Pärast seda, kui otsustasin linnatolmu jalgadelt pühkida ning taas maaellu sukelduda, on mu igapäevaelu pidevalt vürtsitatud erinevate tuttavlike seiklustega. Seda südant paisutavatest loomade-lindudega kohtumistest kuni hingepõhjani ärritavate torusulatamisteni välja. Pühapäeva hommikul, mil olin lubanud minna asendama ametivenda Rõuges, tabas mind aga üllatav tõdemus, et keegi on vahepeal mõned tonnid lund tellinud ja selle Võrumaa kuplite vahele laiali puistanud. Vaevalt ...

Vana nali ütleb, mida tegid inimesed 1. jaanuaril aastal 476: nad tulid tänavatele lippude ja loosungitega «Maha orjanduslik kord! Elagu feodalism!». Nimelt loetakse aastat 476 antiik­aja lõpuks ja keskaja alguseks. Nädala eest võtsime jälle ühe uue aasta vastu, ja mine tea – võib-olla tuleb sedagi pidada mõne uue epohhi alguseks. Toob ju uus aasta meie kirikule uue peapiiskopi. Vähem kui kuu aja pärast astub ametisse peapiiskop Urmas Viilma. Sügisesel kirikukogul osutus ...

Katoliku kiriku pea paavst Franciscuse novembrikuine visiit Euroopa Parlamenti oli esimene pärast 1988. aastat, mil Strasbourgis rahvaesindajate ees seisis paavst Johannes Paulus II. Toona, 26 aastat tagasi, alustas paavst oma kõnet kinnitusega, et Püha Tool on järjekindlalt julgustanud sellise Euroopa ehitamist, mille rahvaile kristlik usk on olnud ning on üha nende kultuurilise identiteedi üheks elemendiks. Poola juurtega paavst esitas oma kirgliku soovi, et teised ...

Riigikogu võiks olla läbilõige ühiskonnast selles mõttes, et rahvaesindajad esindaksid rahvast nii, et igale ühiskonnas olevale grupile leiduks oma(d) esindaja(d) ning need omakorda võiksid samastuda just mainitud gruppidega nii elukutse, sissetuleku kui muude näitajate poolest. Nii võiks naisi ja mehi, rikkaid, vähem rikkaid ja vaeseid olla riigikogus samas vahekorras, nagu neid on ühiskonnas laiemalt. Aga päris nii ei ole. Pole vahet, millisest erakonnast riigikogulane on ...

Enne viimaseid parlamendivalimisi oli riigikogus järjepidevalt kuus või enam erakonda ning üldjuhul moodustasid valitsuskoalitsiooni kolm, mitte kaks erakonda. Enne 2011. aastat ei osanud ilmselt ei kodanikud ega eksperdid mõelda ega öelda, et nelja partei parlament ja kahe partei valitsus on ka normaalne variant. Nüüdseks aga paistab, et meil on kombeks muutunud oludega ära harjuda ning pidada normaalseks just sellist parlamenti ja valitsust, nagu valimiste tulemusena ...

Jaan Tätte kirjutab oma raamatus «Vaikuse hääl»: «Kuidas sa tänapäeval südant pesed? Kunagi oli pihitool. Lapsena ma ei saanud aru, miks sa pead minema ja kirikuõpetajale kõik ära rääkima. See ei olnud kohustus, see oli väljakujunenud vajadus. Elus juhtub asju, mida sa ei saa rääkida ei oma naisele ega parimatele sõpradele. Sa kannad endas mingisugust väikest negatiivset asja, mis kasvab su sees, närib su südant, hinge ja vaimu. See on ime, aga kui oled selle kellelegi ära ...

Sel aastal saame koos kirikuaasta algusega uue peapiiskopi. Valimised toimuvad just täna, kui kirikuleht ilmub. Üks palavalt soovitud kandidaat taandas ennast, valikusse jäid kolm nooremat ja üks küpsemas eas vaimulik. Õige oleks vist mõelda, et viimaks teostub kirikus Jumala tahe, aga uue peapiiskopi puhul ilmneb see paraku kirikukogu häälteenamuses. Mis tähendab, et keegi võidab ja keegi kaotab, keegi on tulemustega rahul, keegi mitte. Viimastel kuudel on pikalt kõneldud ...

Olen kuulnud kummalist lugu sellest, kuidas üks terava keele ja sulega Ameerika ajakirjanik küsinud kord katoliku kiriku kardinalilt, et miks te ometi oma paavsti piinate. Viidanud siis selgituseks, et Johannes Paulus II on juba liikumisega tõsiseid raskusi ja kirik võiks ta pensionile saata. Kardinal vastanud, et võib-olla teie riigi pea töötab peamiselt jalgadega, aga meie kiriku pea töötab küll peamiselt peaga. Mäletan, kuidas peapiiskop Jaan Kiivit tegi kõik, et meie ...

