Päev veereb hämariku poole, õrn puna palgel. Viib kaasa päikese ja silmapiiri taha kaob. Öö aga lühikeseks jääb, soe valgus taamal kumab, taas päev on uuel ringil. Kas tõesti koidab? Juba!  Näib suveöö kui silmapilk, kuis naudin seda aega! Ja ohkan, teades – peagi pikk on öö ja napid päevad …

Nad sirutuvad su poole salaja, hiilides tasahilju nagu õhtused varjud, mis venivad iga tunniga aina pikemaks. Alguses on sul vaid rõõm, heameel uuest ja säravast. Sina imetled oma aaret, nemad aga on valvel. Passivad su selja taga, ootavad, et sa murduks … Lootuses saada rõõmu juurde hakkad koguma kuhja – aina kõrgemat, aina uhkemat. Ja korraga on nad sinuga – ahnus, kadedus ja saamahimu. Nad võtavad su rõõmu, viskavad selle kildudeks ja asendavad musta ...

Üheks hetkeks olid Sa nähtav. Tajusin Su kohalolu. Viivuks. Põgusaks pilguks. Mu silmad olid hämmingus, kahtlesid ja tahtsid täpsemat pilti, ootasid kinnitust. Kuid mu meel teadis – see olid Sina! Tundus, nagu oleksin saanud valguse korraks enese kätte, et nüüd võin ma minna. Hirmuta. Kõige pimedamasse nurka ja lahendada saladusi, mida varem pole suutnud, pole taibanud otsidagi, sest nüüd ma näen. Tänan Sind, et Sa oled olemas, et Sa oled kõikjal ja ...

Oh mind inimest, ei saa hingeta hakkama! Palju kui võetud on hinge, hing kui haiget on saanud, hing vajab puhastust, hing ihkab pühadust, hea on hingele harduseaeg. Puhtust ja valgust, heledat helgust, lõpuni andestust, hing ihkab armastust. Tulen Su kotta ja palun: Tule, lasku kui tuike ja hoolda mu hinge, võta hinge pealt ära, puhasta tundeni – olla võin minagi templum viventis Domini.

Imetlen Sinu lõputut armu – iseenesest põlejaks olen end pidanud isevalguseks Sinust mõtelnud kasinas kahendsüsteemis – on ei ole põleb ei põle Ja Sina – värvide miljardist voolavat valgust kõigile kallad mullegi ulatad

Kolm kinki suurt Sa oled andnud meile: üks – elada me võime imelises ilmas, kaks – vaba mõtlemise võimest pole ilma, ja kolmas, suurim neist, on armastus, kõik muutuks muidu mõttetuks. Ma palun, õpeta meid hoidma seda ilma, et kestaks inimpõlved, elust ei jääks ilma. Üksainus maa, üks kodune planeet on meil, et käia Sinu antud teed. Ma palun, anna meile mõttevabaduses tarmu, et Sõna uskuda ja loota Tõele. Tunda Sinu armu.

Kujutlen käima end kambrites ringi, kus elamas palju kalleid mälestushingi. Ühes ruumis on alati päike ja soe, mu mured ja valud siin enam ei loe, suurest südameheadusest kamber nii kena, ikka avali uks, uksel üks sõna – EMA. Maailm näidanud mulle on küllust ja karmust, emaarmastust pean heldeks Jumala armuks. Ei mäleta algust, armul lõppu ei ole, pole headusel mõõdupuud, piiregi pole. Sama armastus väe andis tõele, mis lihtne: „Jeesus mis ütleb, seda siis ...

Leibkonna vanim leiblane ühel hommikul kutsus meid appi. Näitas – „Jala’, kae, edesi makasõ!“. Palus kohale kutsuda pappi. Isa Andreas, taadi ristipoeg, jõudis, toas vaikides eest mindi ära. Andis õliga õndsust, risti suudelda andis, võttis minejal patud pealt ära. „Tulõ, And’okõ, kõrras viil istu mu mano, õigust kõnõlõ – säälpuul iks ilosamb om?“ „Kuis mullõ kõrd ütlit? – Ku usut, sõs om.“ „Ma usu. Nii om.“ Ei meelest läe lõputu rahu ja vaikus, mis taadil südame ...

