Ülestõusmispühade aeg on õnnis. Aeg iseendale ja jumalikule, ja kui osuti teie vahel on paigast nihkunud, siis on see hea aeg tasakaalustumiseks. Kui keskendud kuldsega pühapildi ette, võid näha kuldset valgust. Üks aegu, mil taevad tulevad inimesele lähemale; kui palud ja suudad, siis saad seda imelist tunnet vastu võtta. Uus paavst Franciscus pidas pühapäeval Roomas Püha Peetruse väljakul esimese avaliku missa. Paavst osutas teemadele, mis maailma üldsust muretsema ...

Kui ma läinud teisipäeval Püha Peetruse väljakule jõudsin, oli uus paavst juba ametisse seatud ning massid tasapisi mööda igavest linna laiali valgumas. Taksojuht selgitas itaalia-inglise segakeeles, ägedalt žestikuleerides ning näomiimikat appi võttes, et papa on inaugurazione ja kõik on happy. Kui püüdsin usutleda, kas liiklus on nii crazy seoses papa aktsiooniga, saan eitusele viitava pearaputuse – autosid ongi Roomas palju, aga see on igati normale. Peaaegu lakkamatu ...

Möödunud kolmapäeval vaatas maailm pingsalt Vatikani poole, et teada saada, kas katoliku kiriku 115 kardinali suudavad otsustada, keda enda seast ajaloo 266. paavstiks valida. «Aktuaalne kaamera» tõi õhtul selguse: uueks kirikujuhiks sai Argentina pealinnas Buenos Aireses sündinud itaalia päritolu Jorge Mario Bergoglio, kes võttis endale paavstina nimeks Franciscus. Päeva peetakse ajalooliseks, sest kirikupea on valitud väljastpoolt Euroopat ja seetõttu nähakse teda sillana ...

Möödunud nädalal peeti innukalt naistepäeva. On üsna ootamatu, kui tugevasti see algselt proletaarlaste tähtpäev meil on juurdunud. Koos nõukogudeaegsete pühade lahkumisega olnuks ootuspärane, et lahkub ka rahvusvaheline naistepäev kõigi oma kunagiste punaste nelkidega. Eks ta olnud ju lihtsalt veel üks põhjus napsitamiseks – kas siis muul päeval naisi olemas polegi? Meil on ju ilus emadepäev. Aga paistab, et kedagi ei huvita enam selle tähtpäeva tekketaust, ja ausalt ...

Ei ole tähtsamaid ja vähem tähtsaid päevi, igal hetkel on kaal ja naeratusel mõte. On märgilise tähendusega, et meie riikliku iseolemise tähtsamaid päevi, vabariigi aastapäev sattus ristirahva pühaderingi tähendusrikkamasse perioodi, ülestõusmispühadesse juhatavasse suurde paastuaega. Aega, mis mu meelest pole ennekõike toidusedeli korrigeerimiseks ja ihulike rõõmude ohjamiseks, vaid enda sisse vaatamiseks. Aega, mil on paslik küsida oma osa, kohustuse ja panuse kohta. Oma ...

Ühel möödunud nädala ööl ärkasin äkitselt, mõtteis Juhan Liivi sõnad, millele Peep Sarapik on teinud viisi. Koorid võtavad seda ikka laulda ja seda kuuleb meie rahva suurel peol, üldlaulupeol. «Oh hing, oh hing, sa raskel a’al – kuis ihkad sa isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal: kuis ihkad isamaa poole!» Igal põlvkonnal on oma rasked ajad, mõned neist on olnud raskemast raskemad, aga kuigi tuhanded on teele langenud, on tuhanded koju jõudnud, unustades surma ja ...

Nädal lõppes talviste rõõmudega – tänavu sai sõita Tartu-Otepää suusamaratoni ilma eritingimusi palumata, ilm oli sobiv nii suusatamiseks kui kaasaelamiseks. Tänapäevale iseloomulikult tuli Tartus korraldatava maratoni võitjaks norralane. Elame ju globaalkülas, kus osavõtjaid igast ilmajaost. Samamoodi näis iseloomulik, et pikas intervjuus pöörati tähelepanu hoopis 85aastasele eesti mehele, kes kõik senised maratonid kaasa teinud, tänavustki vahele jätmata. Mõistagi suusatab ...

