Issand Jeesus, Sina võidad kõik poolikuse ja vildakuse! Sina aitad sirguda kõverusest taeva poole ja ka kõige sügavama sügaviku kaanetad Sina oma headuse helgusega, nii et sügavuse tumedusest saab taevase valguse peegeldus. Sina üksi võidad kõik kurjuse väe!

Hoia, Jumal, Eestit, meie kodumaad, kaitse teda kallist, meie armsamat. Rahu töö ja kainus olgu Eesti kroon, vennaarmu suurus tema võimu troon. Õnnista me rahvast, saada kosumist. Puhasta meid kurjast, anna kasvamist. Aita võita vaevad, vägev Kaitseja! Jõudu andku taevad sulle, kodumaa! (KLPR 450B). Viis: Juhan Aavik (1884–1982). Sõnad: Aleksander Leopold Raudkepp (1877–1948).

Issand Jeesus, Sina võidad kõik! Sina vormid meid ja hoiad, Sina õpetad meid ja juhid. Sina ise sulatad jää meie südames, mille külmutavad sinna kõik kiusatused ja meie tahtmised. Sina ise valgustad meie hinge ja annad meile uue elu Sinu lastena, Sinu riigi kodanikena!

Jumala arm ulatub taevastest saadik. Seades samme silmapiiri poole arvab inimene, et sinna jõudes jõuab ta taevasse. Kuid pakkude ritta ladumine ja laudade nendele asetamine ei vii inimest taevasesse Jeruusalemma. Teod on jõuetud, jõudmaks taevasse. On vaid üks tee, Jumala armastuse ohvritee, milles usu läbi Jeesusesse on Looja avanud tee taeva ilusse ja rõõmu. Tee usu headuse juurde igale südamele, mis armastab. Selle ilu on silmaga nähtavast taevast kaunim ja armastuse ...

„Vaata, siin on su hommik!“ laususid lävelt, kui tõusin jalgele, et alustada uut päeva. „Vaata, siin on su aed!“ kõlasid sõnad, kui heitsin pilgu üle läve oma tööle. Vaata, siin on su paik – mõistsin, kui leidsin su lõhnamas õhus ja mullas ja võililleõites ning päikese, vihmade ja pilvede teel. Vaata, see on mu rõõm – tundsin, kui kuulasid mu õhtut ja me jutus lendles homse päeva seemneid.

Mäletan, kui ilmusid mulle. Mäletan Su sügavaid silmi, lõpmata lohutavat pilku. „Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.“ (Gl 2:20)         Ja ööd ja päevagi mäletan, mu elu Issand ja Hoidja! Kas mõistan elu ja seda, mis osaks saab, nii head kui halba? „Inimeste käes on see võimatu, mitte aga Jumala käes, sest Jumala käes on kõik võimalik“ (Mk ...

Veel viivu, enne kui õied vajuvad longu või õhtul mööduvad külmad tuuled. Vesta vaikselt, jutusta sõnadest, millest alati aru ei saa – kuid need pole võõrad –, et pärale jõuaks: Mis on tuum, kus on ülal. … ja keskne, alus ja põhi. Mis on loov, kus on taevas … ja olev, valge ja puhas. Mis on leib, kus on rajad. … ja veri, sinu ja minu. Mis on jääv, kus mu veli … ja kinkiv, elav ja püha. Veel viivu, enne kui lähed, vesta vaikselt, sest ilus on su and.

Jeesuse ilmumise lugu on sõna loova väe lummuses. Kui sõna, mis öeldud, läheb välja ja saab kätte ning tabab inimest, siis ta loob ja muudab nii ehedalt, et inimene saab sõnast puudutatud, nõnda on ta sõna kandja ehk sõnapidaja. Nii ei ole enam ükski vahemaa liiga pikk, ükski kohtumine liiga rutakas, ükski sõna tühine, sest meiegi oleme loova sõna lummuses, mille läbi ilmub ajas ajatus, mööduvas alatine ja inimsüdames Looja loov imelisus.

Kõigeväeline, Püha Igavene, Püha Surematu Jumal, kes sa möödunud aastal oma armu ja ustavusega oled olnud meie lähedal. Sulle me toome tänu kõige Sinu hoidmise eest ja palume, õnnista meid alanud aastal oma armu ja rahuga. Õnnista meie tulemist ja minemist auks Sinule ja meile päästeks. Sinu Poja Jeesuse Kristuse läbi.

Issand Jumal, kes Sa jälle meid rõõmustad jõulusõnumiga. Anna meile armu, et nii nagu me nüüd Jeesust vastu võtame Issandana, nõndasamuti võiksime julgena Teda vastu võtta, kui Ta taas tuleb kohtumõistjana elavate ja surnute üle.

Issand Jumal, taevane Isa, ärata meie südamed valmistama teed Sinu ainusündinud Pojale, et me tema tulemise vastu valmistuksime puhta südamega. Anna meile armu rännata siin ajas Sinu lastena.

Taevane Isa, Sinu Poeg Jeesus Kristus on sellelgi advendiajal tulemas meie südamesse, et anda rahu ja rõõmu. Elevusega ootame Issanda tulemist. Vajame ja palume teda külla, sest tema suudab meid puhastada ja uuendada. Suudab muuta meie elus, mis keerdus või segi. Suudab meid tagasi kutsuda valest ja hirmust, anda rahu ja tasakaalu.

Nii kui lambid valgustavad meie elu hämarikust hommikuni, nii valgusta, Issand, oma Vaimu valgusega meie hingi, kui rändame maisuse teid. Luba meid ikka alandlikuks jääda Sinu evangeeliumi valguse ees, nii nagu Sina oled alandlik oma Isale taevas. Alandlikkuses paistku Sinu taevane valgus meie südamesse!

Maisusest igavikku astumine näib nii tume, kui puudub usk. Usuta on see minemine tundmatusse, kuid usus on see minemine Issanda juurde, minemine taevasesse kodusse, kuhu Jeesus on läinud meile aset valmistama.

Nagu linnuema valvab oma poegi, nii valvad Sina meie üle! Hoides oma tiiva varjus meid, õpetad meidki Sa valvama, Issand, et miski kuri ei saaks meile kahju teha.