Ristisurm
12.04.2006 | ek | Rubriik: Määratlemata
Me ei ole ära teeninud, et hüüda ja hõisata «Halleluujat» igavesest ajast igavesti, sest kätte on jõudnud aeg, mil ükski inimlik mõte, tahe ega tegu ei jää püsima.
Kui tunnistame, et jõuludes murrab igavik hetkeks aega sisse ja annab endast märku, siis peaksime mõtlema, mis viimselt on olulisim inimeseks olemises. Suure Nädala sündmustes ja ülestõusmispühades viiakse lõpule Jumala loominguime, et inimene võiks ja saaks elada elusamat elu. Lõpuni mõista Suurt Nädalat on sama, mis mõista Igavikku või seda, kuidas Jumal sünnib inimeseks ja inimene rüütatakse taevase kirkusega.
Ometigi saab samast maapõrmust võrsunud materjalist olla sõim, millesse inglilaulu saatel mähitakse mähkmetesse väike poiss. Samast puust saab olla Suurel Neljapäeval ülal kambris laud, mille ümber kogunejad kuulevad sõnu, mis seovad omavahel kokku mööduva ja möödumatu, maise ja taevase: «Võtke! See on minu ihu. See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest» (Mk 14:22,24). Lõpuks saavad olla samad ka Suure Reede prussid, mille puusäsisse tungivad naelad kinnitavad risti külge mehe, keda tervitati nädala eest palmiokste ja rõõmuhõisetega.
Nii on ka inimestega, meiega, sõprade ja imetlejatena, kes me palmipuudepühal hõiskame «Hoosianna!» ja seejärel tahame süüvida õpetusse suurimast käsust «Armasta Issandat, oma Jumalat», proovime mõista lesknaise kahte leptonit, kus ohverdatakse kõik: «…tema pani aga oma kehvusest kõik, mis tal oli» (Mk 12:44).
Ometi tunneme ka aega, mil oleme halvatud ja mürgitatud, mil ühtki õiget sõna ei tule meelele ega suuda teha ühtki õiget tegu. Nii antakse vaid vähese eest ära kõige kallim: «Ja tema otsis võimalust, kuidas Jeesust parajal ajal ära anda» (Mk 14:11). Kas pole meis olemas argust, et saada oma hirmu ohvriks, mil julgus haihtub olematuks: «Ja kõik põgenesid, jättes ta maha…» (Mk 14:50).
Kuid ka kõige põhjatumasse sügavusse kukkununa saab lõpuks igaüks meist toetuda pinnale, millelt taas tõusta ja leida uut jõudu, et Küreene Siimona kombel aidata kanda Kolgata teekonnal Jeesuse risti (Mk 15:21). Usun, et Arimaatia Joosep on peidus igaühes – on julgust astuda ning paluda enda kätte Jeesuse ihu (Mk 15:43).
See ongi inimeseks olemise lugu, osalt lihtne ja inimlikult lootusetu, teisalt ometi valmis vastu võtma Hommikut, mis saaks olla «Jumala kirkuse näitelava».
Vaikne Laupäev kannab vaikuse nime ning on täidetud valvamise ning Issanda armu ootusega. Samas peidab see aeg eelaimatava sündmusena järgmise päeva tähendust, nõnda, kui on olemas jõulu- või jaanilaupäev.
Traditsiooni järgi toimub ime 40 tunni jooksul, mil Jeesus reedesel päeval kell kolm sureb (Mk 15:34) ja naised avastavad pühapäeva hommikul seitsme ajal, et haud on avatud (Mk 16:3–6).
Nõnda on ülestõusmispühad Valguse võit Pimeduse üle. Koidukiired murravad hauapimedusse sama moodi kui munakoor praksatab, et lasta endast välja uus elu. Kristus on oma surmaga surma surmanud. Nii joome ühtviisi kannatuse, samas igavese elu ja uuestisünni karikast. Emmause teel olevate jüngritena ei suuda me Kristust tunda, kuid leiba murdes ja jagades tunneme ta ära. Jeesuse elususe imelisus ja äratundmine on teema, mis seob kokku ülestõusmispüha järgsed päevad. Tasapisi hakkab ilmsiks saama Jeesuse tõeline ja varjamatu loomus – olla Lunastaja.
Ülestõusmispüha tähendusvarjundeid on nõnda palju, et need suudavad lummata iga inimest ja kõike saabki vaid kokku võtta lihtsa sõnaga RÕÕM, mis toob esile õndsuse. See õnnis rõõm lõpetab kõik, põhjendab kõik, loob uueks kõik. Selle võtab kokku laulik: «See on päev, mille Issand on teinud, ilutsegem ja rõõmutsegem temast» (Ps 118:24). Kogu loodu mõistes on «Issanda päev» alanud ja meie ülesanne on au anda.
