidvas isapeos ja oma silmatera silme ette tõstva ema südames Jumala igavese armastuse märke

Issand, Sinu käes on pääste ja andeksandmine! Õpeta meidki ikka enam andestama, et hoida meid varisemast põrmu. Hoia meid, et jaksaksime andestada nii palju kui iganes vaja. Õnnista meid, et saaksime olla ligimesele toeks.

Usus on rahu ja valgus, usk toidab hinge ja hoiab, usk südame soojaks teeb, kui külmus on tõusmas teel. Sest usk on Jumala and, mis juhatab inimest veel, kus iganes kaugustes ei eksle ka mõte ja mölla su meel. Kui tõuseb ka kahtluse udu, usk kindel kui kalju, kas saan sellest aru, või lihtsalt usun ma veel! Usk Jumala and ja Looja töö! Mikk Leedjärv

Kõigeväelise Jumala ainusündinud Poeg! Sinu saadik on igaüks, kes usub, igaüks, kes usub Sinu päästvasse armu ja mõõtmatusse halastusse! Kes usub, et Sina muudad ka kivid elavaks ja avad meilegi taevaste õuede kaunidust ja rõõmu. Seepärast olgu meie usk Sinusse ikka tuline ja elav, et mitte ükski müür seda piirata ei saaks, mida ikka ju enda piiratuses rajada püüame! Sinu arm olgu üle kõikide usklike! Mikk Leedjärv

Vili on lõigatud ja saak on kogutud! Lõikuse Issand on olnud armuline ja hea. Nii saab olla meel rõõmus ja südames tänu, sest Looja on lasknud kõigel hästi korda minna. Kuid südames on siiski palve: Oh armas Jumal, anna tarkust saaki hästi tarvitada, et sellest saaks küll igale suule, mis toitmist vajab, et jaguks igaühele, kes oskab tänulik olla. Tekst ja foto Mikk Leedjärv

Pildil olev troon asub Neitsitornis. Tekst ja foto: Tiiu Hermat Nad ütlevad, et ma olen narr, kui räägin Jumala armastusest. Nad ütlevad, et ma olen narr, kui räägin armastusest ligimese vastu. Seda kõike ju pole olemas – armastada saab vaid iseennast … Aga nad unustavad, et läbi aegade oli narri jutus alati peidus tõde. Seesama tõde, mille Isa on andnud – vahel suutis ainult narr seda näha. Ma olen hea meelega narr, et võida rääkida Jumala armastusest. Ma olen ...

Isa, sa oled andnud meile vabaduse valida. Valida, kas teha Sinu tahtmist või anda järele kiusatustele ja Sinu teest kõrvale kalduda. Tundub, et see on ju nii lihtne – muidugi Sinu tahtmise järgi käia! Aga kiusaja on kaval, ahvatlused rüütab ta nii kaunilt, et raske on mitte kätt sirutada ja nende järele haarata ... Kuskil ajusopis virvendab teadmine: ei tohi, see pole hea ... Aga silme ees on nii kaunis ja pilkupüüdev ahvatlus, et mõtled: ah, see üks kord, prooviks ... ...

Väga habras tundub see niit, mis seob meid elu külge ja takistab põrmuks pudenemast ... Väga habras tundub see niit, mis seob meid Isaga ja takistab lootusetusse langemast ... Tundub, et viivuke veel ja see niit katkeb. Ometigi – ta ei katke, kui me seda ise puruks ei rebi. Habras ja siiski tugevam kõigest. Kannab meid läbi elu, annab lootuse. Tekst ja foto Tiiu Hermat

Istun asjade keskel. Neid on palju. Liiga palju … See küllus ahistab mind – ma ei vaja neid kõiki. Tean, et on palju neid, kel pole piisavalt. Mis takistab mind liigsest loobumast nende heaks? Ainult minu isekus, omanditunne. Isa, palun lase mul mõista, mis on see, mida tõeliselt vajan. Palun aita võitu saada isekusest, aita näha neid, kes on hädas. Sina hoolitsed minu eest, õpeta mind hoolitsema teiste eest. Nende rõõm ja tänu olgu kiituseks Sinule! Tiiu Hermat

Kui mul on mure, siis tean, et võin selle Sinu ette kanda. Aga ma olen kärsitu, ei jõua oodata, millal Sa vastad … Või ma siis lihtsalt ei oska Su vastust mõista. Ja siis kurdan oma muret üha uuesti ja uuesti … Sina oled ka sellele olukorrale leidnud lahenduse. Sa saadad mu teele inimese, kes kuulab ja lohutab, kes annab head nõu. Tal pole kiire, tema sõnad on mõistlikud ja kui ma kauem temaga räägin, kuuleksin nagu Sinu enda häält. Küllap rääkisidki Sina ...

Hea taevane Isa, me täname Sind kõige hea eest, mida oled meile elus kinkinud. Täname Sind, et oled andnud meile tervist, elu, lähedasi, igapäevast leiba ja kõike, mida vajame. Anna meile andeks, kui oleme mõelnud vaid oma probleemidele ja kui oleme unustanud olla tänulikud. Aita meil teistega jagada head, mis meie elus on, ja nii Sind teenida. Aamen.