
Üks mälestuspilt jõululaupäeva õhtust. Suur tuledesäras kirik, kaunid orelihelid, rahvast nii palju, nii palju, et ei taha äragi mahtuda. Tahaks kirikusaali pääseda, aga ei, kuna oleme hiljaks jäänud, siis enam ei mahu kuhugi istuma. Suundume mööda treppi ülespoole, rõdudele. Trügime rahva vahelt läbi, et natukenegi midagi kuulda-näha, kui äkki käib sõbrannade reast läbi hirmusosin «Mata õps!». Kõik teadsid, et kui kirikus näed õpetajat, tuleb sellest ainult paksu pahandust. ...