
91aastase Vivian Luksepa, neiuna Kotka, pikast eluteest võiks kirjutada paksu raamatu, aga kohtudes suurpõgenemise 75. aastapäeva eel vanaproua korteris Stockholmi eesti seenioride kodus, keskendume eelkõige septembrimälestustele 1944.
„Ja-jaa, minna tuli, see oli selge isegi lastele,“ rõhutab Vivian, kui võtame jutuks aasta 1944, mil perekond Kotka sarnaselt tuhandete eestlastega võttis ette elukardetava meretee, et jõuda vabasse maailma. Ta toonitab, et vanemate otsus ...