Kas oled kunagi seisnud viitadeta teederistil ja mõelnud, milline on õige tee? Kui otseses mõttes mitte, siis ülekantud tähenduses kindlasti. Eelmine pühapäev kandis nimetust „Soosinguajad“. On üksinduse, kurbuse, ehk isegi mahajäetuse aegu, võib meenuda koroonaüksindus või hetk, kui valikud tunduvad viivat sinna, kuhu ei igatse, ent otsustamata jätta ei saa. Ent on ka neid aegu, mil meie päralt on toetus ja poolehoid ehk soosing. On soosinguaeg. Ja sinna vahele jäävad ...

Esitame seda küsimust ilmselt üsna sageli. Aga võib-olla ei pane me väikseid vahejuhtumeid oma elus üldse tähele. Kui ei oleks pidanud ... Kui oleks natuke aeglasemalt sõitnud ... Ja nii edasi. Just niisugune kui-juhtum oli mõnekümne minuti eest minu elus. Nautisin hommikukohvi, kui minu kodust sõitis sireeni huilates mööda paar operatiivautot. Üsna ebatavaline juhtum meie vaiksel Tartu kõrvaltänaval. Selgus, et prügiauto oli sõitnud otsa elektripostile. Õnneks ...

Suvi küll kestab, aga õhus on lähenevat sügist. Mõneti aitab sellele kaasa suvepuhkuselt tööpostile naasmine – kirikulehe töötajad tulid taas kontorisse pärast juulikuist tööpaastu, et jätkata uue hooga.   Ammu on möödas ajad, mil mõiste hapukurgihooaeg tekkis ja toimis. Heinakuul Eestimaal ringi liikudes võis komistada ühtepuhku sündmustele, mis väärinuks kirikulehe veergudele jõudmist. Ka esimeste lehenumbrite sisu planeerides polnud raske leida, mida ...

Puhkuse-eelne viimane Eesti Kirik on valmis ja lugeja laual või ekraanil. On olnud teistsugune kevad, täiesti teistsugune. Praeguseks aga on astronoomiline suvi saabunud ja käes valgete ööde aeg. Tagasi vaadates võime lehetegijate poolt öelda, et ka siis, kui midagi ei toimu, kui sündmused otsa saavad, on jätkuvalt palju, millest kirjutada. Saab süveneda iseenda ja teiste tunde- ja mõttemaastikesse, ajalukku, pühakirja, palvesse ja kirjandusse. Teemasid jagub. ...

Kuigi juuniküüditamisest on nüüd möödas juba 79 aastat, pöörab avalikkus jätkuvalt suurt tähelepanu selle traagilise sündmuse meenutamisele. Nagu igal aastal, nii toimusid ka seekord üle Eesti arvukad mälestustseremooniad, teema võeti jutuks pühapäevastel jumalateenistustel ning sotsiaalmeedias jagati päevakohaseid mõtteid ja sugulaste mälestusi. Kuid vähe pöörame tähelepanu sarnastele inimsusevastastele kuritegudele, mis tänagi kaugetes maades aset leiavad. Kui ...

Möödunud reedel oli rahvusvaheline maailma keskkonna päev, mida hakati peaaegu pool sajandit tagasi tähistama ÜRO üldassamblee ettepanekul (15. dets 1972). Päeva eesmärk on juhtida tähelepanu keskkonnas toimuvatele muutustele. Eestimaa Looduse Fond pöörab sel aastal eriliselt tähelepanu soodele ja kutsub kõiki huvilisi kaasa lööma sootaastamise talgutel ning sooretkedel.   „Soode talguaasta pakub võimalust minna omadega sohu – sügavale loodusesse, kuhu muidu ...

Kui väga ka ei sooviks, et koroonakriisist võiks kõnelda minevikuvõtmes ning igapäevatoimetusi saaks lõpuks ometi sooritada kitsendavate piiranguteta, ei anna selleks veel alust ametlikud raportid, mis kinnitavad COVID-19 jätkuvat elujõudu. Nõnda peeti ka kiriku sünnipäev 2 + 2 reeglist lähtuvalt.  Kogudustes pole sarnaselt ühiskonnaga veel saabunud aeg analüüsida epideemia mõju. Küllap jagavad paljud Urvaste õpetaja märkust, et koroona pärssis oluliselt ...

