Pereraadio on muutunud palju vaesemaks Pöördun raske südamega teie poole, sest mind vaevab juba varahommikust, et Pereraadiost on kadunud Jaan Tammsalu arusaadavad ja inimlikud vaimulikud mõtisklused. Hea, et mul on vähemalt tema raamat olemas, kuid Pereraadio on minu jaoks palju vaesem. Ja usun seda, et mitte ainult minu jaoks, vaid väga paljudele. Kui see vabamüürlus on nii kardetav, siis on küll ime, vist Jumala oma, et Jaan Tammsalu on säilitanud oskust nii lihtsalt ja ...

Kuhu on kadunud vendlus? Mõtlen ametivendlust, usuvendlust, aatevendlust? Sõrmed suunatakse vabamüürluse suunas. Ma ei usu, et vendluse varastasid vabamüürlased. Sest sellel kõigel on hoopis teine nägu. Ja see nägu räägib näotust kirikust. Üks ametivend kutsus üles vaimulikest vabamüürlasi oma kuuluvusest teada andma. Sest muidu pidavat umbusaldama ja kahtlustama kõiki. Miks üldse peab ametivenda umbusaldama ja kahtlustama? Kas me oma kogudustes vaatame umbusuga ja ...

Mul on väga kurb näha, lugeda ja kuulda, kuidas 21. sajandil üritatakse inimesi «ketseriteks» teha, ning hirm ettevõetu võimalike tagajärgede pärast. Seekord ei saa süüdistada meediat, sest avaliku häbimärgistamise (stigmatiseerimise) initsiatiiv on tulnud kiriku seest. See, mida seoses õpetaja Jaan Tammsalu vabamüürlaste organisatsiooni kuulumisega kirjutatud on, ei jäta ilmselt kedagi külmaks – ei toetajaid ega vastaseid. See, et vaimulike hulgas kogutakse allkirju ...

Vabamüürlust on sageli võrreldud konjakiklubiga või rollimänguga, milles osalejad kehastuvad päkapikkudeks, haldjateks või rüütliteks. Seda on peetud «suurte poiste» mänguks, mida pole mõtet tõsiselt võtta. Ometi väidavad vabamüürlased ise, et tegemist on tõsise ja kõrge vaimse liikumisega (nad nimetavad oma õpetust ja praktikaid kuninglikuks kunstiks), mille pühendusastmed annavad uusi teadmisi ja aitavad saada paremaks inimeseks. Juba algusest peale (tänapäevase ...

Hämmastus on see tunne, mis tekkis minus Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu vabamüürlaste hulka kuulumise vastu protesteerijate mõtteavaldusi lugedes. Tõepoolest tekib tahtmine hüüda: tule taevas appi! Hämmastav ei ole see, et mõned kodanikud, kes asjadega kursis pole, sirutasid viivitamatult käe solgiämbrite järele, et end internetis välja elada, vaid hämmastav ja kurb on tõsiasi, et kogu selle laviini vallandas vaimulikkond ise. Mul on alati kahju inimestest ...

Jälle skandaal. Kirikuõpetajatele pole küllalt kirikust, vaja ka vabamüürlust. Ajaloos on olnud pastoreid, kes tegelnud teadusega, nt Otto Wilhelm Masing, Rosenplänter. Nüüd pole enam õpetajaid, kes kaasa lööksid teaduse arendamises. Oleks ju kena, kui kirikutegelased oleksid Õpetatud Eesti Seltsi või Kirjameeste Seltsi tegevliikmed. Oli ju aeg kunagi, mil kogu kirjanduse eesti rahvale lõid pastorid. Nüüd on kirik eestlaste käes, preestrid peaksid eeskuju näitama kasvõi ...

Vabamüürlusest Vabamüürlus pole kuigi originaalne, meenutades teisi analoogseid läbi aegade eksisteerinud salaõpetusi. Kõige sarnasemad on ehk antiiksed müsteeriumireligioonid. Sarnasuseks on süsteemi astmelisus, salastatus, sünkretism, võib-olla ka konkreetsed juutlusest, foiniikia usundist ning Egiptusest kokku pandud jumalad (nagu Jahbulon). Vabamüürlus teeb vahet pühendatute ja mittepühendatute vahel. Nagu antiigis: kui sa oled viidud koopasse ja koopa peal on tapetud ...

