Küll maasikmoos ja koogid maitsvad head! Neid lapsena sai ikka juurde palutud. Ja ema marjul õpetas, et kummardama pead ning lehti all on maasikad kui võlutud. Kui Kõigevägevamalt püüan paluda, siis alandliku hoiaku ma võtan sisse. Ei palu meelisasju välja võluda, sest Tema oskab anda otse südamesse.

tuuletuses sinisügavas sõnatuses avan tasadusega südame olen otsatu äärel ootamas ja Sa oledki kohal Lohutaja olemises oled kohal ja sees Sinu and on hea iga Su kink on täiuslik tasaseil laineil pesed päevade peegeldustelt räburähmase halli ja murendad mustagi kergemana päevisse naasen nägema selgemana mu hing hüüab Sinule kiitust hüüab lauldes kui kuulateski vaikselt vahel hüüab valjustki valjemini Sinule loodud muusikaga sellesinase maailma muusikaga

Palun, Looja, näita täna, et on maailmas ilu ja ülevust! Las igale emale täna jätkub õisi, tänu ning hoolitsust. Läbi mure ja valu meid toodi vaid südamerõõmuks maailma. Et on muret ja valusid hooti, emad tuues ei pidanud silmas. Tänu emadele me teame, et on maailmas armu ja andestust. Tänu emadele me saame Loojalt paluda lõputa lähedust.

Kui saaksin Eesti heaks midagi paluda, paluksin palju, et vähem siin valutaks. Valutaks vähem nii süda kui hing, vähem ka pead ja palede pind. Käed ei selgita põsele korda, põsele paitus läheb vaid korda. Peaparandus pole paratamatus – parandad, parandad, kuni on matus. Hinged on kinni, kui tares on ving, naljal ja õhul pole eal hingehind. Süda kui täis, siis süda on tühi, vihaga välja ei valusid pühi. Ealeski süda ei ütle Nüüd aitab!, südame sisse kui armastust aitad.

Vähe, vähe on pungi veel … Aga ka see vähenegi sünnitab lootust – küll tuleb juurde, küll puhkevad, kuni kogu puu on õites ning hakkab kandma palju vilja. Oli ju Ülestõusnu tunnistajaidki algul vähe, aga neid tuli üha juurde. Puu ajas oma võra laiali maailma ning hakkas kandma head vilja. Ära lase meis lootust kustuda ka nüüd, luba ka meil uskuda ja kasvada ning vilja kanda.

Värvideta oli maailm. Must masendus mattis kõik … Aga näe – elu tärkab! Elu võidab, toob värvid tagasi. Jäta mustad mõtted, rõõmusta – ka sina võid nüüd elada!

Tee, kivine ja konarlik … Kuidas seda mööda komistamata käia, teadmata, kas ees on ootamas au või alandus? Issand, Sina läksid, läksid lõpuni. Palun anna mulle julgust minna Sinu jälgedes. Toeta mind, kui komistan, aita püsti, kui kukun. Ainult Sinu juhitud tee on õige, ainult see viib sihile.

Miks peab keegi kannatama? Kas pole siis muud valikut? Kas on sel mingit mõtet ja eesmärki? Valikuid ongi ju õigupoolest ainult kaks … Esimene – minna ära, jättes kannatused teistele. Teine – minna kannatustest läbi, kanda kõike püstipäi. Kumbki valik pole lihtne ega kerge … Millise tee valid sina?

Kord kevadel, kui oli suland lumi ja päike põletand augud jäässe, kui oli kadund tali ja kuldnokk teinud häält, siis oli üks seeme, mis ärkas, tundis soojust imbumas ja mahlu jooksmas temasse, tundis õhku ja nägi valgust enda ümber. Aegu hiljem tänas puu, et sattund mullasse.

Varjukad kardinad laskuvad veele, lehised oksad keeravad valguse endasse, üksik helekollane jääb valgussõõr tumerohelisse – homme alustan elu uuesti, aga praegu on veel õhtu jõel.

Kohtusin unenäoga metsas, sügava tumerohelisega vaikuses. Käänakuga rajal valgus laiali vajus, lõhnava hämarusega segunes, rännakuga igavesse tõotas … Keha oli kerge, lihtne oli tagasi tulla.

Hallide samblasoontega tumepunasest rabakasukast läbi torgatud kõrred helendavad madalates kiirtes. Roheline sirgub päiksekollasesse – mina oma väikse peoga sasin ürgse turba pealispinda, teen pai tuhandele aastale.

Sel talveõhtul seadsin sammud metsaserva. Mu sooviks oli üle pika aja taas päikest näha! Valgust püüda ... Mets lausa sädeles mu ümber, külm õhtuvalgus maalis kõik lumevarjud sinavaks, siis ühe kuldse helgi viskas veele kui õnnepisara. „Mis kaunis vaatepilt!“ ma hüüdsin endamisi. Rõõm hinges väreles ja üksisilmi veel kaua vaatasin, kuis puude taha peitu kaob viimne valguskiir. Sain sellest tunnist nii palju jõudu, lootust, et sündis ime! Soe ...

Su silmad on selged ja karged, on taevasina neis peidus. Ka kõige külmemal talvel vaid soojus su südames leidub. Mu Eestimaa, oled mu elu! Su metsade sisse end peidan, su allikaist kustutan janu, su taeva all puhkama heidan. Mu Eestimaa, oled mu kodu. Su silmad on sinimustvalged. Su juures tunnen vaid rahu, sind igatsen, kui olen kaugel. Su peale mõtlen ma palveis – et püsiksid tugev ja vaba! Su rahvas teeks otsuseid õigeid, maad hariks, siin ...

Tänu sulle, Issand, et sa kõneled! Tee ka kivised südamed uueks, ava need oma elavale häälele! Aamen.