On keegi, kes meid muudab selleks, et võiksime jääda. Tema käes on olnud kõik meie ajad minevikus, olevikus ja tulevikus. Tema jääb ja Temas on meilgi aega – ajatut aega armastuses. Arne Kaasik, Jaan Tammsalu, Mårten Andersson. Looja loomingu lummuses. Tallinn 2016

Kas pole kummaline, et meile, kes me taas ja taas põrkame vastu erinevaid piire ja müüre, on kingitud võimalus vaadata taevast – seda lõputut avarust, seda haaramatut imet? Imeline märk loodusest, mis on kingitud meile. Märk sellest, et võimatu on võimalik ka meile, et lõpp ei olegi lõpp, et piirid ja müürid on vaid unenäos, mis kord lõpeb, ja et ärkvel võib olla juba täna. Arne Kaasik, Jaan Tammsalu, Mårten Andersson. Looja loomingu lummuses. Tallinn 2016

Tuleb õhtu. Elujõgi on minust mööda voolanud. Ta ei saanud mind kaasa kanda, ma ei suutnud kaldast lahti lasta, end vabaltvoolava vee voogudesse usaldada. [---] Juba hämardub. Äkki taipan, et nii jääbki elu elamata. Lasen lahti kaldast, tõusen maast ja taipan, et see on võimalik – ka mulle, isegi nüüd, isegi siis, kui on juba hämar. Kõigeväeline kannab ellu – lõputusse ellu. Arne Kaasik, Jaan Tammsalu, Mårten Andersson. Looja loomingu lummuses. Tallinn 2016

Kahe riigiga sammun ma Issandas. Valgus varjudes. Tekst ja foto: Kätlin Liimets

Andeksandmise armus avan südame. Mu teed on Sinu. Foto ja tekst: Kätlin Liimets

Vaadates tähti Mul meeles on vikerkaar. Usun? Ei usu? Tekst ja foto Kätlin Liimets

Täna ma tänan. Looja käekiri hinges. On lillede lõhn.

Ma vaatan Su risti, Kristus, seda muistse viha puud, mille Sina oled muutnud: Sa oled pannud kibuvitsa kandma viigimarju ja viinamarju leitakse nüüd ohakate keskelt. Ma vaatan Su risti, Kristus, seda muistse viha puud, mille Sina oled muutnud: see on nüüd armastuse puu, läbistab taeva ja maa ülalt alla, Sina oled jõudnud meist ette. Ma vaatan Su risti, Kristus, seda muistse viha puud, mille Sina oled muutnud: mu kõrval on teised, rõõmsad ja kurvad, ülevad ja rõhutud, mina ...

Mu patt on lahutanud mind Sinust, Issand,     kõrge pilverüngana kõrgub see minu ja Sinu vahel. Saan vaid aimata Sinu sära kumamas pilvede taga,     loota, et märkad ehk Sa mind. Oh Issand Jeesus,     tule ja hajuta pilvitus,         aja laiali paksud pilved, et ma võiksin näha oma Meistrit,     kelle käe jälg on vajutatud minu savisesse ihusse,         kui ta võttis maa põrmu ja mind voolis enda näo järgi     Eedeni aeda harima ja hoidma,         jalutama ...

Ma olen maast lahti lõigatud kui lill vaasis,     eraldatud juurest ja kandvast pinnast. Iiob ja Jesaja ja Jeesus –     te räägite mulle mu lühikesest ajast,         hetkest päikese ja kõrvetava tuule armu all. Ma palun, Issand, unusta mind, et hetkeks ma tunda                         võiksin rõõmu.     Kuid Sina ei unusta.         Sest Sa oled mu jaoks pannud valmis igavese elu,         et ma õitseksin Sinu aias Sinu rõõmuks. Ma tänan Sind, Issand, et Sa ei täida kõiki mu ...

Häid mõtteid on palju,     on ka ettevõtlikkust ja majandusvõimekust.         On palju plaane ja kavatsusi. Kuid on ka tuisupäisust,     kannatamatust istuda maha,         planeerida, arvestada, kaaluda. Ja juhtubki nii,     et kivid jäävad aia veerde virna,         lauad kõdunevad,         tuul kannab laiali liiva. Sest unustatud on üks:     küsida Issandalt õnnistust,         palves otsida juhatust arhitekti käele. Issand, ehita meie koda!

Tirts roheline rõõmustab, tal kaetud pidulaud, ei homse pärast muret pea, ei tea, kui pikk ta laul. Mu Jumal, Looja, kannad sa hoolt kõige loodu eest. Su hoolde annan ennast ma ja oma südame. Kõik mured – suured, väikesed – need jagan sinuga. On usus kindlas käidud päev ju palju ilusam.

Ühe sooja päeva lõpuks, roidununa tuulest, päiksest laetud, rõõmu tunnen igast hetkest, elust – mis on kingitud. Kõik need põllud, heinamaad, paksud metsad, meri suur … Elan imekaunil maal! Süda laulab õnnest mul. Tänan Sind, mu Jumal Issand, selle maa ja taeva eest! Tänan sind, et oled ikka hoidnud mind ja hoiad veel!

Me kohtumise hetk võis olla juhus, õnn üürike kui liblikate lend. Vaid silmapilk, ja juba õhus mu kaaslane, mu armuke, mu vend … Koos olles igat päeva, tundi sai nagu viimast võetud. Kas süda aimas, ette tundis, et hetked need on loetud? Sind, Issand, tahan tänada, et armastus mu südamesse alles jäi, et oskan seda rõõmu jagada! Kaob kurvastus ja arm see kasvab vaid.

Õis kaunis, tulipunane nii nõtkelt tuules kiigub, vaid mõni hetk tal jäänud veel, siis kogu ilu hääbub. Tuul rebib kaasa endaga ta viimse õielehe, jääb alles nupp, mis iluta nii nukker nagu ohe … Kuid ei, see pole surm! Ees ootab küpsemine. Veel enne talve toimub külv ja uuel suvel õis kui ime. Nii nagu loodus muutub ajas mu vaimujõud, see raugeb, väsib. Et tõusta taas sind, Issand, vajan. Mind ärata, mul anna käsi!