
Noore Gustav Suitsu meeleolud ei kõikunud aastail 1911–1919 küll ühest äärest teiseni, kuid kindlat toetuspunkti tal ei olnud.
Ta oli kujunenud luuletajana iseseisvaks terve vikerkaare ulatuses, ent polnud veel akadeemiliselt töökindel ja see poliitiline vasakpoolsus, mida Gustav Suits kirjeldab kui vaimse kodanluse vastasust, jättis ta juba siis, Esimese maailmasõja künnisel ning ajal, vähemusse.
Mitte üksildus kui kaotustunne, vaid just vähemuselamus valitseb ta ...