6. oktoobril Põltsamaa kiriklas toimunud kohtumisel küsiti peapiiskopikandidaatide käest, kas nad oleksid tulevikus valmis teenima naispeapiiskopi juhtimisel. Naine, kelle sisemist autoriteeti ma alati olen tunnistanud ning kelle ees kui kiriku ülemkarjase ees ma ühegi kõhkluseta olnuksin valmis kummarduma, oli Kose koguduse õpetaja Mare Palgi. Aeg, mil ma Marega tihedamalt kokku puutusin, jäi minu Juuru koguduse teenimisperioodi – olime Marega naabriteks ning jagasime ...

Minu vanavanaonu Anton Jürgenstein, kes oli kooliõpetaja, kirjamees, kriitik ja Postimehe toimetaja, kirjutas oma mälestusteraamatus ühest kavalusest, mida ta noore mehena kasutas sisseastumisel Valgas asunud ja kooliõpetajaid ettevalmistavasse Jānis Cimze seminari: «Ma tegin veel ajaloos hea viguri. Küsis mu käest ajalooõpetaja: ma jutustagu temale Speyeri riigipäevast. Ehk ma ajaloos küll hästi olin ette valmistanud, sest see asi mind huvitas, ei teadnud ma Speyeri ...

Aeg-ajalt on mulle tundunud, et olen usundiõpetusest kirjutanud nõnda palju, et sellest jätkub kuhjaga elu lõpuni. Siiski sundis eelmise nädala kolmapäeval toimunud usundiõpetajate iga-aastane konverents, mis seekord kandis pealkirja «Elatud usk ja usundiõpetus» (vt ka 1. lk Kätlin Liimetsa artiklit «Usundiõpetajad pidasid bussikonverentsi»), sellel teemal veel kord mõtteid mõlgutama. Ühelt poolt inspireeris konverentsi ebatavaline vorm: ettekandeid peeti bussis, sõites ...

«Armastust – mida abstraktselt küll ülistatakse –, kiusatakse raevukalt taga niipea, kui see võtab konkreetse vormi, omandab keha ja nimetab end seksuaalsuseks, erotitsismiks. Seda rõõmu ja loovuse allikat, seda ülimat hüve, seda kõige hingava olemasolu õigustust jälitab kuratliku tigedusega kogu õigestimõtlev põhjakiht, nii ilmalik kui kiriklik.» Michel Tournier’ romaani «Haldjakuningas» tegevus toimub eelmise sajandi kolmekümnendate aastate lõpu Ida-Preisimaal ja selle ...

Kui Eesti Kiriku peatoimetaja tegi mulle ettepaneku kirjutada teemal «Kellel on Eestis hea elada», jäi mulle kõigepealt silma, et tema pakutud pealkirja lõpus ei ole küsimärki. Võib-olla ta unustas selle. Aga võib-olla see ei olegi küsimus. Igal juhul on minu esimene vastus: ma ei tea. See on äärmiselt emotsionaalne vastus, aga ma olengi hetkel emotsionaalselt üsna lõhki. Nagu suur osa meie ühiskonnast – kui mitte kogu Eesti. Ma ei tea, kellel on hea elada ühiskonnas, kus ...

1992. aastal avaldas ajakiri Akadeemia käesoleval aastal 98aastaselt surnud Robert Alan Dahli (1915–2014) tuntud mõtiskluse teemal «Mis on poliitika?». Meil on tavaks anda esmakursuslastele seminaris mõtisklemiseks Dahli käsitlus vastuolust demokraatia ja kapitalismi vahel ning arutada järgmiste küsimuste üle: kas oleks parem, kui ettevõtlusomand jaotuks demokraatlikus ühiskonnas väga väheste vahel (nt 1% valimisõiguslikest kodanikest omab ühel või teisel kujul ...

Demokraatia ei ole see, kui inimesed «saavad igaüks teha, mida tahavad», on ühiskondlikes tegemistes aktiivsed või kui võimalikult palju inimesi võtab võimalikult paljudest poliitilistest tegevustest võimalikult aktiivselt osa. Aktiivsus ilma erimeelsuste, -arvamuste ja vaadeteta iseloomustab autoritaarset fašismi või totalitaarset kommunismi, mitte liberaaldemokraatiat. Me kõik teame, et ühe partei riik või ühiskonnas toimuva kajastamine vaid ühe meediaväljaande järgi ei ...