Issand Jumal, tuleta meelde oma muistset halastust ja heldust, –    millega Su Poeg purustas vana mao pea, –    vabastades kaananlanna tütre kurjuse meelevallast, –    andes Taaborilt laskudes poisile tagasi tasakaaluka vaimu, –    võttes Juudamaal kaua kannatanud naise tagasi omade sekka. Issand Jumal, tuleta meelde oma muistset halastust ja heldust, –    kui palume Sind ihu ja hinge hädades –    endi ja kogu maailma eest, –    koguduse ja kodumaa eest, –    sõprade ja ...

Mu Jumal, mida Sa mõtlesid, – kui Sa istutasid puu, millest esivanemad ei tohtinud süüa, – kui Sa valisid ohvri, mille Aabel tõi lammaste soost, – kui Sa pühendunud aedniku kombel rajasid viinamäe ja ootasid rikkalikku saaki, – kui Su poeg seadis leiva ihuks ja veini vereks? Mu Jumal, ma arvan teadvat, – et kannaksin endas Sinu sõrmede jälgi, – suudaksin valida hea ja kurja vahel, – võiksin näha Su palet peegeldumas kiirgaval klaasil, – saada puhtaks, kui elu mind määrib.

Kui hea on elus kulgeda mööda sirget teed – siht on silme ees, pole midagi, mis kõrvale meelitaks. Kõik on nii lihtne ja selge. Aga äkki – tee kõrval on midagi põnevat! Seda peab ju kindlasti uurima minema! Lähed, peatud, uurid ning siis võid mõtlema hakata: kuhupoole ma siis nüüd teel olingi? Hea, kui on keegi, kes taas õige suuna kätte juhatab. Minul on. Aga sinul?

Härmatise järgi olevat vanarahvas viljasaaki ennustanud. Kui härmatist palju, tuleb saak ilus, kui aga vähe, jääb kesiseks … Kevadel aga läks peremees põllule ja külvas ikka nii palju, kui tal seemet oli, hoolimata härmatise ennustusest. Ta teadis: kui jätta külvamata, ei saa üldse midagi.  Külvamine on vähim, mida saame teha. Vilja kasvu ja saagi aga võime usaldada Isa hooleks – tema teab, palju on just praegu õige ja vajalik.

Arm, kes Sa mind oled loonud,         kas mäletad mind veel?         Kas tead, mida vajan just nüüd? Arm, kes Sa mind oled loonud,         kas võin Sulle loota         ka siis, kui eksind ma teelt? Arm, kes Sa mind oled loonud,         kas kuuled mu palvet         ka siis, kui hääletuks jääb see? Arm, kes Sa mind oled loonud,         ma siiski loodan veel,         et leian Sinu juurde tee. Arm, kes Sa mind oled loonud,         ka Sinu piskust annist         mulle küllalt ...

Oli üks pime nurk. Keegi ei teadnud, mis seal peidus võiks olla. Arvati, et küllap tolmurullid ja ämblikuvõrgud, mida muud pimedast ikka leida … Siis tehti sinna aken. Valgus pääses sisse. Kõik olid üllatunud – nii palju kaunist on jäänud nägemata … Jah, oli ka tolmurulle ja ämblikuvõrke, aga need pühiti kokku ja visati minema. Jäi ainult ilus ja hea. Ka süda vajab akent, et Jumala valgus võiks sinna paista ja peidetud headuse inimeste silme ette tuua.

Lugude pidamine on sarnane viisipidamisega: kui need on õiged, siis lähevad hinge. Samas annavad nad endast märku, kui neid korrakohaselt ei peeta. Nii nagu viisid, hakkavad loodki helisema ja kokku kõlama, kui kõik on õige, hea ja päris. Ka värvidel on oma lood. Nii on taevasinine Maarja kui taevase kuninganna värv. Tihti tunneb ta piltidelt ära just sinise räti või sinise kleidirüü järgi. Ka mustal, muldsel maatoonil on oma Maarja värvi lugu, mis jutustab kurbusest ja ...

