Ükski elav hing pole veel kuulnud vaikust, aga igaüks tunneb teda. Inimene jõuab maale, astub autost välja, sõidumüra alles kõrvus, seisatab õuel ja ütleb: «Küll siin on vaikne!»Vaikus nagu oleks miski, kuigi materiaalses mõttes on ta vaid heli puudumine, õhu paigalseis. Minult on küsitud: «Siin on nii vaikne, kas sul mõnikord hirmus ei hakka?» Vaikus hirmutab. Eriti kui oled temast ...
Marie Anne de Vichy-Chamrond, markiis du Deffand (1697–1780), oli oma aja haritumaid naisi, kes pidas kirjavahetust nii Voltaire'i kui mitmete teiste prantsuse valgustuse juhtfiguuridega. Kuulus oli ka tema terav keel, oma pihiisa olla ta tervitanud järgmiste sõnadega: «Preestrihärra, luban, et jääte minuga rahule, kuid ma palun teilt kolme asja: ei mingeid küsimusi, ei mingeid targutusi, ei mingeid jutlusi.»18. sajandi Prantsusmaal ...
Jaanuari juurde kuulub traditsiooniliselt aasta hakul antud lubaduste murdmine ning eneses pettumine. Või kui rõõmsama nurga alt vaadata, siis hoopis oma tõelise mina või vähemalt oma äravahetamiseni sarnase nimekaimuga taaskohtumine pärast ajutist meeltesegadust. Omamoodi nukker, aga samas lootusrikas.Maapastorilt võtsid selle aasta jaanuaris suurema võhma ilmselt lumelabidas ja puuriit. Teise osa röövib ...
Aastaid tagasi sattusin – rohkem juhuse kui teadliku veendumuse ja aate tõttu – karskusliidu AVE (taas)sünni juurde. Esimestel (Tartus toimunud) AVE kogunemistel oli palju teadlasi, sportlasi ja arste, kirikutest polnud õieti kedagi. Kui rääkisin kirikuinimestega karskusliikumisest, kehitasid nad tunnustavalt (hoiakuga «tore, et tehakse»), ent külmalt (ehk mis-on-sel-kirikuga-pistmist-näoga) õlgu. Võib-olla nii lihtsalt ...
Üks loll võib rohkem küsida kui kümme tarka vastata. Targad ei küsi, targad vastavad. Lollid küsivad. Järelikult on targem mitte küsida, vaid tähelepanelikult kuulata, mida targad juba niigi räägivad. Siis küsimusi ja nende lätet – seesmist segadust – enam ei tekigi.Öeldakse, et meie riigil läheb hästi ning majandus on hakanud taas kasvama. Järelikult on valitsus olnud tubli, ohjeldanud ...
Mitte just korra igal nädalapäeval, aga vähemasti ühe korra seitsme päeva kohta küll juhtub mõni küsima minu käest, kuidas läheb. Ma ei ole kunagi valmis vastama sellele küsimusele käigu pealt. Kust mina tean, kuidas läheb, kui ma ei tea, kuhu me üldse läheme, ja teiseks – kes on meist nii tark, et näeb teise inimese muresid läbi? Me oleme ikkagi rändajad, mitte ...
Vahel tundub, et juba ainuüksi mõte aastanumbri vahetumisest tekitab inimestes suure ootusärevuse kõrval ka mingit seletamatut ebakindlust. No hinnad ju alati tõusevad ja arvutid lähevad segaseks ning miski on ikka kuidagi nii teisiti. Alanud aasta esimesel päeval seisime fakti ees, et edaspidi näeme oma armsaid kroone vaid koduses arhiivis või muuseumis. Olen end paar korda tabanud mõttelt, et nüüd siis näen ...
