Kogesin möödunud nädalavahetusel suurt meelerahu ja maaelu pehmet puudutust. Viibisin oma juhatatava humanitaarklassiga praktikal Viljandi lähedal Heimtalis, kus tunnetasin igal sammul kohalike inimeste vastutulelikkust ja usalduslikkust. Praktika sooritamise põhibaasiks oli Heimtali muuseum. Selle kunagise koolihoone päästis lagunemisest kunstnik Anu Raud, kes maja paarkümmend aastat tagasi ära ostis, korda tegi ja 2009. aastal Eesti riigile kinkis. Praegu toimibki Heimtali ...

Nõukogude armees aega teenides puutusin kokku ühe ukraina poisiga. Meie suhted olid üldiselt sõbralikult, aga temaga jutule saada polnud kerge, sest ta keeldus kõnelemast midagi peale emakeele. Venelased olid tema jaoks «moskoviidid» ja see oli halvustavalt mõeldud. Selles suhtumises kumas läbi perekondlik taust. Võib-olla natsionaliseeris nõukogude võim tema vaarisale kuulunud vabriku, ma ei tea. Siiski tundus see suhtumine siis veidi kummaline, ühed slaavlased ju kõik. ...

11. aprillil toimus Tartu ülikoolis tulevikukonverents «Visioon 2032», kus vahetati mõtteid selle üle, milliseid ootusi ja vajadusi ning kuidas võiks kõrgharidus 18 aasta pärast ühiskonna, ülikooli ja üliõpilase jaoks täita ning kuidas vahepealsel ajal sedalaadi kujutluste suunas liikuda. Mind kui põlist ülikoolitöötajat rohkelt mõtlema pannud üritusel jäi aga silma noorte vähene osavõtt sellest. Et minuvanused on 18 aasta pärast silmitsi pensionileminekuga, võiksid ...

Ülestõusmispühadele eelnev nädal püüab vormiliselt olla ajalooline rekonstruktsioon. Asja mõte on läbi mängida Jeesuse elu viimased päevad, alates triumfaalsest sisenemisest Jeruusalemma kuni surnukeha matmiseni kaljuhauda. Ma ei tea, kui sageli mõeldakse selle rekonstruktsiooni autentsusele. Mitte triviaalselt, kas lugu on tõene või vale, vaid sellest lähtudes, mida me üldse ajaloost võime teada. «History is that certainty produced at the point where­ the imperfections of ...

Võisime sugulase Tarmoga olla umbes viieaastased, kui ühel hommikul vanaisa ütles meile, et võiksime võtta vähe vaiksemalt, sest vanavanaema hakkab surema. Hetk hiljem seisti vanavanaema voodi juures, vahetati temaga viimseid sõnu ning pärastlõunaks oligi ta surnud. Mul on üsna selgelt meeles, et ehkki vanavanaema surnukeha oli veel mitu päeva kampripiirituse lõhna täis majas, ei tundnud ma luupainajaid teadmisest, et magasin olukorras, kus kõrvalruumis oli surnukeha. Mõned ...

Inimene harjub kiiresti. Vähemalt eesti inimene, keda on läbi ajaloo erinevate intervallidega käest kätte solgutatud. Inimene harjub ka sellega kiiresti, et on iseenda peremees. See pole iseenesest paha, sest eneseteadlikkus ja enesekindlus on suures osas kindlasti edasiviiv jõud. Üks suur oht aga, mis selle enesekindluse taga varitseb, on valvsuse uinumine. Vahel tundub, et aeg-ajalt vajab inimene mingisugust jõulist selgeksraputamist, et väljuda oma mugavustsoonist ning ...

Kui Ukraina president Viktor Janukovõtš andis eelmise aasta novembris selgelt märku, et tema juhitav riik ei soovi lõimuda Euroopa Liitu, tulid protestijad tänavatele ning vastasseis võimulolijate ja läänemeelse opositsiooni vahel kasvas, kuni 18.–20. veebruaril aset leidnud verevalamistes hukkus rohkem kui 70 inimest. Seejärel president Janukovõtš põgenes riigist, Vene Föderatsiooni sõjavägi võttis Krimmi enda kontrolli alla ning Krimmis toimunud referendumil kiideti ...

Valdur Mikita väidab oma raamatus «Lingvistiline mets», et eesti kultuuri mõistmise üks nurgakive on multiidentiteet. Nii nagu Eesti loodusel on mitu nägu, on rohkelt erinevaid ilmeid ka Eesti ajalool ja kultuuril. Erinevatest tahkudest on hirmus raske kokku seada ühte kõikehõlmavat kuvandit. Niipea kui  hakkame otsima oma identiteedile ühist alusmüüri, muutub meie enesekuvand tugevasti moonutatuks. Mikita meelest on eesti kultuur juba sünnist saati olnud mitmetuumaline: ...