Tundes inimest ja Taevast Isa, suudabki Kristus kokku siduda tõotuse, mis ta Mäejutluse alguses andis. Õigupoolest siin muutub see tõeliseks ja täide läinuks kõigile neile, kes kuulevad Jeesuse sõnu (Mt 5:2jj):
«Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik.
Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse.
Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa.
Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nad saavad küllaga.
Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.
Õndsad on puhtad südamelt, sest nad näevad Jumalat.
Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.
Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiustakse, sest nende päralt on taevariik.»
Olge rõõmsad ja hõisake: «Kristus on tõesti üles tõusnud!»
Arho Tuhkru
Kristus ei ole ainult Lunastaja, ta on ka Issand. Kui see unustada, siis muutubki kogu usk totaalseks “Jeesus-mänguks”. Lunastaja ja Issand — need kaks aspekti Kristuse olemuses tagavad selle, et kumbki on teise läbi mõistetav ja saab teise kaudu täiuslikuks.
Külaline,
väga hea ja edasi mõtlema ärgitav tähelepanek!
Aitäh Arhole ilusa mõtiskluse eest!
Tahan öelda mõne sõna selle Reigi kiriku maali kohta, mida siin on kasutatud.
Minu jaoks on väga kõnekas see, et esiplaanil ei ole siin mitte Ristilöödu, vaid ristilööjad, kes mängiva oma rutiinset ülesannet täites täringuid.
Maailma Õnnistegija on ristil, surres sellesama maailma eest – ja need, kelle lunastamiseks Ta oma elu annab, mängivad ikka oma mänge.
Niisamuti mängib maailm oma mänge siiamaani – justnagu poleks midagi muutunud. Mängime meiegi … aga Õnnistegija on meie eest surnud.
Mida tähendavad ülestõusmispühad Sinu jaoks?
1930-ndatel võttis John Griffin kord oma poja tööle kaasa. Ta töötas Mississippi jõge ületava raudteesilla ülevaatajana. Pärast hiiglasliku silla ülestõstmist sõi Griffin parasjagu lõunat, kui kuulis äkitselt ekspressrongi läbilõikavat vilet. Ta hüppas laua tagant püsti ja tormas pöörangulüliti juurde. Sillale pilku heites pidi ta süda seisma jääma! Tema poeg oli kukkunud pöörme seadeldisele ja jalgapidi kinni jäänud. Ta püüdis hetke jooksul meeleheitlikult päästeplaani välja mõelda, kuid selleks polnud aega. Poiss oli seal all, kuid rongis oli 400 reisijat. Griffin teadis, mida peab tegema. Ta peitis näo kätesse, vajutas juhtpuldis õigel ajal nupule, et sild kohale lasta, kui rong mürisedes mööda kihutas.
Kui ta taas pea tõstis, vaatas ta, nägu pisarates, mööduva rongi akendesse. Seal istusid mugavalt ajalehte lugedes ärimehed, kohvi rüüpavad daamid ja jäätist söövad lapsed. Keegi isegi ei vaadanud kontrollputka poole ega heitnud pilku alla pööranguseadme peale. Griffin hüüdis meeleheites: “Ma ohverdasin oma poja teie eest! Kas teil on sellest ükskõik?” Rong kihutas edasi ja keegi ei kuulnud ahastava isa sõnu.
Kui me mõtleme ristile, kus Jumal igaühe eest oma Poja ohverdas, küsib ka Jumal meilt: “Kas see teile ei lähegi korda, kõik, kes te mööda lähete?” Meis tekitab see küsimuse: “Mis ma siis pean tegema Jeesusega, keda nimetatakse Messiaks?” (Mt 27:22). Võta Ta täna oma Issandaks ja Päästjaks.
Jah, vanemate patud nuheldakse laste kaela – kes teiste usaldust pettes töötegemise asemel sööb ja joob, see kaotab enamgi, kui poja.
Eelmise üsna sapise kommentaari seletuseks:
ma suisa tülkan lugusid kõiksugu rõvedatest õnnetustest. Nagu seda valu ja vaeva inimese elus veel vähe oleks, et ajakirjandus seda igast otsast meieni peab tooma ja politseisaateis sellest veel šõud tegema.
Püüan siin kõigest väest hoolt kanda, et minu armas pojake siiski täisikka jõuaks. Jumala abiga.
Kahjuks on teie abstraktse mõtlemise võime jäänud kasvueas välja arenemata — seetõttu ei suudagi te mõista loo mõtet.
“ma suisa tülkan lugusid kõiksugu rõvedatest õnnetustest” ——— eks Jeesuse Kristuse ristisurm ole ju kah “rõvedaim õnnetus”, mida maailm iial näinud. Ilmselt tekitab seegi lugu sinus tülgastust…
Külalise kirjutatud looga seoses.
