
Mida tähendab tühi kõht, seda mäletab inseneriametist pensionipõlve pidav tartlane Peeter Volt nii hästi, et tänini pole olemas toitu, mida ta enda sõnul pärast Siberis nälgimist ei sööks.
Ma olen õnnelik inimene, kordab vanahärra, ja selles pole põhjust kahelda. On ta ju loonud tubli pere, teotsenud valitud erialal ning nüüd eluõhtule jõudes on veel küllalt vitaalne, et elust rõõmu tunda. Lapseea läbielamised pole teda murdnud ega muserdanud, küll aga on toonased ...