Issand, anna armu, et saaksin enesele andestada, minna ära oma ülbuse mäelt ja vabaks anda kõik, keda võlglaseks pean. Siis on süda kerge, lendab kui lind ja laul. Siis tean, et olen Sinult andeks saanud.

Issand, luba armu julgust, tugevust vaadata enese sisse. Issand, anna jõudu sõdida iseenesega, saada aru, et parem on aidata kui tappa. Issand, kinnita usku usaldada Sinu teed.  

Valgeudustel sügishommikutel, kui taeval ja maal ei näe piiri ning läbi vaikse udu hõõguvad punased vahtrad ja hanede hääled lendavad Linnuteed mööda lõunasse, kui süda on tasa ja maast on kasvanud vein ja leib – kuidas tänada Teda, kellele ainsana saab kuuluda kogu tänu?

Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi. Jr 17:14 Esä, lasõ` mul kaia` taivast, nii et ing olõs vaiki, et ma saassi olla` peris tassa su man. A silm om viganõ, ing udun. Tii` minnu terves, Esäkene, sis ma saa terves!  

Elumeri on täis karisid, rannikud täis kutsuvaid virvatulesid. Kuidas leida õige tee kodusadamasse, kuidas loovida mööda kõigist salakividest ja petlikest sügavikest? Majakas on abiks, muidugi! Aga rahvasuu teab küllalt rääkida just petumajakatest, millega laevu röövlipesade juurde meelitati ja siis nendega puhas töö tehti. Seega – ka majakat tuleb hoolega valida, et lõpuks ikka õigesse kohta välja jõuda. Millise majaka valid oma eluteel sina?

Kõik kasvab, elab – tuhandetes eri vormides. Kust see elurikkus küll tulnud on? Ise tekkinud? Kuidas saab midagi nii keerulist lihtsalt tekkida? Kuidas teab elusolend, et ta just selliseks peab kasvama? Isa, Sina oled määranud kõik. Sina oled andnud elu taimedele ja loomadele, kõigele, mis siin maa peal on. Õpeta meid siis, et oskaksime seda elu kasutada parimal võimalikul viisil.

Üks vana rahvajutt räägib mehest, kes keset suurt uputust hädas oli ja Jumalalt abi palus. Mõne aja pärast ujus mehe juurde paat, kuid mees põlgas selle ära – küll Jumal aitab teda. Veidi aja pärast sõitsid mööda päästetöötajad, aga ka nende abi ei võtnud mees vastu. Kui vesi mehele juba rinnuni ulatus, lendas üle kopter, millelt visati alla nöörredel. Ka sellest ei haaranud mees kinni. Lõpuks ulatus vesi mehele juba kaelani ning ta kisendas suure häälega: „Jumal, miks sa ...

Hea puusepp, mul pole laeva, millega merele purjetada. Ma tööriistad annan, pead nägema vaeva, ise pead laeva ehitama. Hea meister, palun nimeta riistad, ütle, mis on nende hind. Õpi hoolega tundma, need kallid, kui kasutad – süda, mõistus, jõud ja hing. Hea Meister, jään Sind tänama, hoolid et väikesest vennast! Ära ühtegi unusta, õpi töötama, hoidma, ja ligimest kui iseennast!

Siin ma siis elan, tasasel maal, siin on mu süda ja tasakaal. Rahu siin tunnen ja rahutust ka, kuni kord mullaga tasaseks saan. Sisimas kütab mind põlev kivi, ükskord saab otsa see ometigi. Kas heleda leegiga lõõmata kiirelt või hõõguda tasa, targu pidada piire? Pärisosana pinna all mürgiseid kihte, neid on taluda raske, kuigi tajuda lihtne. Hoida eemale hapnik väävliküllasest kivist, puhtaks püüelda õhk mürgipahvakuist, pigist. Seal, kuhu ligi on pääseda raske, fosforiiti ...

Kord valgub elujärg kui küünlavaha laiskelukana diivanile laiali ja ajukoore alust täidab pastilaa. Siis kistakse sind kõhevile magusudulaevast, kõik kalgistub, krampvalu viirutus käib lõpmata. Ning tasapisi taandub hoopis halliks, hall ingel hinge nagu hoiaks hallis vammuses. Mustvalgel öeldut vaevu eristada suudad, kõik hallub halli päeva hallis valguses. Hall hajub, verev koidab, hing idast läände rebitud saab alasti. Kes seda väetit-väetut hoida suudab, toeks maa ja ...

Kas alandan ennast, kui maast korjan prahi, mis metsas või tänaval vedeleb? Kas ülendan ennast, kui maast korjan prahi – „No vaadake kõik, mida mina teen!“? Ei mõtle ma alandust, ülendust mitte, tehtud piskust raasuke hea mu meel. Ka mina ju tarbin ja seeläbi saastan, sammhaaval saan käia meeleparandus­teed.

Mu sõna vaob aegade liiva, ma tean. Sinu sõna on püsiv ja loov, ma tean. Oma mõtetes jääda Su sõnasse, omil sõnul leida Su Vaimu on hea.

„Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed.“ (Ef 2:19) Anna Vaimu käia Sinu teed, lasta enesest lahti suveöös, et näha Issanda loodud maailma, me kodu. Igor Mitoraj „Ristija Johannes“, 2006. Marmor Basilica di Santa Maria degli Angeli e dei Martiri, Rooma

Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust. Gl 6:2 Kandkem üksteise koormaid. Oleme lihtsalt hääd iga inimesega me ei tea nende muret, ei näe väsind tiibu. Küsime, kuidas neil läheb. Palume Vaimu tiibade jõuks. Tema teab, mis on hea. Raffaello da Montelupo „Püha Miikael“, 1536. Castel Sant’Angelo, Rooma

Toomkiriku muuseumis kohtasin üht vanadaami koos oma keskealise pojaga. Nad istusid väga vaikselt ja väga kaua Donatello Maarja Magdaleena ees. Daam hakkas minuga millegipärast vestlema, ütles, et on pärit Floridast, tema poeg on tugeva vaimupuudega. Nad püüavad iga paari aasta tagant Firenzesse Magdaleenat vaatama tulla ja nii juba 30 aastat järjest. Miks ainult seda? „Teate, ta on nii kaunis! Vaadake, kui usaldav ta on!“ Magdaleena, kuis mõistsid usaldada? Või teadsid, et ...