Ka riisitera lendu lastes heidab endalt liigse, õiges paigas maandub tummine tera ikka omade sekka. Hea riisituulaja hoole all saab iga tera tee kord teekonnaks ja kogutakse kokku – et kõik oleks alles. Iga valgus saab olla uskumatult usutav ja selgub õige. Iga proov toob ehedust ja ehib hoidjat, et oleks anda. Iga tundmine saab olla äratundmine. Iga peatus on süvenemine. Iga tänu on täna tera, mis tallele panna aja salve homse päeva seemneks.

Minu aeg on Sinu aja sees, mil vargsi loodan Su toele ja hallis hommikus tean, et see on õige. Sinu sõnad on minu sõnade sees, mil laulan vaikuses kasvamise laulu ja vihmapiisad helisevad läbi udukaste. Sul on and kõnelda igaühega, leida üles just tema elu ja lugu, köites selle oma eluniidi kütkesse, ja see saab elulooks. Sinu teed on minu teedes sees, mil hoiame kokku ja me päevade parim aeg on alati käes. See tee on üürike ja ühel hetkel saabub paratamatult ...

Head inglid on mu selja taga mind ikka jälgind eemalt tasa … Ei ole arvustanud mind nad ega öelnud ette, kus suunas tasuks minna ja kuhu parem mitte. Ma nende kohalolu vaevu tajusin ehk siis, kui kukkumise valus end jälle püsti ajasin, teelt eksinuna nutsin ja taevalt abi palusin. Ka siis, kui lenneldes kõik läeb, neid piiluda võin üle õla. Taas palveks tõstan käed ja oma kaitseinglit tänan. Neid kiidan kõige hoole eest ja abi eest, mis saanud, ja selle ...

Iga hommik ärkan unest, avan tasa silmad, uue päeva õhku värsket ahnelt sisse hingan. Mida toob see algav päev, kuhu õhtuks jõuan? Rõõmu tunnen? Vaeva näen? Või ees hetked kurvad? Ootused on ikka kõrged, tehtud kindlad plaanid. Mis neist laabub, kus on tõrge, peagi selgeks saab kõik. Väsimust ning rahu tundes õhtu ilu naudin, verev päiksekuma mulle kingitus nii kaunis. Tänan sind, et oled hoidnud, aidanud ja toetan’d igal päeval, kallis Jumal, mind ja minu armsaid!

Seal kaugemal teisel pool järve, seal tiheda metsa taga mind ootavad sõbrad, neid jälle ma näha ja emmata tahan. Sõbra tähendust tihti ei hooma … Jah, me oleme üksteisel toeks, koos tarime raskemaid koormaid, kuid just usaldus see on, mis loeb. Kindel teadmine sellest, et taamal keegi on, kes sinule mõtleb, hoiab murepilved sust eemal, annab jõudu, kui endal jaks lõpeb. Hoidke lähedasi kui ennast! Ärge pöörake pilku ka võõrailt, neilt, kes ...

Tormituuled sind räsisid piitsutas külm ja soolane meri lainete möllust küll väsisid – murda ei lasknud end ometi. Visalt ikka ja uuesti tõusid nii iga kord pärast kukkumist tagasilöögid sind edasi kandsid juurde said julgust ja südikust. Tarkus on õppida vigadest julguses küsida abi Issandat hüüdes saad vastuseks: „Jumal on ikka su ligi!“ Lõpuks tagasi kaldale jõudes jalad kui taas kindlal pinnal kõndides tunned sul nõtkuvad põlved hinges vaid rahu ja säravad silmad.

Issand, kes Sulle on kallis? Kas see, kelle lahkudes geeniused langetan’d kuulsuse tunglad ning kulutan’d katkema aoidid on lüürade keeled? Kas see, kes pühamus sammud seab altari ligi, vaadates üles kõige headuse allika poole? Või see, kes vääritust tundes ei julgusta astuma samme oma liikmeid, mis pattude ahelais seotud on põrmude seltsi? Vaata, mu hing, ja õpi sest loost, mida iidseile kõnelnud tarkade suu: kes ülendab ennast, sel alandus palgaks on seatud, ja ...

