Rohelised nimetaksid usuõpetuse ümber religiooniõpetuseks
07.10.2008 | Tiiu Pikkur | Rubriik: Online artiklid
Opositsioonilised rohelised andsid esmaspäeval riigikogu menetlusse eelnõu, mis nimetaks usuõpetuse ümber religiooni- ehk usundiõpetuseks.
Eelnõuga soovivad rohelised nimetada põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses nende hinnangul ekslikult kasutatava termini "usuõpetus" alates järgmisest aastast ümber religiooni- ehk usundiõpetuseks.
Eelnõu seletuskirja kohaselt toimib usuõpetus definitsiooni järgi kirikutes ja kogudustes eesmärgiga anda vastava koguduse ja usu kohta teadmisi, mis ei välista küll teistest usunditest teavitamist, kuid mis keskendub siiski vastava kiriku omale. Religiooni- ehk usundiõpetuses antakse seevastu ülevaade usunditest ehk religioonidest ning see pole vastavalt definitsioonile konfessionaalne ega ole otseselt seotud ühegi religiooniga.
Roheliste hinnangul lõpetaks muudatuse jõustumine religioone käsitleva õppeaine nimetusega seotud segadused ning aitaks kaasa religiooniõpetuse ainekava ja õppevara arendamisele.
Religioon on see, mis on läbi formuleerinud inimkonnale ideaale. Ei teadus, ei filosoofia käsitle inimideaale ja nende saavutamise teid.
Teadus uurib ja seostab FAKTE, filosoofia pärusmaaks on IDEED. Religioon on aga alati otsinud ja ka esitanud inimesele tema IDEAALI. Ideaali otsimise lugu on religioonide lugu ja seda mitte tunda ja teada tähendab olla ilma oma mineviku ja tulevikuta – tuulte lükata ja tõugata.
Kaasaja suurim probleem on, et meid ujutatakse üle faktide ja ideedega, kuid inimese olemuslik vajadus ideaali järgi on üha enam tähelepanu keskmest väljas. Pseudoideaaliks on aineliselt maksimaalselt jõukas elu, latiks mingi ettekujuteldav reklaamstandard, üldine jõukus, mis on nagu silmapiir – see kaugeneb üha kui sellele läheneda.
Eesti ühiskonnas puudub institutsioon, mis-kes esitaks selgelt ideaali ja teed selleni, kristlikud kirikud on selleks täielikult võimetud. Kui kunagi kirikuõpetaja ehk oligi oma rahvale õpetajaks, kes andis hingeasjades nõu, siis oma õpetajafunktsiooni on kirikuõpetajad ammu minetanud. Kirik kui institutsioon eksisteerib ühiskonnas pigem minevikumälestise ja arhitektuurinäidisena kui mingi eksterritoriaalne saareke, millel on elu reaalsusega üha vähem ühist. Kogudused on aga üha enam enesesse sulguvad, kontakte välistavad inimgrupid oma sisemise eluga, mil ümbritseva eluga üha vähem puudet.
Kui siiski soovime omada ideaale, siis pole parata – peame tunnistama mõningaid tõsiasju. Esiteks, et oleme ühiskonnana kristlikust traditsioonist suuresti välja langenud. Teiseks, et kirik on osutunud suutmatuks olla selge, kuuldav ja eeskujuks olev ideaalide esitaja ja õpetaja. Kui me ei taha lämbuda materiaalsusesse, siis tuleb meil oma olukorrale silma vaadata. Alles see lubab hakata looma reaalseid tulevikukavasid ja neid ka jõudumööda ellu viima.
Olukorra aus tunnistamine enesele on esmane. Teine samm oleks alustada religiooniloo õpetamist praktiliselt nullist, sealt, kus reaalselt oleme – ilma reaalsete programmide ja õpetajaskonnata. Sest senipakutu on siiski puhas usuõpetus ja usuõpetajate töömaa kiriku raames, mitte religioonilugu kui õppeaine üldhariduskoolis.
Eesti kirikud pole oma aineliste ja intellektuaalsete vahenditega suutelised alustama religiooniloo õpetamist hariduse ühe koostisosana. Riigi ja tema vahendite osalemine on siin paratamatu. Ja see on meie möödapääsematu, kui üldse soovime elada ideaale omava ühiskonnana ja isiksustena. Vaimsete ideaalide taasleidmise tee alguspunkt on üldhariduslik õpetus religiooniloona.