Sain üleeile Viljandi maavanemalt jõulukaardi, mida kaunistab foto Anu Raua vastsest gobeläänist «Armuaeg», kus on kujutatud sügavsinise taeva ja hõbedaselt veikleva mere piiril kõrguvat kosmilist liivakella, kuhu kaks inglit avatud pihkudest tähekujulisi liivateri puistavad.«Armuaja» tähendust aitab avada Anu Raua mõtisklus: «Igal inimesel on oma liivakell. Elukillud kukuvad kitsast kellakaelast ...
On inimesi, kellele juba sõna «restaureerimine» mõjub nagu punane rätik härjale, sest neil tekib ettekujutus, et kirikut soovitakse muuta vanade asjade muuseumiks. Ja on neid, kes arvavad nimetatud tegevusest kõike teadvat. Kolmandaid niisugune tegevus lihtsalt ei huvita. Samas on olemas spetsialistid, kelle jaoks restaureerimine on igapäevatöö, kellel on vastav haridus ja kes hindavad restauraatorlikke ...
Üks põhjusi, miks olen armastanud EELKd, on see, et sinna, kaasa arvatud vaimulike hulka, on piltlikult öeldes mahtunud karvaseid ja sulelisi. Kirikukonverentsidel olen nautinud kontraste, näiteks näinud üksteise järel koosolekusaali sisenemas vennastekoguduse vaimu kandvat auväärt praosti, hea huumorisoonega naisvaimulikku või kõigile tuntud geivaimulikku. Olen olnud uhke, et EELK on suutnud erinevaid vagaduslaade ja ...
Säärase kujundiga kirjeldab universumit Oxfordi kosmoloog Stanley Gibbs, kes pole mitte üksnes ateist, vaid lisaks veendunud maailma täielikus mõttetuses, tegelane Lars Gustafssoni romaanis «Proua Sorgedahli kaunid valged käed».Kodumaja aknast näen, kuidas tõusev päike särab aias öösel sadanud lumel. Pole vaja ei gloobust ega kalendrit mõistmaks, et advendiaeg on käes. Loodus on kevadeni ...
Õpetada võib meist igaüks. Keda õpetada, selle määrab tihtipeale juhus. Kui kauaks aga õpetada, selles ma enam väga kindel ei ole, sest pole minu võimuses teada, kui palju sugeneb õpilasele teisi õpetajaid minu kõrvale. Koguni asemele.Selles kontekstis tähendab õpetaja duaalsus ehk tema töö ambivalents järgmist. Kui sa näed, et õpetada on vaja, siis tee seda, aga ei ole patt, kui ...
Septembrikuu Akadeemias ilmus Martin Kala artikkel «Mida Euroopa usub ja kuidas islam sellele vaatab». Artikli esimene pool lööb üsna üheselt häirekella pingest islami ning kristlike väärtuste ja/või sekulaarse Euroopa vahel, teine pool vaidlustab sellist kuvandit. Kuu hiljem ületas uudisekünnist Saksamaa kantsleri Angela Merkeli väide, et multikultuursus Saksamaal on täiesti ebaõnnestunud. Hiljem ...
Kriitilist teoloogilist arutelu kirikus ei ole võimalik asendada viidetega Piiblile või traditsioonile.Kiusatus selleks võib olla suur, sest taoline tegu näib loovat stabiilsust, kriitika seevastu ebakindlust. Selline kindlus on aga petlik. Miks? Sest nii ei ole võimalik – esiti ja üle kõige – olla truu evangeeliumile ja hinnata selle valguses nii pühakirja kui traditsiooni.Luterliku kiriku kese on just see, et taoline hindamine on iga ...
Religioonisotsioloogia ehk usuga seotud ühiskondlike arvamuste ja suundumuste kujunemine ja muutumine on üks teemasid, millega viimase saja aasta vältel on vähem või rohkem innukalt tegeldud kogu õhtumaises maailmas. Tõepoolest on selleks ka põhjust, sest just õhtumaine ühiskond on sel ajal väga palju muutunud. Ja usu ning kirikuelu seisukohalt on selle muutuse üks tuntumaid märksõnu sekulariseerumine ehk ...