Lehetegijad on põnevil tagasisidest, seetõttu on alati teretulnud telefonikõned, (elektron)kirjad ja tänavanurgal «nööbist võtmised». Lõviosa reageeringutest viitab silma riivavale, oluliselt vähem repliike pakuvad tuge lehesisu ülesehitamiseks. Seda enam rõõmustas titulaarpraost Ivar-Jaak Salumäe e-kiri, kus ta tähelepaneliku lehelugejana viitab EK nr 6 ilmunud artiklile «Kus suri laulu «Hoia, Jumal, Eestit» autor?». Pastor Raudkepi saatuse küsimuses soovitab ta pöörduda ...

Kui mööda inimesi ringi luusiv külmetushaigus meie kodus laastamistööd tegi ja mu mitmeks päevaks voodisse sundis, võtsin pihku raamatukogust laenatud suurekirjalise ja kergekaalulise paar aastat tagasi ilmunud lugemisvara, mille pealkirja ja autori jätan enda teada. Kergekaalulisuse all mõtlen siin ühtlasi lihtsat lugemist, mis oodatust enam emotsioone tekitas. Võib-olla sellepärast, et kontrast kahe mõttemaailma vahel tundus eriti terav. Tartu rahulepingu aastapäev pani ...

Küsimus «Noh, kas raamat juba olemas?» tähendas neil päevil kahte võimalust: silmas peeti kas Urmas Petti koostatud-tõlgitud Martin Lutheri «Valitud töid» või Anti Selarti koostatud «Eesti ajaloo» II osa. Mõlemad kaalukad teosed kujunesid vaata et kohustuslikuks lektüüriks ja omade ringis kaasarääkimisel vältimatuks. Kui Lutheri raamat on asjatundjatele veel «närimata kondiks», siis vastsest lähenemisest Eesti ajaloole on arvustused ajakirjanduses juba kired kõrge leegiga ...

On tore, et kultuuriministeerium on tänavuse aasta kuulutanud kultuuripärandi aastaks. Ja veel toredam, et nii välja öeldud avaliku arvamuse kohaselt mahub ka kirik kultuuripärandi kuvandisse. Järelikult kõik seegi, millega kirik tegeleb, jutt polnud ometi vaid ehitistest. Ajaleht Eesti Kirik rõõmustab. Et kirik kui institutsioon on ajalooliselt seotud kirjasõnaga, selle leviku ja arenguga, mis on andnud kirjasõnale niisuguse positsiooni ja võimu, nagu tal täna on, selle ...

Kui pärast toimekat detsembrit näib jaanuaris olevat saabunud vaikus, siis päris nii see pole. Ei ühiskonnas laiemalt ega ka kirikuelus. Kui kõrvale jätta päevakajaline elektrituru avanemine, siis riiklikust või rahvuslikust vaatevinklist on määrava tähtsusega möödaläinud Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev, mis annab sissejuhatuse iseseisvuspäevale. Tähelepanuväärse uudisena kõlas meedias Valga linna soov taastada linnapargis asunud kaheksa meetri kõrgune Amandus Adamsoni ...

Norra päritolu nobelist Sigrid Undset kirjutab põhjala inimeste kokkukuuluvustundest, mille aluseks on ühine lapsepõlvekogemus: «Mulle meenus, mis tunne oli säärastel talvehommikutel kooli minna. Kõik soome lapsed on seda tundnud, ja kõik norra ja rootsi ja taani lapsed /…/ Ma ei kahtle, et see on üks neist faktoritest, mis on teinud meid, põhjamaalasi, individualistideks: inimene ei saa end rohkem üksi tunda kui kooliteed astuv laps pimedal talvehommikul. Ja seda oleme kõik ...

Ma ei mäleta, et kunagi oleks jõulude eel ja ajal kõneldud nii palju selle kommertslikkusest. Pühadeaja kaubanduslik aspekt võeti vaatluse alla meedias, kõnelemata sotsiaalmeediast. Viimase sõnumiväljad olid pilgeni repliikidest, mille kokkuvõtteks küsimus: «kas me selliseid jõule tahtsimegi?». Ah, ma olen nendest jõuludest nii väsinud; lõpeks juba see jõulu tingel-tangel; no raha on ikka absoluutselt läbi ja kõik kingitused polegi ostetud – selliseid mõttekäike kohtasin ...

Kogu eelnenud nädal on kulunud selleks, et valmistada end ette saabuvateks jõuludeks. Mitte ettevalmistustele, kuigi ka selleks, vaid just enese häälestamisele, mõtete kogumisele, sisemise rahu otsimisele. Kogen, et selliseid jõule ei ole mul varem olnud. Olgugi jõulud igal aastal ühel ajal, on nad ometi mingil moel erinevad, kuigi nende sisu muutumatu. «Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks» ...