Kirikuaasta algab advendiajaga, mis käsitleb Kristuse tulemise ootamist. Vana Testamendi rahvas ootas aastasadu Päästjat, kuni sündis Kristus Petlemmas. Ta oli maailma valitseja, kuid täiesti teistsugune kui maised riigijuhid. Maised valitsejad sõitsid tavaliselt pealinna uhkete ratsude seljas. Hobune oli sõjapidamise loom ning sümboliseeris võitu ja maist võimu. Kuigi rahvas ootas Jeesusest poliitilisest ikkest vabastajat, ...
Üks kirikuaasta lõpeb ja teine algab. Nii nagu aastad algavad ja lõpevad ning ühele kirikuaastale järgneb jälle teine, nõnda on siin maailmas igale asjale määratud oma aeg, oma algus ja lõpp. Inimpõlved tulevad ja lähevad ning väga vähe on neid, keda mäletatakse kas või vaid sadagi aastat pärast tema surma. Inimene siin maailmas on kaduv. Ometi on keegi, kes on ajaloo üle. ...
Üks on selles maailmas kindel: kunagi saabub lõpp. Pühakiri kõneleb meile sellest, kuidas kord tuleb Kristus tagasi siia maailma. Siis ei tule Ta enam väikse lapsukesena sõimes nagu 2000 aasta eest, vaid saabub jumaliku kohtumõistjana, kellele kõik peavad aru andma oma elust ja valikutest. Maailm kardab oma lõppu. Aastaga 2000 liitus palju hirme, saabuval reedel esilinastub film «2012», mis pakub oma ...
Andestamine võib olla vahel päris raske, eriti kristlase jaoks. Usklikule inimesele peaksid olema olulised Jumala antud käsud ja reeglid. On loomulik, et püüame neid täita ning endastmõistetavalt ootame, et ka teised inimesed neid täidaks ja ühiskondki nende järgi elaks. Kui nüüd keegi eksib reeglite vastu, siis on sageli raske andestada, sest käsk on püha. Ka Jumal vihkab pattu, kurjust ja halba ...
Kui loeme tänast evangeeliumisõna, kolme Jeesuse võrdpilti, mis räägivad soolast, linnast mäe otsas ja lambist, siis ei räägi neist ükski otseselt sellest, mida tavaliselt mõistetakse usuvõitluse all. Ometi vihjavad nad sellele, milline võiks olla ja peaks olema kristlaseks olemine maailmas. Kristlaseks olemine on aga alati usuvõitlus, sest see ei ole midagi endastmõistetavat, vaid and, ...
Kõikjal, kus Jeesus kohtus inimestega, põrkasid kokku kaks olemisviisi või hoiakut – usk ja uskmatus. Usk on avatus Jumala ilmutusele, võime näha argises püha ja inimlikus jumalikku. Jumal toimib ikka argise ja tavalise kaudu – inimeste kaudu, oma loodu kaudu, ent üksnes usk on võimeline hoomama argiste asjade taga Jumala ilmutust. Uskmatus on suletus Jumala ilmutusele ning suutmatus näha loodud asjades ja ...
Lõikustänupüha kõneleb Jumalast kui Loojast. Väide, et Jumal on Looja, ei ole lihtsalt üks teooria maailma tekkimisest teiste seas, vaid on usutunnistus, mis ütleb midagi olulist ka meie kohta. Tunnistades Jumala oma Loojaks, tunnistame ennast Tema looduks ja seegi pole üksnes fakti nentimine, vaid tunnistus, et me kuulume oma Loojaga eriliselt kokku ja sõltume Temast. Tunnistada, et Jumal on Looja, ei ole ühe kunagi ...
Vahel kirikuvõõraste inimestega vesteldes olen märganud, et nad tunnevad mulle kaasa, sest kristlane olla pidavat olema nii raske. Ei tohi seda, teist ja kolmandat asja teha ning tuleb kogu aeg kirikus käia. Kusjuures inimesed teavad päris täpselt, mida teha ei tohi – näiteks sealiha söömine pidavat olema hirmus patt. Niisugused inimesed on näide sellest, kuidas usk võib muutuda moralistlikuks ...
Päris sageli on sõbrad mulle rääkinud sellest, kuidas nad suudavad kõike kirikuõpetaja töös mõista, välja arvatud matustel käimist, sest see on nii raske. Sellistele kahtlejatele olen alati rääkinud usu kõige olulisemast osast: usust elu võitu. Mis mõte oleks inimese elul, kui see piirduks vaid aastatega, mis on meile siin maailmas elamiseks antud? Aeg läheb ju kiiresti ja ...
Sageli kuulen, kuidas inimesed muretsevad paljude asjade pärast meie ümber. Majandussurutis teeb meid kartlikuks, kardame kaotada töökohta, palga ning pensionide vähendamist ja tunneme hirmu selle ees, et arstiabi käib alla ja me peame varem surema. Kartusi on palju, kuid kas need viivad elu edasi? Usklik inimene ei pea kartma, vaid võib loota Jumala hoolitsusele. Jumal annab oma abi just seal ja just siis, kui vajame seda kõige ...
Välismaal käies olen sageli märganud, kuidas inimesed tänavad, kui neile kauplusest väljudes ust selja taga lahti hoiad. Meil järgivad seda tava vaid üksikud. Üldse tundub Eesti inimene olevat pigem nurisev ja rahulolematu kui tänulik. Meie ühiskond pole küll nii arenenud kui lääne riikides, kuid rahulolemiseks on meil küllalt palju põhjust. Vaid tõeliselt pime inimene ei suuda ...
Kuivõrd läheb meile korda teine inimene enda kõrval? Kas tunneme huvi kolleegide, naabrite, teretuttavate ja muude inimeste vastu, kellega oma argielus vaid põgusalt kokku puutume? Kas nad on meie jaoks ligimesed, keda Jeesus käskis armastada, või on nad lihtsalt inimesed, kelle olemasolu me märkame, kuid kellest ei huvitu? Ühiskonna areng on viinud selleni, et me võõrandume üha rohkem teistest inimestest. ...
Vahel arvame, et inimene on looduse kroon, kes suudab kõike ja saavutab seda, mida vaid hing ihaldab. Nii suhtudes võib inimene püüda saavutada üha rohkemat. Meie inimsuhted, karjäär, kodu ja asjad, mida omame, võivad elus saada üliolulise koha. Vahel aga kõigest sellest ei piisa, et olla õnnelik ja edasi minna. Elus on hetki, mil tunneme, et ei saa ise hakkama. Tavaliselt on need momendid seotud enda ...
Küllalt sageli olen kohanud suhtumist «kirik vs maailm». Kirikus on selle suhtumise kohaselt head ja toredad inimesed. Maailm tähendab aga kõike seda, mis on halb ja Jumalast eemaldunud. Seega võib kohata vastandumist «meie vs nemad». Võib-olla on kristlaste moraal veidike kõrgem kui neil, kes Jumalasse ei usu. Ka kirjatundjad ja variserid, keda Jeesus sellepühapäevases tekstis sõitleb, olid ...
Pühapäevastes kirjakohtades palub Vana Testamendi tekstis Aabraham Soodoma pärast, aga linn hävib, Uue Testamendi lugemises Jeesus hurjutab Galilea linnu ning Luuka evangeeliumist antud kirjakohas Jeesus nutab Jeruusalemma pärast. Saabuv pühapäev jääbki lähestikku Jeruusalemma templi hävitamise päevaga. Kui neid piiblikohti lugeda ja mõelda pühapäeva taustale, siis tekib küsimus, kus siin veel ...