Käsitledes religiooniloo õpetamist koolis põrkame esmaselt kokku probleemiga, kuidas seda distsipliini nimetada. Küsimus ei ole puht filoloogiline ja kinni vaid kõlaeelistustes. Nii küsides küsime tegelikult: mida me üldse tahame (kui tahame) oma lastele kooliprogrammi raames õpetada?
Nimetused, mis lähtuvad sõnast usk pole ilmselt sobivad. Usk on keskne mõiste vaid kristluses, kristlus ise on aga vaid üks maailmareligioonidest. Teistes religioonides on usu mõiste suht perifeerne. Budismi jaoks on alusmõisteks kannatus, judaismi jaoks käsk, hellenismi jaoks ilu, taoismi jaoks tao, konfutsianismile eetika jms.
Teine keelevõimalus oleks kõlalt lähedane usund. Kuid usund seondub millegi piiratuga – sageli rahvusliku, ajas ja ruumis lokaalse vaadete süsteemiga. Saab rääkida eesti maa-usundist, kuid mitte maa-religioonist või maa-usust.
Sobivaim ja traditsioonilisim on lähtuda terminist religioon ja õppeainet nimetada religioonilugu. Silmas oleks nii peetud eeskätt neid vaimseid õpetuslikke mõttesüsteeme, mida teame maailmareligioonidena. Liides -lugu on sobivaim – selle tähendus on sama kui õppeainete nimetustes aja-lugu, muusika-lugu, kunsti-lugu, teaduse-lugu, kultuuri-lugu jt.
Niisiis – religioonilugu. Olemegi jõudnud lähedale vastamisele, mida me õieti tahame (kui tahame) oma lastele koolis õpetada. See, millest iga inimene peaks ülevaadet omama ongi inimkonna vaimsete ideaalide otsingute ja leidmiste lugu. Nõuda eneseks saamise loo tundmist pole palju nõuda.
Et inimene on sotsiaalne olend, siis pole ükski religioon saanud mööda minna sotsiaalsetest suhetest – moraalsetest alustõdedest, mis põhistavad eetilise suhtlusreegleid. Seeläbi on just religioonid olnud moraali ja eetika uurijad, avajad ning edendajad inimkonna eri ajastutel. Ei teadus ega filosoofia tegele inimese ideaali ja selle saavutamise teede määratlemise, õpetamise ega reaalelu väärtuste selgitamisega. Tõsiteadus ei püstita enese ette küsimust ideaalist, filosoofia jääb oma metafüüsiliste skeemidega kaugeks praktilisest moraalist ja eetikast.
Mitte tunda religioonide lugu, arenguid ja põhiseisukohti tähendab mitte teada omaenese kui inimkonna ideaalide otsingute lugu. See jätab kaasaegse inimese ilma võimalusest mõista sügavuti tänastki kultuuri selle paljudes ilmingutes, kaunites kunstides eeskätt. Kultuur oma paljudes ilmingutes ja kaunid kunstid polegi muu kui inimkonna igavese vaimse ideaali otsimise ja leidmise väljendus.
Ma tõesti ei saa aru, kas siis lehe toimetus ei mõista, et tegu on haige inimesega. Jah, tema kommentaarides ei ole võibolla midagi pahasti öeldud, aga vähemalt internetiväljaandes ta räägib lehe sõnumi oma nurga alt alati mitu korda üle, tema kommentaarid on pikemad kui artiklid (ja tihti mitte kommentaarid, vaid alternatiivsed artiklid), juba seegi peaks riivama head ajakirjanduse tava ja ettekujutust kvaliteedist.
Probleem pole selles, et mina ei kirjutan palju, vaid ilmselgelt sina kirjutad lihtsalt vähe. Teiseks, ja kui sa kirjutad, siis teemast ikka täiega mööda, nagu praegu.
Korrigeeri oma suhtumisi ja tegevust, ole hea.
Mina nimetaksin vastavat õppeainet terminiga “religioonilugu”. See nimetus oleks õpetatava sisuga vastavuses. Ja väldiksin sõnade “usk”, “usund” ning “õpetus” kasutamist, sest need pole kohased eeltoodud põhjustel. Sõna “usk” on liiga kristlusekeskne, “usund” liiga kitsas oma tähenduselt, “õpetus” aga kuulub kiriku seinte vahele ja mitte üldhariduskooli.