Tahaksin jagada teiega mõningaid mõtteid 18. septembril internetti üles seatud petitsiooni kohta. Ilusad sõnad: humanism (mis siin öeldakse tähendavat inimlikkust selle kõige kõrgemas mõttes, mitte seda, mida see ajalooliselt tähendab), humanistlikud väärtused, demokraatia, tänapäevasus, avatus, teaduslikkus, sallivus, oleviku reaalsus, vaatamine tulevikku, inimsõbralik kirik, inimesest hoolimine, ...
Kui seesinane tormikene meie vaimuliku ema võlvide all alles tuure kogus, saatis auväärne isa Vello Salo Pirita kloostrist mulle igati luterlikus vaimus e-kirja. Ta nimetas Jaan Lahe üllitatud «Humanistliku kristluse manifestiga» seoses, et esiteks on iga üritus, mis kristlasi õhutab olema paremad kristlased, väga kiiduväärt. (Vrd esimesega Lutheri 95 teesist: «Kui meie Issand ja õpetaja Jeesus Kristus ...
Igaühe asju on meie eludes täitsa palju. Näiteks muusikalised, kulinaarsed ja kunstilised vajadused, maitsed, eelistused ja kogemused on meil igaühel olemas, ehkki kõigi poolt tunnustatud oskused ja hinnang on vaid vähestel. Poliitikas on samamoodi oma koht igaühe asjadel, kuna poliitikast demokraatias me mõtleme nii, et igaüks saab kaasa rääkida, osaleda ja arvata, kui tahab, ning teiselt poolt tegelevad poliitikaga ...
Usuasjad on paljuski teistsugused kui poliitilised, teaduslikud või majanduslikud asjad. Majandusvaldkonnas pole arutelul ei erilist negatiivset ega positiivset funktsiooni, sest head ja halba mõõdetakse üsna ühemõtteliselt tulu, tarbimise ja kasumi põhjal. Poliitikas on aruteluks rohkem ruumi – parlamentaarset valitsuskorda ilma riigikogus toimuvate arutelude ja opositsioonilise kriitikata ei kujuta ettegi – kuid ka poliitikas on ...
Mõtlesin esiti vaikida pärast kirikukogult naasmist, lastes resigneerunult usuteaduse instituudi asjadel edasi loksuda oma fataalset rada. Sest midagi uut seal ju EELK vaimulike koolituse osas ei otsustatud. Kõik jätkub vanaviisi, ainult kasinamate tulemuste ja vähemalt poole kallima hinnaga. Vaikusemullist väljuma ajendas mind aga Eesti Kirikust (31.08) loetu. Esmalt Marko Tiituse «revolutsiooniline» mõte: Arvan, et viimane ...
Inimeste seas on rohkelt arvamusi, mille jagamine paisub vaidlusteks, vaidlused omakorda sõjaks. Olgu siis tuliseks lahinguks või külmaks, vaikivaks sõjaks. Tänapäeval lisab vaidlustele tuld ühise autoriteedi puudumine ja paljude egode konkurss väejuhi kohale. Ühisosa leidmine tundub armetu lahendusena, oma tõde on vaja teiste tõdedest kõrgemale võidelda ja parimad sõdurid on alati olnud täisjõus ...
Järgnev probleem ei puuduta küll kogu inimkonda, on aga siiski väga põhimõtteline. Ja nimelt: kui haigena või õigemini kui suure töövõimekaotusprotsendiga võib takso rooli taha istuda juht nõnda, et ta ei ohusta kedagi. Kuna see protsent määratakse individuaalselt ning vastavate mõõtmiste alusel, siis kuuluvad asjaomased näitajad delikaatsete isikuandmete hulka ja mul pole õigust neid ...
