Kohtumine surmaga
Leppisime kokku, et kohtume nädala pärast. Aga kohtusin hoopis ... surmaga. Ei ole meil kokkusaamist, meie elu on habras ja me ei tea oma surmapäeva. Aga targad elavad igat päeva kui viimast. Kas ka mina? Oh ei! Ma ikka veel loodan, et elan tükk aega, elan vähemalt viiskümmend aastat täis oma kodulinnas. Jah, ma olen vana ning ei ole lootust, et ärkan uuena ja värskena – tõved on juba kallal ja masendus võtab maad, kui elu pääle mõtlen. Mis siis see kõik oli? Tühjus ja ...