Lea Saar. Öeldakse, et Jumal ei pane kellelegi peale suuremat koormat, kui ta kanda suudab. Miks inimesed siiski murduvad? Miks valitakse vabasurm, sirutatakse käsi viinapudeli järele, tarvitatakse suhtes vägivalda või allutakse sellele apaatselt? Kas selliste juhtumite puhul teeb Jumal valearvestuse või ei usalda inimene ise oma võimeid? Olen hingehoidjana nende küsimuste üle juurelnud korduvalt, mõeldes kasvõi enda ema peale, kelle elus oli palju kannatust. 95 ...

Küllike Valk oma lemmikloomast hingehoidjaga, kes on perenaisele õpetanud tingimusteta armastust. Eduard Laur. Armastan kasse nende sõltumatuse ja vabameelsuse pärast. Mul on alati olnud mõni hiirekuningas. Ühel päeval, kui tundus, et elujõud kipub päeva jooksul liiga ruttu otsa saama, kui pärast tööpäeva ei jätkunud jõudu muuks kui tugitoolis klaasistunud pilgul teleri vaatamiseks, sain aru, et tuleb leida see keegi. Keegi, kelle pärast oleks vaja tugitoolist üles ...

Veelika Jõgi. Vahel olen mõelnud sõpruse tähenduse üle. Mis on minu jaoks sõprus? Mida tähendab sõbraks olemine? Kes on minu tõeline sõber? Kas ma ise oskan olla sõber igas olukorras? Kas jaksan olla sõbra kõrval, kui tal on raske, või leian tema jaoks aega ainult siis, kui asjad on hästi? Lisaks olen mõelnud, milleks on mulle sõbrad vajalikud. Ühe määratluse järgi on sõprus inimestevaheline isiklik suhe, millele on iseloomulikud vastastikune sümpaatia ja hoolimine ...

Lea Saar. Ühiskonnas kütab kirgi Euroopa Liidu Nõukogu nõue vihakõne kriminaliseerimiseks. Kes kasvõi kordki saanud ligimeselt korralikult sõimata, see teab, kui valusad on vihased sõnad hingele ja sõnavabadusega ei ole enamasti siin tegemist. Kuid peaaegu üldse ei räägita meil sõnatust kurjusest – tähendusrikkast vaikimisest, tõrjumisest ja ignoreerimisest. Mõlemad liigituvad vaimse vägivalla alla, aga kui sõnadesse vormitud kurjusega on võimalik midagi ette võtta, ...

Kaili Särg. „Millal see koroona ükskord otsa saab?“ küsis ohates haigustest räsitud vanem härra. Istusin tema voodi kõrval ja mõtlesin, mida vastata. Mees jõudis minust ette: „Ega ta vist päriselt enam otsa saagi, eks ole? Harjutakse ära ja õpitakse sellega elama ... Aga seda ma ütlen, et sellist asja pole küll enne nähtud!“ See mees vastas ise oma küsimusele. Nii palju, kui sellele üldse vastata saab. Hingehoidjana puutun tihti kokku küsimustega, millele minul ...

Aire Parts. Jumala armul on õunalõhn, tundsin äkki hilissuvel ühel sumedal õhtul koduaias seisma jäädes. Kõik oli na­gu ikka: väärikad puud tee ääres, salvei- ja melissi­puhmad aiamaa veeres, tikri­põõsad ja maasikad veidi eemal, aed-liivatee ja rabarber õuna­puude vilus. Maha­pude­nenud ubinad. Tuu­levaikus ja päike kõige selle üle. Ja korraga sobitus see kõik samaaegselt lihtsasse ja lõputult avarasse mõttesse: Jumala armul on õunalõhn. Milline hoomamatu rikkus, ...

Hingehoiutelefoni koordinaator Siimon Haamer Tartus oma kabine­tis Pastoraadis. Kätlin Liimets. Üle kolme kuu töös ol­nud üleriigilisele hinge­hoiu­tele­fo­nile 116123 helistatakse kõige enam üksinduse ja ärevuse tõttu. Telefoni hõivatus ületab esialgseid ootusi. 17. juunil alustanud üleriigilise hingehoiutelefoni üheks tõuke­jõuks oli, et hädaabikeskus hak­kas koroonakriisi ajal saama kõnesid inimestelt, kes tahtsid lihtsalt rääkida oma muredest ehk puudus sekkumist ...