Eelmine kord oli juttu ajast ja sellest, et me tegelikult ei tea ega saagi teada, mis ta on. Aga ajal, nagu kõik teavad, on tänapäeval üks tore sünonüüm. Raha. Kas oli see Henry Ford, kes nii ütles? Muide ei: see polegi «meie» tegusa XX sajandi, vaid samuti juba tegusa XVIII sajandi mõttetera, ühelt Ameerika Ühendriikide asutavalt isalt Benjamin Franklinilt. Seda ütlust on usutud ja neetud, aga nii ...
Igas aastas on kaks pikka kuud, kui ajast saab igavik. Kaks igavikku, külm ja kuum, pime ja valge, sünge ja õnnis. Jaanuar ja juuli. Mitte et need kuud peaksid olema alati ja üleni niisugused. Aga vist igas jaanuaris on vähemalt üks päev, kui on tunne, et see ei lõpe kunagi, et selle lõppu pole mõtetki oodata, et nüüd jääb alati nii. Ühetaolised hämarad hallikasvalged päevad, tuul ja ...
Üks inimliku mõtlemise paradokse – või tema piiratusest tulenevaid eripärasid – seisneb selles, et meie tulevikukujutlused kipuvad olema igavikukujutlused. Me ootame tulevikult, et sääl oleksid asjad nii, nagu peab, ja ka jääksid nõnda. Ei idane ega mädane. Isegi kui peame mõistuspäraselt endale aru andma, et see pole kindlasti võimalik, võtame ikka eesmärgiks jõuda paradiisi juba siinilmas.Aga ...
«Mõnikord läheb inimene uhkeks mõeldes, et ta on Jumala tööriist. Kuidas ta selle mõtte peale tuleb, on juba iseasi,» jätab Jaak Jõerüüt küsimuse õhku.Liigtõsidus? Kujutlusvõimetus? Silmakirjalikkus?Ehk ei peaks väga karmilt pingutama torniga majade pühaduse kaitsmisel, kui Jumalal kõlbas ka laudas inimeseks saada. Ega kurta, et riik ei taha tunnistada kunagi hädalahendusena ...
Müüdid on osa elust. Ma ei pea silmas (usulist või teaduslikku, irratsionaalset või ratsionaalset) võltsi ettekujutust reaalsusest. Müüt lihtsustab reaalsust, kallutab seda positiivselt või negatiivselt, kuid ta toimib nagu mitmed teisedki ettekujutused meie elus (nt ideaalid, eesmärgid, uskumused, tajud, lootused, hirmud), mille headust ei tuleks mõtestada lähtuvalt «tõesusest». Positiivne müüt ...
Ameerika Ühendriikides paljudest kolooniatest ühe ja tervikliku föderaalriigi moodustamise motoks oli «E pluribus unum» – paljudest üks. Ma tahaks vesta vastupidist lugu sellest, kuidas religioon kunagi oli üks ning kuidas praegu on seda mitte üksnes palju, vaid ka järjest rohkem. Ehk kuidas ühest sai palju – ex uno plures.Mu ümber on palju neid, kelle jaoks religioon on ühtne ja terviklik nähtus. Nad ...
Lapsepõlvest meenuvad linnaparkides tolgendanud musta riietatud tüübid, kes aeg-ajalt kiriku ja kalmistu kabeli seintele tagurpidi riste maalisid. Nad nimetasid end satanistideks ja pühapaikade vastu suunatud vägivald füüsilise lõhkumise näol oli neile ilmselt auasi. Täna loen satanistide koduleheküljelt, et tegemist on filosoofilis-religioosse liikumisega, millel pole vandalismiga mingit pistmist. Miks peakski ...
Juudi sünagoogi juurde kuulub ruum geniza, mida võiks nimetada pühade raamatute hauakambriks. Sellel ei tarvitse isegi olla avatavat ust, vaid ainult luuk, kust järjekordseid «surnud» raamatuid sisse panna, või oleks ruum ka hoopis kinni müüritud. On juhuseid, kus geniza on jäänud suletuks tuhandeks aastaks ja siis on avamise järel maailm olnud hämmastuses just seal säilinud tekstidest.Dr Heino Noor on ...