Issand, millal Sa taastad sellegi lagunenud koja? Koja, mis pühitseti Su sõnale, koja, mis pühitseti Su armulauale, koja, mis pühitseti Sinu auks. Issand, millal Sa taastad sellegi lagunenud koja? Koja, millest sundisid Su lahkuma võõrad võimud, koja, millest tempel sai jumalatutele, koja, millest kodu sai hävingule. Issand, millal Sa taastad sellegi lagunenud koja? „Siis, kui aeg on õige, sest vaata, läbi lootusetuse seina kumab mu ülestõusnud Poja palge ...

Issand, Sa oled kutsunud meid oma mitmesuguste andide headeks majapidajateks. Issand, Sina ootad, et oleksime ustavad oma töös, pidades lepingut, täites tõotusi. Issand, kui sageli aga mõtleme, et kõik Sinu on hoopis minu tasku jaoks. Issand, kord Sa küsid: „Kuidas on Sinu tööpäev läinud?“ Issand, mida ma vastan? Õpeta mind oma tähendamissõnaga, Issand, enne kui revisjon käes.

Käbid ei kukkuvat kändudest kaugele, sest kuidas muidu saaksid lapsed kanda oma vanemate üleastumiste vilja? See, kes sa oled, kes sa tõeliselt oled, see on peidus su sügavaimas sisimas, kohas, kuhu inimese pilk ei ulatu nägema. Kuid see, kes sa oled, kes sa tõeliselt oled, see ei jää varjatuks kellegi eest. Teinekord varem, teinekord hiljem – kuid siiski alati –, sest Jumalal on lõputult aega, saab avalikuks see, mida känd ja tüvi ja juur on mahlade kaudu edasi andnud ...

Väikeses katekismuses õpetatakse, et ehkki Jumala riik tuleb ka ilma meie palveta ja iseenesest, peame paluma, et see tuleks ka meie juurde – taevane Isa annab meile oma Püha Vaimu, et me usuksime tema armu läbi tema püha Sõna ja elaksime jumalakartlikult nii siinset maist kui ka sealset igavest elu. Armas Jumal, Sina kutsud kõiki inimesi püha Sõna kaudu ja ristimise läbi oma riiki. Anna igaühele, kes selle kutse on vastu võtnud, kindlat meelt ja südamerahu, et olla seeläbi ...

Eesti rahva üheks suurimaks aardeks on vabadus. See on aluseks kõigele muule: oma riigile, keelele, kultuurile. Teame ka, kui habras võib see vabadus olla ja kui kergesti kaduda – seda on ajalugu näidanud. Miks on nii läinud? Ehk pole me olnud piisavalt tänulikud Jumalale selle varanduse eest? Seepärast ärgem unustagem vabaduse väärtust ja hinda, vaid palugem ikka ja alati: Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa! Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista, mis iial ette ...

Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule! Ristiusu Jumal on kolmainu Jumal. See esimeste sajandite jooksul välja kujunenud tõdemus ja tunnetus Jumala olemusest on talletunud apostlikus usutunnistuses ja on üks olulisemaid kristluse õpetusi. Ülistagem ja kiitkem Jumalat, kogu loodu loojat ja hoidjat, Isa, Poega ja Püha Vaimu! Nõnda kui alguses oli, nüüdki on ja jääb igavesest ajast igavesti. Aamen.

Nelipüha on üks kirikuaasta erilisemaid pühi, sellega seotud pühakirjalood on väga kõnekad ja võimsad – Püha Vaimu tulek, keeltega rääkimine, kiriku sünnipäev. Õigeusu kirikud on saanud siit erilist inspiratsiooni – on ju paljud nende kirikute kuplid kui hargnevad tulekeeled, mis laskuvad iga üksiku peale! Palugem neid Püha Vaimu ande endalegi, lauluraamatu (KLPR 134) sõnadega: Püha Vaim, puuduta mindki, ärata, palun Sind! Anna elule mõte, sisu ja õige suund! Püha Vaim, ...

Helevalge rüüga ere-heledal palgel kuldtaeva kumade valgel oled lõpmata lõpmata kaugel Valgelgi ajal pimedal tunnil veel enam nii väga vajan tajuda lähedalolu Palun ole nii lõputult ligi ole nägematagi nähtav kuulmatagi et kuuldav heldet heledat ihkan näha oma mõtteil ja meelil ülevaid helinaid kuulda mu hingekeelil Tundekellade kirkaimal kõlal taeva häälena lähedal ela