Selles loos on rohkem kui üks mõte. Üks on ohver: Jumal ohverdas oma Poja – nagu ka silla ülevaataja. Teine on põhjus.
“Kas oleks olnud vaja teha mu viinamäega veel midagi, mida olin jätnud tegemata?” (Js 5:4). Jumal ei olnud jätnud midagi tegemata. Küll oli, kahjuks, hooletu olnud ülevaataja – selle maailma paratamatutes toimingutes. Tema andis oma poja omaenda süü parandamiseks. Jumal ohverdas oma Poja inimeste süü lunastamiseks.
Kaunist Ülestõusmispüha!
Kas tülkan, põlgan, vihkan… argielu ja kaasinimese jaoks ja armastus kaasinimese vastu kiriku kantsli tarbeks. Ülestõusnu kuulutas armastust!
Kui unustaks ära selle, mida siin saab ette heita.
Kahjuks on kurja ja selle rõhutatud näitamist tõesti liiga palju meie elus, meie ümber. Ei tahaks seda hinnangutena enam lisada.
Küllap see ei olnud ka siin nii mõeldud, nagu välja oli loetav ja nagu meie ka lugesime.
Ärme tuleta enam meelde! Saab kergem.
Ülevaataja ei andnud oma poega omaenda süü parandamiseks. Mitte süü pole siin oluline, vaid kohusetunne ja vastutus — tal oli valida, kas päästa oma poeg või rongitäis inimesi. Tegemist oli tõelise ohvriga tema poolt.
Minu arust on point hoopis muus: inimesed lähevad sellest ohvrist külma kõhuga mööda. Inimesed näevad selles ainult “tülgast lugu rõvedast õnnetusest”.
Kas pole kristlusele samuti ette heidetud “verist ja rõvedat evangeeliumi”, mis peaks etteheitjate arvates olema midagi roosat ja roosilist.
Kahjuks — patt on rõve asi ja selle lunastus on paratamatult verine ja kohutav ja mõnede meelest “rõve”.
Viimasest Maalehest: Toomas Paul “Pühad lõikelilled.” :cry
Äärmine pessimism T.Pauli artiklis… Nii hull ehk asi ka ei ole.
Sõnastada võime mitmeti.
Algpõhjus oli temale antud ülesande mittetäitmine. Ja siit vajadus teha otsus – et päästa hulk elusid.
Kui ei oleks olnud enda hooletust, ei oleks olnud ka vajadust langetada niisugust otsust ja kaotada oma poeg.
Erinevus Jumala ohvriga on ju ilmselge.
Ma ei mõista ainult ühte – kas tänane päev ei anna põhjust rahumeelseks olemiseks maailmas. Kas oma õiguse verbaalne tõestamine on nii tähtis?
Viiesõnalises lauses võib rõhu asetada igale sõnale viiest ja lause mõte võib täielikult muutuda.
Jätame igaühele tema võimaluse tõlgendada.
Ja lepime sellega, et üks on meil selge: Jumala ohver Tema Pojas. Ning see on kõige tähtsam. Selle nimel ja selles võrdluses võime me igaüks alla neelata oma näiva tõe ja õiguse.
imelik, et kõige suuremate vaidlejate sõnad tabavad esmajoones neid endid.
“Jätame igaühele tema võimaluse tõlgendada.” — Nõus. aga milleks oli siis vajalik eelnev kommentaar? ilmselt süda ikka hästi ei talu, et teine inimene tõlgendab lugu minust erinevalt…
Seadusteski on tõlgendamise küsimusi, saati siis eluolukordades.
Kui olite eespoolöelduga ka ise nõus, miks siis Teiegi jätkasite?
Ent takistada ei saa – kui palju inimesi, nii palju nüanssideski erinevaid arvamusi. Edu nende edasiarendamisel!
Juhiksin tähelepanu esimesele kommentaarile, tsiteerin: “Maailma Õnnistegija on ristil, surres sellesama maailma eest – ja need, kelle lunastamiseks Ta oma elu annab, mängivad ikka oma mänge.”
Tõsi ta on, mängime meiegi oma mänge. Tõlgendame omamoodi ja vaidleme nüansside üle. Õelutseme ja kritiseerime.
Kas peaksime üksteisele selles edu soovima…? Ilmselt ei muutu siin midagi, 2000 aastat muutuseta…
mõtlemine võib õpetada tarkust.
Rahu, kallid kaaskristlased!Rahu tuli Kristus tooma.Tundkem rõõmu ülestõusnud Kristusest ja jätkem lõputu jagelemine.Või ei saagi eestlane teisiti?
Palju kutseid rahule…
Kas neil on olnud mõju?
Ka Jeesuse sõnadel: “Rahu ma jätan teile.”
Kas neil on olnud mõju meie sees?