Mind ajendas sellel üpris vanal teemal taas mõtteid turgutama üleeuroopaline kampaania «Üks meist» (Vt EK 30.01). Idee on üllas, kuid lahenduses julgen kahelda. Tegu on teemaga, millel on rohkem tahke kui Rubiku kuubikul ning millel lahendusigi tõenäoliselt sama palju. Kuuluvad ju siia valdkonda nii abort, geenitehnoloogia, kehaväline viljastamine, eugeenika, enneaegsete elule turgutamine kui ka inimkonna suurenemine ja vananemine arstiabi kättesaadavuse tõttu, eutanaasiast ...

Religiooniõpetajate liidu (ERÕL) aastakonverents «Jagamine teeb rikkaks» toimus 16. veebruaril Tallinnas Tartu ülikooli usuteaduskonna, usuteaduse instituudi ja Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) toel. Usundiõpetajatele, aga teistelegi, kel (koolinoorte) religioosne haritus südameasjaks, suunatud konverents on ERÕLi korralisi aastaüritusi, mille korraldamisse organisatsioon suuresti panustab. EKNi poolt tervitades kinnitas asepresident Joosep Tammo, kes on ise ERÕLi kauaaegne ...

Küllap on nii mõnigi lugejatest pidanud vastama konksuga mälumänguküsimusele, mitu rüütlit langes teadaolevalt Ümera lahingus. Vahel on selle küsimuse juurde veel segadusseajamiseks lisatud eksimisvõimalus pluss-miinus viis rüütlit. Mäletan isegi, kuidas ma Mait Metsanurga «Ümera jõele» toetudes langenud rüütleid kokku lugesin – külavanem Kiur tappis ühe, vanem Vello lõi ühel hobuse surnuks ja rüütel jäi kukkudes võitlusvõimetuks, ümmardaja Vaike lasi ühele noole silma ...

Üks lugu räägib, et keegi muldvana memm küsinud juhatust, et kuhu see tee viib. Talle vastati, et ei viigi kuhugi, ikka ise tuleb minna. Memm oli mõelnud pisut ja lausunud: «Kuigi noorus on kaugele maha jäänud, aga Jumal käib ikka minuga», ja läinud edasi. Osvald Tärk on kirjutanud: «Tulevik on meie päralt, aga tee on Jumala käes ja mis Temalt tuleb, on parim. Tema ei nõua ka, et peaksime kandma kukil tulevaste aegade varustust, tema ise kannab seda meie eest ja annab ...

Kõigile on tuntud ütlus: lootus sureb viimasena. Või teinegi ütlus: lootus on lolli lohutus. Miks ainult lollid lohutust vajavad või on lootus lihtsalt ilus ja müstiline termin, fiktsioon, mida tegelikult ei eksisteeri? Need on küsimused, millele vastuseid otsides läbin mina 2013. aasta 365 päeva. Paljud inimesed elavad ja surevad lootusetult, vaatavad päevadele lootusetult. Miks? Kõik oleneb sellest, kellele või millele me oma lootuse rajame. Kui rajame kogu lootuse ...

On üks niisugune ütlemine: hoia ikka sile pool väljapoole, siis saad elus läbi. Küllap just vanem põlvkond teab seda, sest niiviisi on õpetatud paljusid inimesi juba enne nõukogude aega, mida on nimetatud silmakirjalikkuse esiajastuks. Eks ta tõsi ole – tunded on suur väärtus, kuid kui kaugele inimesed omavahelises suhtluses jõuaks, kui kogu aeg kõikvõimalikel tunnetel muudkui voolata lastaks, eeldades samas, et küllap mind mõistetakse või kui ka mitte, siis olude sunnil ...

Lahkusin Eestist 2007. aasta oktoobrikuus. Tulin otse endisest töökohast, Keila taastusravikeskusest, Soome tööle. Elu- ja töökohavahetused toimusid kiiresti, ühe kuu sees. Esimesed äraminekumõtted tekkisid 2000. aasta alguses, pärast abielulahutust, kui kolisin lastega Keilasse elama. See oli mulle raske aeg. Seljataha jäid kaksteist abieluaastat, ühine kodu ja ühiselt kujunenud harjumused. Tuli õppida ise toime tulema nii majanduslikult kui ka üksinda ...

2010. aastal sai toonase Põlva maavanema Priit Sibula ja Põlva Maarja kiriku õpetaja Toomas Nigola eestvedamisel alguse maakonna vaimulik mõttekoda, millel nüüdseks on seljataga kaheksa kohtumist. See on rikkus, mille eest oleme tänulikud. Mõttekoja külalisteks on olnud väga erinevate elualade esindajad ning mind paneb hämmastama, kuivõrd erinevad inimesed võivad ühisesse punkti jõudes samal sagedusel võnkuma hakata. Erandiks polnud ka kaks viimast külalist Erki Nool ja ...