Quasi modo geniti infantes … Nagu laps, kel silmad alles kinni, kisendades otsib piima järgi, otsin mina – kinnisilmi Sind, mu Issand, minu Jumal. Kas ehk saaksin käega katsuda? – Näita ennast, siis ma usun! Kas minu haavad on ka Sinu kätes, Sinu jalgades? Kas ka Sinu süda läbi torgatud ja katki, nagu tihtipeale minul? Ka nägemine ei tee vabaks kahtlusest, ja käega katsuminegi ei pruugi veenda. Õnnis on, kes nähku, katsugu või mitte, teab: Sa pole minust kaugel isegi mu ...

Issand, Sina oled tõusnud, aga mina … kas mina magan endiselt? Nagu Aadam siis, kui lõid ta küljest elavate ema … Nagu Siimon siis, kui Juudas oli ärkvel, valmis tegutsema … Nagu valvurid, kes süüdistasid jüngreid pettuses … Kas armastan minagi pimedust enam kui valgust … sest minu teod on kurjad? Issand, Sina oled tõusnud, ja kuigi on vahel nii valus Su valgusse vaadata – luba mul ärgata, aita mul tõusta, sära oma kirkuses, Sina, Kristus, Ülestõusnu, minu Jumal, mu elu ja ...

… miks sa mu maha jätsid? Ma kutsusin sind nimepidi – miks sa mu maha jätsid? Ma olen sind südamevaluga otsinud – miks sa mu maha jätsid? Ma tahtsin sind hoida ja koguda – miks sa mu maha jätsid? Ma olen sind valinud ja lunastanud – miks sa mu maha jätsid? INIMENE, KUS SA OLED – miks sa mu maha jätsid? Mu Jumal, mu Jumal, Sina pole mind omapäi jätnud, Sina ei ole mind hüljanud, Sinu oma olen ma emaüsast, Sa oled mind päästnud ja omaks võtnud – siis, kui mina ...

Jumal, Sinu kohus ei ole hukkamõistmine, vaid õigus. Minu halastamatusele vastad Sina halastusega. Minu valele tõega. Minu ülekohtule valguse ja pühadusega. Sina oled valgus, Sina oled tõde, Sina oled rõõm ja pühadus. Sina oled mu pääste, Sinu halastus on minu elu. Mõista mulle kohut oma õigust mööda.

Näe, ohvripuud on laotud ja valmis pandud köied, et siduda Jumala valitud Tall. Aabram ahastas poja küsivat pilku tundes, lõi silmad maha, vastas: Küll Jumal vaatab … Sai vabaks rahva nõudel röövel, Barabbas, Bar-abba – isa poeg, oma isa poeg, kes läks ülekäte. Ja Isa Poeg sai tema asemele, sest … … ohvripuud on laotud ja valmis pandud köied, et siduda Jumala valitud Tall. Issand Kristus, Sa astud Jumala altari äärde, see on Su rõõm.

Issand Kristus, kui sageli püüavad inimesed rääkida keeruliselt, et anda oma kõnele kaalukust ja panna kuulajad imetlema sõnaseadmisoskust. Issand Kristus, haaratakse appi Aristoteles ja Thomas Aquinost, ja teised targad mehed läbi kogu ajaloo. Issand Kristus, Sina armastad lihtsust: siin on leib, inimeste kätetöö vili, küpsetatud kuldseist terist, põldudelt kogutuist – võtke, sööge, see on minu ihu. Issand Kristus, Sina ütled: see olen mina, tulnud otsima sind, ...

Sa tuled siia ilma, inimeselaps. Sa uudistad seda, mis on su ümber, sa vaatad imestades kõike, millest oled vaid kuulnud läbi nende seinte, mis hoidsid sind maailma valude eest. Sa tuled siia ilma, inimeselaps. Ja oma südamesilmaga sa näed ka seda, mida ükski silm ei ole veel näinud, mida ükski kõrv ei ole veel kuulnud, aga mis on olemas, ehk tegelikumgi kui see, mis on su ümber. Sa tuled siia ilma, inimeselaps. Sa uudistad, sa imestad, sa vaatad ja kuulatad. Imeline on ...