Foto ja tekst: Kätlin Liimets. keldris kopitand mungad enam palveid ei loe mõistmise lõimuvad lüngad Jumalale ei poe kõiketeadvad silmad kas selliselt maailma lõid muigel suu ja need ilmad kas tõesti kõike sa võid

Tekst ja foto: Kätlin Liimets. kui see aeg saab viimaks täis, mil sügavsinine vaikus enese alla matab kõik küsimused, lõputud lausumised lakkavad, tumedate tundide kahtlused katkevad, siis astud avatult ja ootusteta, paljajalu ja -päi mööda õitsvaid kive õhtute kuldkollases tolmus jäälilledest treppidel igaviku ukseni

Tekst ja foto: Kätlin Liimets. Kõik mu ümber veeks muutub, milles Elu terendab. Vaevalt Vaimuga mind puutud, taevas avaneb.

Tekst ja foto: Andres Lehestik. Keegi koputas tasa, ma vaatasin. Tere tulemast, jumalime! Oled sinagi Sõnast, ma lugesin, hüüan rõõmuga välja su nime. Sõna läbi on linnud ja lilled ja puud,  Sõna kaudu kõik ligimesed. Oh millega oleme väärinud, et Sõna sai inimeseks?

Tekst ja foto: Andres Lehestik. Ootan lund, mõte mus tundega klapib – valge vaibaga ilmubki talve ehedus. Puudus nörritab-narritab, rõõmusid napib, väljas laiutab vaadetes hallusest tüdimus. Lume tuleku rõõmudes keegi ei kahtle – kõigest vaid vesi, kuid mis võrratul kujul! Tuisus tuhkjana lendleb, sulas tihkena pehme, näitab lumi kui hing oma tungi või tuju. Maa ootab jõululast, valgusest kirkamat, küünla süütan, mõtisklen ootuse ...

Tekst ja foto: Andres Lehestik Tee ei kedagi edasi vii,  kui mineja ise ei lähe. Tee ulatub algusest lõpuni, igal hommikul jälle uus lähe. Kes sihitult sahmerdab teel, aina keerutab kurve ja ringe, ka laial ja siledal teel ära kaotada võib oma hinge. Kes pimedas otsib teed, leida tulukese võib vilkuva. Vaene rändaja, väsinud teest, õndsalt andjalt saab leiva nii magusa. Kes valguse poole teel, küllap kohtab ka kurve ja ...

Tekst ja foto: Andres Lehestik. Igatsuses on saabumise ootus, kartuses möödamineku lootus. Lootuseta igatsusest sugeneb äng, lootuseta kartus paisub halvavaks hirmuks. Tema armastuse valgus ulatub kõikjale – on kohal õnne rõõmsas ootuses, valgusekiir mure pimedas põhjas, on lootuse lõppematu allikas. Ilu on ilmas ka siis, kui ei vaata – ava vaid silmad. Tema armastus on ligi, kui ka ei tunne – ava vaid süda.

Tekst ja pilt: Kristina Viin. Vaata, ma koputan Su uksele, ma olen päike. Ära mata ennast muremüüri, mu armas väike.

Tekst ja pilt: Kristina Viin. Vanaema Endla, Sa istud kuldkroonlehtedega ääristatud aiapingil vana rehetare ees. Ja Marju, kus istud Sina, kas kohtume veel?  Vahest Pariisi kohvikus  piimjal suvepäeval,  soe tuuleiil ümmardamas Sind? Või Andrus – Austraalia  rannateil? Kas kohtume, kas näete ja kuulete meid? Kõnnin oma eluteel. Mulle on palju andeks antud.  Olen lõpu poole teel, mõned  on ...

Tekst ja pilt: Kristina Viin Jumal, palun anna, et mu meel oleks selge, samm kerge ja süda puhas. Siis võin minna teele hingerahus helges, sirgeselgselt tõusta tuhast. Et iga hetk oleks kui õnnistatud viimane.

Tekst ja pilt: Kristina Viin. Oleksin vaeslaps, kui ehitaks Sust vaenlast. Pimeduses pimestaks mind vihkamise leek. Süda nagu vana ahi sisse kukuks vast. Andestades vabastan end vaenamise vanglast. Andestan, sest Sa ei teadnud, mis Su tegu teeb. Eluvõimaluse annan Sulle, annan endale. Lepituse pärleist lükin armastusekeed.

Giuseppe Obici „Püha Paulus“, u 1850, marmor. Püha Pauluse katedraal, Rooma Tekst ja foto: Merille Hommik. Isa, aita hoida usu mõõka mõõka, mis raiub läbi mu isekuse aita hoida headust, kui kuri meeles kerkib aita näha hädast, kel Sinu Sõna puudus aita hoida teadmist, et Sina sätid sihti aita hoida armastust ja Vaimu valgust ka siis, kui mu hing on pilkases öös

Püha Franciscuse meister. „Püha Franciscus jutlustab lindudele“, u 1260, fresko. Püha Franciscuse basiilika alumine kirik, Assisi Tekst ja foto: Merille Hommik. Palves Sinu poole, Isa – aita näha kõike loodut väikest, väetit, suurt ja väge! Aita armastada siiski, kui meil inimvaimu napib, rahu, rõõmu viia üle iga koja läve siiruse ja häädusega – pax et bonum!

Anonüümne Pisa kunstnik. „Kristuse triumf“. 12. saj I pool. Püha Matteuse Rahvusmuuseum, Pisa. Tekst ja foto: Merille Hommik Jeesus, kas olen õigel rajal, teel Su juurde, kas on mu usk valgus teele või virvatuled kaduvusse? Ei muud, oh Issand, aita uskuda ja teada, et ränd Su juurde saab olla ainult Armastus.

Ferrara aastaaegade meister. „Saagikoristus (September)“, 1225–1230. Marmor. Ferrara katedraali muuseum. Tekst ja foto: Merille Hommik. Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal. Ps 145:15 Kui puielt langeb kulda, vaske, purpurpuna vahtrapuil, päike risti läbi vaatab ämmelgate kangasuust, lõhn, mis lehist, õuntest, mullast, tume sammal metsateel, taevast kostab kure hüüdu, nad on ärateel mu hing Su juurde palves jõuab, oh ...