Kuhu kadus mu tulevik kindel? Miks tunnen mul pole lootust? Mu käed tühjalt vajunud sülle ja pilk see tuhmunud sootuks. Töö, mida oskasin, teadsin – võeti mult väega ära. Mis edasi tegema peaksin? Ei suuda nii kaugele näha ... Sind palun, Issand, mu Jumal, ära jäta mind istuma jõude! Ma suudan, pole laisk ega rumal, teen tööd, vaid küsige, nõudke! Mind juhi tagasi teele. Su õiglane meel on mu tugi. Jääb õppetunnina meelde, kui ...

Issand, mu Jumal, Su sõna on seeme, mida oled heldelt puistanud otse mu südamesse. Tänan Sind selle eest! Iga seeme on kaetud tugeva koorega kaitsmaks teda, kuni saabub aeg ... Aeg tärgata. Aeg kasvada viljaks. Taevane Isa, vala mu peale Püha Vaimu! Vala kui vihma! Vihma, mis paneb sõnaseemned mu südames idanema! Ja ära lase kurjal külvata! Hoia ta minust eemal! Tal on kaasas halb seeme – umbrohi, mis lämmatab vilja. Vala mu peale kui vihma ja ...

Kui saaks tormise südame tasa, et paluda – Issand, luba armu olla Su rahus, luba valgust näha rada, mis Sinuni toob. Hea Issand, ärata meid, kui unub, et Sina oled olemine, et Sina oled algus ja ots, ja Su Sõna on alati meiega.

Et me mõistaks, Issand, Su sõna! Et me oskaks, oh Issand, tulla Su juurde, mitte pidada võõraks ja vääraks venda, tulla kokku, idast, läänest usalduses, hääduses, rõõmus võõras, tuttav, väikseim, suurim paljudes keeltes ja meeltes, Sinu juurde! Ütle ainult üks sõna … !

Kas me tunneme tõde ja armu, mis Jeesus on toonud, kui joome vett ja aina tingides, nõudes kes teab mis imet, ei märka neist ühtki, ega sedagi, et veest ammu saanud vein. Tee meid tühjaks, Isa, et saaksime täis Su Vaimu, et näeksime tõde ja seda, et kõik me ümber on Sinu loodud arm ja ime.

luba meil tulla Su juurde vesi peseb pimeduse Kristuse valguseks sinisest veest, sinisest taevast siis sünnib uus inime kui sinine lill kelle süda on taevas

Sokid on soojad ja käpikud kenad, neisse on kootud armastuse soojus. Soojus, mis hoiab me hinge, ja rõõm, mis ärgitab tundeid. Hoida ja tunda, tunda päriselt seda sooja on õndsuse rõõm. Ühendus, milles Issand loob, ja lubab tunda – perekonda.

Valguse kuma ja hiilguse sära. Külmuse karguses soojuse hingus kõneleb – Issand on lähedal. Kui kaugel? – Ei tea! Aga armastuse hingus paitab südant ja puudutab hinge oma headusega. Issand on ligidal, Issand on väga lähedal, Issand on meis oma armastuse väes!

On porine, on auklik, on künklik ja libe see tee käia ilma Jumalata.Püüeldes küll parima poole, siledat ja head teed valmistada ei suuda.Issand kutsub ja valmistab, et tee rajajad tunneksid oma tööd! Issand seab ja juhatab, et kuulutatud saaks rõõm!

Varjud me teel ja hirmud saadavad ja pidurdavad meid. Kõhklus – kas ikka kannab? – teeb ettevaatlikuks. Kirkus, milles, Issand, tuled me juurde, hajutab kõik hirmud ja julgustab käima teed, mille Sina meile seadnud. Nii hägustuvad varjud ja kaovad kõhklused. Nii tekib südames julgus – Issand meiega jääb. Issand tuleb kirkuses taas!

End sirutan valguse poole, kui õunapuu kasvatan oksi, mu võrsed on sirged kui nooled, veel veidi ja puudutan tähti … End sirutan valguse poole, seal on mu rõõm ja mu rahu. Sind ootan, Issand, mil tuled, me Päästja, ja võtad kõik valud. End sirutan valguse poole, jääb pimedus seljataha, ma annan end Issanda hoolde, Su armastus ainus, mis vajan.

Ei enam puudel paista värve, ei kosta kõrvu lehesahinat, vaid raagus oksad, krobelised tüved paljad, jõe kaldal oma peegelpilti vahivad. Ja ometi ses nukras pildis võib näha palju kaunist, väärikat. Neid väsinuid, kuid paljunäinud hingi see hääbuv hetk ei muserda. Need puud siin teavad – iga lõpp on uue algus, vaid käänak Igaviku teel. Nad lootusrikkalt kannatavad talve kargust ja ootavad, mil saabub jälle kevade …

Pimedus sammub üle maa, et peita kõik, mis teele jääb, oma tumeda hõlma sisse. Mida silm ei seleta, seda nagu polekski. Mis on varjus, tundmatu, selle võib unustada? Ometi mõtlen ma Surmast. Temagi on seal, võõras ja hirmutav, peidus varjude keskel, kusagil kaugel veel … Lõkkevalgus ajab pimeduse eemale, lükkab tundmatu hämarasse nurka ja ma hoian end tule ligi. Et olla valmis, kui keegi peaks pimedusest tulema, sest siin ma näen teda. Ma olen valvel!

Hommikul vara toast välja astudes lajatab näkku jäine tuul. Kõdunevate lehtede lõhn tungib ninna, jõuab ajju ja äratab mu lõplikult unest. Võdistan õlgu! Mitte ainult külmast … See on Kaduviku puudutus! Esivanemate hinged, kes sosistavad kõrvu õpetussõnu, tuletavad meelde Elu mõtte, Igaviku ootuse, Jumala kiituse. Tänan sind, mu Jumal, selle äratuse eest, et hoiad mu meeled erksana, mu südame soojana! Tänan, et saan elada usus ega pea kartma aega, mil astun sisse Igaviku ...

Tõuse, valgus igavene, taevast hakka särama, et võiks iga inimene Sinu valgel elada! KLPR 458,1