Nädal tagasi algas paastuaeg – tuhkapäevaga, mis on saanud oma nime muistsete iisraellaste kombest endale patukahetsuse märgiks tuhka pähe raputada. Ka itkemine, enesele vastu rinda löömine või riiete lõhkikäristamine kuulus avaliku leina ja kahetsuse juurde, sest semiit ei jätnud kunagi oma emotsioone füüsiliselt väljendamata. Eestlastega on vastupidi – kui meie hulgast peaks keegi endale tuhka pähe raputama, siis on see teiste jaoks kahtlane. Tõelised tunded on need, mis ...

Käesoleval aastal toimuvad EELK peapiiskopi valimised ja seda teemat puudutavad mõtteavaldused on mulle üha sagedamini meelde toonud isiklikud mälestused meie kiriku senistest ülemkarjastest. Eelkõige olen mõelnud nendele piiskoppidele ja peapiiskoppidele, keda olen isiklikult näinud või kellega kokku puutunud. Minu vägagi subjektiivsed mälestused algavad Edgar Hargiga ja lõpevad Andres Põderiga. Edgar Hargi peapiiskopiks olemise ajal ei olnud ma koguduse liige, vaid ...

Minu kunagine kursusekaaslane bioloogiaõpingute päevilt Jaan Tätte, kellest nüüdseks on saanud saarevaht, reisimees ja laululooja, on loonud kuus sõprade laulu. Mulle on neist kõige lähedasem «Sõprade laul» nr 2, mis algab sõnadega: «Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab, hakkan minema nüüd oma kitsast rada.» Kui lugesin eelmise nädala Eesti Kirikust prof Anne Kulli arvustust Arne Hiobi «Luterliku dogmaatika aluste» kohta ja Arne Hiobi vastuartiklit, siis meenus ...

Rahvuslikel tähtpäevadel kirikusse kogunemisel on mitmemõtteline maik. Mitte tingimata halvas tähenduses, pigem ergutab see kujutlusvõimet ja paneb küsima, millised on ikkagi kiriku ja iga ristiinimese õigused ning kohustused ühiskonna ja riigi ees. Jeesus ütleb küll selgesti, et tema riik ei ole sellest maailmast, ent käsib ometi jüngritel tasuda nõutud maksud keisrile. Läbi sajandite on kristlasi just nõnda õpetatud elama: ustavatena Jumalale, aga sama kohusetundlike ...

Kolmkümmend aastat tagasi, Sarajevo talimängude ajal, käis asi umbes nõnda: ema vaatas ära kogu iluuisutamise, nii kohustusliku kui vabakava, nii üksik- kui paarissõidu kuni jäätantsuni. Mina istusin teleri ette jäähokimängude ajaks ning joonistasin ruudulisse vihikusse tabeli punktiseisu märkimiseks. Koos vaatasime murdmaasuusatamist. Eestlastel polnud mingit medalilootust ühelgi alal, nagu tänavugi, seepärast oli üsna ükskõik, kes võidab. Peaasi, et mitte venelased. ...

Hea peapiiskop, minu karjane! Kirjutan Sulle, et Sind julgustada. Mulle tundub, et just seda vajab üks kirikujuht 21. sajandi alguse Eestis. Ei, mitte julgustada selleks, et seista meie väärtuste ja põhimõtetega kellegi või millegi vastu, nagu nii mõnedki kutsuvad üles tegema. Maailm ja inimesed selles ei vaja meie vastu olemist. Maailm ja inimesed selles vajavad meie edasiviivat pooltprogrammi. Kiriku getostumine oleks kõike muud kui meie õnnestumine. Pealegi, kui paariaks ...

Mitte lõhe kui maitsva roosa lihaga kala pikkust või laiust, vaid neid lõhesid, mis võiksid mu elus praegu väiksemad olla. Ma olen kümmekond aastat õpetajaametit pidanud, ehkki õpetamist ennast pole kunagi õppinud. Otseselt piinlikkust õppijaid õpetamist mitteõppinuna õpetades pole tundnud. Ebamugavust ja nõutust olen kogenud küll. Eriti siis, kui olen üheksat­kümmend minutit monoloogi õigustanud mõttega, et õppimine on tudengi vastutus ning ega mina saa sundida ... Selle ...