Tekst ja foto: Daisy Lappard. Igaviku ees tunnen  end tühisena ja abitult, paratamatult edasi liigun, olgu ma pime või jalutu … Põgeneda? Kuid kuhu? Ja milleks … Surmata igavest elu  ei tuleks. Issand, mu usku nüüd tugevda, võta need kõhkluse piinad!   Surmahirmust mind vabasta,   Elu uus  kingi mul viimaks!

Ingel kõneleb Maarjaga. Jaak Kadarik. Siis leidsin end hoidmas Sinu õpetuse õrnust silm nägemisele koitmas tuhastades põlgust Heida armu, minu Tegija korjan ise killud kokku ... mitte ise, Sinu abiga ise olles sean end ohtu ... Pisar igatsusest tahke kustuv vaikus meele halvab Oled teenimatult lahke endiselt ligidal, aina valvad Mina jätan, Sina mitte mina vajun, Sina tõstad janus talutad mu vette täna jälle vastu võtad ...

Ramsau kirik Baierimaal. Tekst ja foto: Daisy Lappard. Kui kõndisin läbi hämarate metsade iidsete puude vahel mööda sammaldunud radu, saatis igat mu hingetõmmet  sügav rahu. Rasked olid mu sammud, kui proovisin tõusta kõrgete mägede tippu – lähemale helesinisele taevale ... Mind lummas see avarus ja ilu, et unustasin kõik valud. Kui lasksin end kanda jõe laisal voolul, triivisin ühest kaldast teise, keerlesin ...

Tekst ja foto: Daisy Lappard. On elus hetki, mil su suured soovid, need justkui kaovad, ka valud näikse hääbuvat. See juhtub siis, kui oma südant sooja sa targalt kuulad, saad aru, millest räägib ta. Ka sina suudad olla helde          andja, mis siis, et endale jääb pisku. Sa tead, et jõuad palju         rohkem kanda, sul pole vaja muud kui usku. Usk olgu südames sul ...

Tekst ja foto: Joel Siim. Issand, Su sõnad on magusamad kui mesi, teravamad kui mõõk, väärt, et raudsulega kivisse  uuristataks. Issand, Su sõnad  teevad targaks, toovad tervise, jagavad andestust ja jõudu. Issand, jaga mulle oma sõnu pühakirja lehtedelt, targa inimese suust, vaikuse vaikses sahinas.

Tekst ja foto: Joel Siim. Oh Jumal, Sa vaatad mind kõrgelt,  otsekui Koljat vaatas Taavetit. Sa pead kummarduma alla, et märgata mu olemasolu selle maailma sipelgapesas. Ehk pead isegi appi võtma luubi, et näha, mida see inimputukas siin askeldab? Oh Jumal, Sa siiski ei vaadanud alla, Sa ei haaranud luupi, jäädes ise kõrgele ja kaugele. Ei, Sa tulid alla oma Pojas, Sa said minusuguseks sipelgaks,  putukaks, ...

Tekst ja foto: Joel Siim Kas sellist teed me tahtsimegi? Põhjatut, täis mülkaid. Kas sellist teed me tahtsimegi? Mis silmapiirini jätkub ühtlasena, kohalejõudmise lootuseta? Kas sellist teed me tahtsimegi? Kuskil on ometi siledad teed, laiad ja rikka rahaga remonditud. Ei – ütleb Issand –, vaata ümber, see tee tõi sind siia ja seesama viib siit edasi, põhjatu, mülkane. See viib kohale. Lootuse tee.

Tekst ja foto: Joel Siim Kõikide asjade Looja, Sina täidad ühe ja sama käe kaduva vara ja kadumatu anniga. Kõikide asjade Looja, Sinu teenijad jagavad ühe ja sama käega kaduvat vara ja kadumatut andi. Kõikide asjade Looja, vala välja oma Vaimu, et Su teenijad ei eksiks, mis kaduv, mis igavene. Et nad kõiges austaksid Sinu nime.

Kuutõverohi. Andres Lehestik Kuu kahvatub päikese ajal, virvatulesid valges ei näe. Öine lummus eksleja rajal laotab silmile ulmade kae. Valgus, hoia, kui pimesi raban! Näita teed, öö kui suunanud sohu! Päästa uimast ja ududest vabaks, Sinu sõnad on tervendusrohuks. Andres Lehestik

Tekst ja foto: Andres Lehestik Tema helgus raja teeb valgeks, samm julgemalt edasi kannab. Mu mäkketõusud teeb kergeks, sihi pingutustele annab. Kui tähiseid rajal ei kohta, tee keerdub ja aheneb üha, Tema suunamist tajun kui lõhna, nähtamatu on kohal ja püha. Kui teerajal õilmitseb õisi,  kauni kimbu pihku ma korjan. Õiteiluga õnnistan teisi, loodan, mured neil rõõmu ei varja. Kui küsite minult, kus elan,  sean ma ...

Õitsevad teelehed. Andres Lehestik. Igale mälestus, kes kurjaga kisutud kodust. Igale küünal, kes sunnitud surmateele. Mäletada, et ära tunda sõgedust, sel viha varjuks, saamahimu, sel kurjus kannul. Palun aita meil püsida õigel teel, hoida põlemas lambid, et ainus ahnus oleks iha Sinu valguse ja armastuse järele. Andres Lehestik

Stalagmiitidest „orel“ Prometheuse koopas Gruusias. Andres Lehestik. Masenduses muremustas liigun lootusrikkalt ringi keset pimedust ja tuska otsin päästvat valgusringi. Rõõmu valgeis lõbulaineis kartus ligi hiilib sala – mis saab siis, kui murekivi ootamatult kukalt tabab? Igapäeva pöörlemises hingele on toeks akord – usun, palun Ühte Kolmes olla abiks iga kord. Andres Lehestik

Foto: Kätlin Liimets Tulge, usklikud, austagem Püha Vaimu mahatulemist, kes Isa sülest apostlite peale välja voolas ja maad jumalatundmisega nii kui veevoogudega kattis ning jumalalasteks saamise, elutooja armu  ja taevalise au osaliseks teeb Puhas, Tema juurde tõttajaid aga pühitseb ja austab, kes hüüavad: „Tule, Lohutaja Püha Vaim, ja ela meie sees!“ (Akafist Pühale eluloojale Vaimule. Kondak 1)

Tekst ja foto: Kätlin Liimets. istun ülemises toas justkui kaldal jalad rippu üle serva ja ootan valgus vetel värelemas kuidas Sa seekord tuled? kui tormakas veevoog tuul, mis puhub, kuhu tahab või puudutus, mis äratab südame kuidas Sa tuled?

Tekst ja foto: Kätlin Liimets Vaikust me vahel lõhun –  hirmutav, ärevaks teev. Koos olles ja lahus, pärlid palvetekees. Vaikust me vahel lõhun –  võbelus hingedes. Enam ei karda ja õhus puhkevad lindude teed.