Tead, Kuningas tuleb, võta midagi kaasa ja lähme teda tervitama! Mida on mul kaasa võtta? Pole mul uhkeid palmioksi, millega lehvitada, pole mul punast vaipa, mida tema teele laotada … Pole ma isegi ju tähtsal kohal, pole mul vara ega kuulsat nime … Ei-ei, see polegi ju tavaline kuningas, kes vaid tähtsate ja rikaste juurde läheb. Tema on hoopis teistsugune, suur on tema jaoks väike ja väike on suur. Tõesti? Ja ta ei pahandagi, kui ma tulen ta juurde nii, nagu ...

Mu karikas on üleni täis, headus ja heldus saadavad mind. Kust see kõik tuleb? Sina täidad mu karika oma lakkamatust heldusest, Sina lased voolata oma headust üle minu. Ma võin uskuda ja loota, et see ei lõpe. Võin uskuda ja loota, et võin seda kõike Sinu eeskujul jagada. Võin uskuda ja loota, et igaüks meist võib seda edasi jagada, sest Sinu varud on piiritud. Miks pole siis maailm veel headust ja heldust täis? Kas olen mina või kas on keegi teine olnud liiga kitsi ...

Leib – just ahjust võetud, imeliselt lõhnav, soe, värske, toitev. Elu – kas lihtsalt kulgemine sünni ja surma vahel või Isa poolt kingitud imeline kogemus? Elu leivata – raske, peaaegu võimatu … Elu + leib = ELULEIB. See üks ja tõeline leib, mis taevast alla on tulnud, mis kõigele väärtuse annab. Tavalist leiba suudan ma küpsetada, ihu nälga ei jää. Kuid eluleivata kuhtub mu hing. Seda ma oma jõuga hankida ei suuda … Isa, ma tean – Sina toidad mind ka siis, kui ...

Mis on minu siht, minu olemasolu mõte? Ja sinu? Ja kogu me rahva? Kas kestlikult kahaneda? Tasaselt taganeda, häbelikult häbeneda? Või siiski hüüda veel Issanda poole: tõmba tulest see tukk, mille süda on kõva, pese patust ja saastast ja süüst. Anna uut lootust ja vaimu ja vaadet minule, sinule, kogu me rahvale.

Ma olen katki, Issand. Kildudeks kukkunud kivide keskele, katki ja kasutu – nii mulle öeldakse. Ma olen katki, Issand. Kes kuulutaks Kristuse kirkust kõlava kellana kõleda maailma kohal? Ma olen katki, Issand. Kui tohin uskuda – Sina suudad suutmatut, võid võimatut. Tuleta meelde oma halastust ja heldust, tee terveks taas mind, et kõlaksin kõlava kellana, kuulutaksin Kristuse kirkust.

«Kas tõesti, Issand?» See küsimus on ohtlik – pea meeles Inimest ja Kõigi Elavate Ema. «Kas tõesti, Issand?» See küsimus loob valla tee Sinu loodu varjatuse juurde. See saadab käima teid, kus astunud ei ole veel mu jalg. Ja avastada lubab seda, millest keegi varem pole kuulnud veel. «Kas tõesti, Issand?» See ootab minult julgust, olla oma Taevaisa sarnane. Kuid luba, et kunagi ei peaks ma kahtlema Sinus.

Teel olles on alati täna, on siin, on praegu. Mu taha jääb eile, jääb olnu ja läinu, mu ees on homme, tulevik ja sealne, see, mis käänaku taga. Sa käid koos minuga sel teel, mu Issand, kirgastuselt Kolgatale, nüüdsest ilmast hauailma. Ja Sa tead: see tee viib kõrgemale kõrgest. Võta mind kaasa sel teel. Tekst ja foto Joel Siim

Hea taevane Isa, täname Sind, et oled meid nõnda armastanud, et saatsid oma Poja siia maailma selleks, et meid päästa! Aita loobuda enesekesksusest ja selle maailma külge klammerdumisest ning elada Sinu armastust silmas pidades oma elu õigesti. Aamen.

Kaalu tasa oma keset, hingerahu eluaset, milleks olema sind loodi, Loojaga sea mõte loodi. Oled ainus sina ise, ise tead, kas suurem, pisem. Sellel suurel ilmakeral oled väike mullatera. Mullaterast võsu sirgub, mõte taeva poole kõrgub – ei saa hooli mullast sest, kui ei hoia ligimest! Igaüks just sedamoodi, milleks teda ilma loodi. Nõnda meie Maarjamaal virgub vaim ja tasakaal.  Andres Lehestik

Kas võitja see, kes sõidab ees? Või targem taga sõudija? Et lõpp ei oleks järsk ja ootamatu teel – reas teised taga, üks on vaikselt ees –, on elus õigem sõita omaenda sõitu ning teisi segamata seada sihte ja püüda iseenda võitu. Andres Lehestik

Üks fotograaf elab me linnas, kutselt valgustusmeister, professionaal. Ta jälgib, mis toimub maailmas, kas tume või hele siin elulaad.   Üle kõige piltnik armastab valgust, iga päev talle valguse leidmise viiv. Vaatab tumedat pilti ta vastu valgust ja näitab – see vaid valguse negatiiv.   Kõrge torniga valgest veel helgemas majas meile jutlustab valguse loomusest. Talves füüsika toimib, kuid ime meid tabab – muutub valgus me südameis soojuseks.

Ei tulega ega kullaga, ei verega ega mullaga, lihtsalt veega, puhta veega hingele pääste Ta pühitses, pühitses vee puhtuse.   Läbipaistev maitsetu lõhnatu elu alus, imede alus vesi ja hing   Elu puhta veega edasi kanda, puhta hingega elu pärida võime.

Püha öö, õnnistud öö! Kes Sa meil’ ilmutand Isa armu, mis õnnistust toob, rahupõlve maailmale loob. (KLPR 32) Hõisake, taevad, ja laulge, nii maa kui ka meri! Täna on Taaveti linnas sündinud meile Päästja, kes on Issand Kristus! Kirikukellad helisevad üle Eestimaa ning kuulutavad meile ilmunud igavest armu ja rahu! Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!

Nii elevil, nii rõõmus on täna linn ja maa. Me valmis vastu võtma Sind, Õnnistegija. Nii valdav on see ootus, me juurde oled teel. Meid juba puudutanud on valgus Sinu eel. (KLPR 6) Vaadake enda ümber ja leidke igas päevas midagi, mille üle rõõmustada. Olge sel ootusajal koos lähedastega, võtke aega olla koos oma perega. Hoidke kokku. Issand on lähedal – olge ikka rõõmsad Issandas! Ketlin Pekko

On imelühikeste päevade ja pika pimeduse aeg. Meile justkui tuletataks meelde, mis tähendab elu ilma valguseta, ilma Jumala ligiolekuta. Kõik nagu hääbuks ja oleks tühi. Sina oled valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast. Maailma valgus, palun valgusta meie kodusid ja hingi sel pimeduse ajal, et saaksime valmistada teed Issandale. Ketlin Pekko