Kai Jõemets. Mõni aeg tagasi kohtusin haiglas eaka prouaga, kes kuuldes minu ametist mulle nukralt otsa vaadates lausus: „Oh lapsuke, millise töö sa oled küll valinud. Sa annad ju sellega osa en­da tervisest.“ Viis, kuidas ta seda ütles, pani mind sügavalt mõtisklema hinge­hoid­ja rolli ja sellega kaasne­vate ohtude üle.  Kõige kulutavam osa On üldtuntud tõde, et läbi­­põ­le­mine ohustab eelkõige ai­ta­misega seotud elukutse­te esindajaid. Martti Lindqvist ...

Hingehoidjad suveseminaril koos sotsiaalminister Tanel Kiige ja ministeeriumi peakaplan Ove Sanderiga (pildil paremal). Erakogu. Hingehoidjate suveseminaril kõneldi palju sellest, kuidas abi reaalselt inimesteni viia. Kaks päeva – ühtaegu tegu­sad ja lõõgastavad – tõid kok­­ku 33 eri tööstaaži ning õp­pimiskogemusega hin­ge­hoid­jat üle Eesti. Laagri­kes­ku­ses Talu peeti hinge­hoidjate suve­seminar.  Avapäeva erikülalisena tuli hingehoidjaid tervitama ...

Mõne aasta eest Soomes autoga tööle sõites sattusin raadiost kuulama laulu, mis mind südamepõhjani liigutas. Jätsin auto tee äärde seisma, et selle teksti ja sõnumi üle rahus järele mõelda. Üks mõtteist, mida mäletan, oli selline: „Kui õnnistatud on inimene, kellel on Jumalast antud säärane anne: ta kirjutab laulu ja elab edasi oma tavalist elu, aimamata, et keegi kusagil maa teises otsas on tema loomingust hingepõhjani vapustatud ja see muudab ta elu! Ta jätab oma jälje ...

Keset aega, kus enamik maailmast on haaratud kriisiolukorda, tajume ümbritsevas mõndagi uut ja erakordset. Saame aru, et meile allumatute jõudude ees oleme ühtviisi väikesed. Toimuv on tundmatu kõigile. Olukorra uudsus esitab aga väljakutseid igapäevaseks kristlikuks teenimiseks. Armastuse väljendamine sõnas ja teos saab tavalisest veelgi teravama tähenduse.  Julgen öelda, et kriisis kellegi kõrval seismine on üks parimaid võimalusi ligimesearmastuse näitamiseks. ...

Ma ei ütle, et jääge rahulikuks, sest see ei ole iial üht ärevuses inimest rahustanud.  Toit on teil loodetavasti varutud – järgmistel nädalatel on mõistlik kodus püsida ning kohtuda inimestega vaid sotsiaalmeedia vahendusel. Nõnda saab haigusekandjad kõige kiiremini lokaliseerida, isoleerida ja tervendada. Mina aga küsin: milles õieti seisneb tänane hirm/mure? Enne vastamist palun hingake sügavalt sisse, nii et tunnete, kuidas lisaks kopsule ka kõhuke õhuga ...

Ees ootab advendiaeg. Mõnes peres suure rõõmu ja ootuse aeg, teises soovitakse pigem, et oleks tavaline kuu ning ei räägitaks muudkui va jõulujuttu. Jõululaulud … ja kingitused – see võiks teha hinge hellaks, kuid toob sageli hoopis ärevust ja tunnet, et kõike on liiga palju ja raha liiga vähe. Aega ka ei ole, et seda kellelegi kinkida. Nii on päris palju inimesi, kes on hädas tunnete ja mõtetega, mida kalendriaasta lõpp ning kirikuaasta algus endaga kaasa toovad. Mulle on ...

On päev, kus ei pea kiirustama. Liigun bussipeatuse poole, tundes rõõmu sügisvärvidest ning järjekordsest uuest päevast. Keegi on veel bussi ootamas. Tavaliselt tähendab see siin maanurgas ka vestlust, sest mis ikka niisama seista, kui juba ühte kohta ollakse satutud. Teretame. Naine mu kõrval avab suu, nagu tahaks midagi öelda, kuid ei lausu sõnagi. Teeb paar sammu, vaatab mulle otsa, kuid juttu ei alusta. Õhk muutub selliseks, et raske on vaikides edasi seista. Küsin, kas ...

„Mul on kõik olemas ja ikka ei tunne end hästi … See tähendab, mul on tegelikult ju kõik hästi, aga …“ Nii alustas vestlust mu vastas istuv 60ndates proua Helju (nimi muudetud). Armsa olemise ja naeratuse taga aimus peidetud valu. Tekkis vaikus. Lasin vaikusel oma tööd teha ja ootasin. Häälestusin kohalolule ja Jumala juhtimisele – Tema teada on kogu Helju lugu. Mina tean vaid killukesi. Helju vaatas ainiti süles kokkupandud käsi ja mudis taskurätikut. „Võib-olla ma raiskan ...