Võitluses uue koroonaviirusega on Eestil esialgu olnud õnne. Seoses nakkusohu vähenemisega lõppes pühapäeval ka üle kahe kuu kestnud eriolukord, ehkki paljud selle ajal kehtestatud piirangud jäävad kehtima ilmselt veel kauaks. Üldiselt on Eesti aga ühiskonnaelu kitsenduste leevendamisel olnud päris julge. Reedene riigipiiride avamine Läti ja Leeduga äratas seetõttu üsna suurt rahvusvahelist tähelepanu. Esirinnas oleme Euroopas ka usuühendustele seatud piirangute ...

Eelmise pühapäeva ladinakeelne nimetus Cantate (ee „Laulge“) pärines 98. psalmist, kus on kaunis kõnekujund „jõed plaksutagu käsi“. Mõni kujund haarab. Kuidas see on, et jõed plaksutavad käsi? Kogu laulu sõnumit jälgides on selge, et see peaks andma märku suurest rõõmust. Eks annabki, aga kuidas see ikkagi on ja eks rõõmugi ole erinevat laadi. Kui neid ilusaid sõnu oma meeles kandsin, siis küsisin ümberolijailt, et kuidas nende meelest jõgi plaksutab käsi. Esimene, ...

Kunagi kirjutatakse nii Eesti kui maailma ajaloos pandeemiast ja sellest, kuidas inimesed eriolukorras hakkama said. Või missuguseid seisukohti erinevad ühendused väljendasid.  Aga see ringvaade on pühendatud hoopis Joosep Liivile, kes sündis 4. mail 1870 – 150 aastat tagasi. Seljatatud oli just Baltimaade suurim näljahäda (1867–1869), mil C. R. Jakobsoni sõnul oli aeg kallis ja leib kasin. Kätte oli jõudnud uus aeg, mil baltisakslust tõrjus tagaplaanile ...

Ajuti tekib vastupandamatu tahtmine ennast näpistada. Nii kõvasti, et ebameeldivast unenäost ärgata. Et jätkuks normaal­ne elu. Selline, kus saaks taas varahommikul tööpostile rutates unistada kodusest nädalavahetusest, mil oleks pikemalt aega pereringis veeta. Lõpeks pikale veninud uni, mis on unistuse kõiki töid-toimetusi kodust lahkumata sooritamisest kõverpeeglisse asetanud. Kui elutargalt kõlab hoiatus, et ole oma soovidega ettevaatlik – mõni võib täide ...

Praegusel kriisiajal paljusid meist tabanud raskused aitavad ehk vähemasti paremini mõista neid kaasinimesi, kelle muredele ja läbielamistele varem vähe tähelepanu pööranud oleme. Epideemiast eriti rängalt haaratud riikides pole linnades enam turvaline isegi kodust lahkumine igapäevasteks asjatoimetusteks. Nii kogevad sealsed inimesed midagi ligilähedast sõjaolukorras elamisele. Nakkusohu tõttu rakendatud erimeetmed sunnivad aga ka paljusid Eesti inimesi loobuma neile ...

Kristus on surnuist üles tõusnud! Kannatusnädalal jõudis kohale arusaam, et inimesed on väsinud kartmast. On külma rahu, armastuse või kaastundega olukorda kõrvalt vaadanuid, rohkem on hirmu käes vaevlejaid. Mis tuleb pärast hirmu? Arm? Suure nädala sündmuste rida on aastasadu kinnitanud sõnumit, et hirmu järel on väga suur võimalus armuks. Viimselt saame teada siis, kui ise läbi elame. Sel aastal olin mures, et kas ülestõusmisrõõm tuleb. See päris rõõm, mis uuendab ...

Oleme neljandat nädalat eriolukorras. Kui palju me isegi märkame, et nädalad on möödunud ja oleme toimuvaga kohanenud? Loodan, et see kehtib paljude puhul. Esimese hooga meenub Valdur Mikita, kes on kirjutanud, et eestlasi iseloomustab ratsionaalsus ja kohanemisvõime. Kohaneda on tulnud mõnegi asjaga – minul kõige rohkem võib-olla sellega, et päevale annab rütmi mitte tööaeg, vaid pooleteiseaastane lapselaps. Katsu sa tööd teha, kui temal on parasjagu aeg end kuuldavaks ...

Võib julgelt prognoosida, et tänane naljapäev jääb kesise saagiga. Kui päevauudised sarnanevad rindeteadetega ja meeled on ergud globaalsete sündmuste arengust, tundub tõesti kohatu 1. aprillist tavapärast lusti lõigata. Henrik Visnapuu värssi seatud mõte, et sel aastal tuleb kevad teisiti, läks täide, aga soovimatult radikaalses võtmes. Kahjuks ei kirjuta alanud kevad ennast ajalukku märkidega looduses. Koroonateema on endasse neelanud kõik teised, kaasa arvatud ...