Sina kutsud meid nii õhtukaarest kui hommiku poolt ja kaugest kandist ning lõunaküljelt, sest meid on kutsutud käima Temaga Tema teedel. Kohata Jumalat oma teel on ime, mis jääb imeliseks igaühe juures ning siin on peidetud meie oma lugu, mis jääbki just minu ja Jumala looks. Hapras ja sulnis vaikuses on olemas kõik ütlemata jäänud sõnad, kuulamata jäänud helid ning tihti on Jumala vastus nii sügav, et seda kuulebki vaid hing.

Miks kiigutad Sa helveste sadu? Mul piisanud oleks hallasest teest. Miks lõhnama paned tuulteradu? Mul piisaks ju hõrkmõrkjast rohust. Miks täidad öö ruske, tummise ajaga? Mul piisanud oleks varjudest maas. Miks laulust laevõlvide rida võib kajada? Mul piisab ju – ees laiub mahe vaikuse aas. … Ja ometi tulen ma ka täna tagasi, ehk näen veel oma teel Sinu läkitatuid käimas edasi-tagasi, noorkuu nurgalt alla, läbi helveste, üle krõbiseva halla, kesk habras-hubast aega ootan ...

Meie meeles tundub imestamine pigem naiivsuse tundemärk, oleme asjadest üle ja kõiketeadvad. Kõik on nii tuttav, et seletamatute asjade kohta on meil juba ammu seletused valmis ja vastame enne, kui keegi küsib. Kuid imestamise võlu peitubki ime võimalikkuses märgata imelist, ühtmoodi oodatud ja ootamatut, kokkuliitvat ja aulist. Nii saabki evangeelium elavaks meie seas ja meist saavad evangeeliumi sõna kandjad ehk sõnapidajad.

Hääl heliseb, heliseb, heliseb,  Hääl heliseb tähtede vahele.  Hääl ilma sündis ja helises,  tähevalgus tõusis ta kohale.    Kolm kuningat rändasid idamaalt,  kaasas Häälele kinkide koorem.  Kingikoormad nüüd rändavad igal maal,  aga Hääl on kink kõige suurem.    Hääl helisev maa peale rahu loob ja inimestest hea on meel.  Meie südameisse ta rõõmu toob. Jõuluhelinad hinges ja väljadel.    Koos laulame, hõiskame rõõmuga ja kellade kõla kajagu.  Meile Looja poolt loodud ...

Jalg raske ja raske on rada, kui üksinda taeva all samme sead. Vahel üürike rõõm, kui saad helistada, tunda läheduslaineid, küll tahaks kallitel paitada pead! Hea rändur, hea on tajuda, mõelda: kuhu iganes lähed – Tema on lähedal. Oled levis, limiiti on lõputult, aku peab. Mis hingel ja hingest öelda otse saad ära. Tasane tuulehoog pikalt silitab pead.

Pole antud meil elada röövikuna – õuna närida, teadmata talvest, liblikast, tundmata head ja kurja. Kui ümber saab aeg, liig hilja siis varuda vilju, aeg otsas hooldada aeda. Hinges kahetsus närib. Kuid kahetsusvalus kätkeb paremaks püüdmise seeme. Tahtes elada viljakat aega taibata tuleb: ise aed oled, häid vilju annad, kui Aedniku lased harima aeda. Kuni aeg kannab.

Lumeräitsakaid järsku nii palju langeb hooga ja juurde ja lõpmata! Koiduvalgel veel viimane helves tasa, tasa – nüüd rahus on maa.   Valge alla jäid väsinud vaated, valges rahuselt rõõmustab hing, koorem õlgadelt oleks kui võetud, tänan tasasel sosinal Sind.   Päeva alguses areldi aimub, kuidas tuled kord kirkuses helgena. Hoia helbeina hõljuvaid hingi ilma üksinda jäämast, ilma Sinuta. Andres Lehestik

Läbi lume, läbi hämarate päevade ja pimedate ööde, läbi tuule ja tormi tuleb meie poole üks laps. Tuleb, et tuua me elule mõte, tuleb, et valgustada meie hämarust, tuleb, et meile kinkida soojust, tuleb, et siduda me haavad, tuleb, et anda meie elule mõte. Arne Kaasik, Jaan Tammsalu, Mårten Andersson. Looja loomingu lummuses. Tallinn 2016