Ristimisele mõeldes
05.12.2007 | ek | Rubriik: KolumnPeapiiskop Andres Põder kuulutas advendi hakul Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus aastad 2008 ja 2009 ristimise teema-aastateks. Ristimise teema-aastad algasid käesoleva aasta 1. advendil ja lõpevad 2009. aasta igavikupühapäeval.
Temaatiline ja süstemaatiline mõtlemine on kirikuelus kindlasti vajalik. Seda mitte ainult üldkirik-likus teoloogias ja juhtimises, vaid ka igapäevase koguduseelu tasandil. Sestap tuleb peapiiskopi ettepanekut ainult tervitada. Seda enam, et ristimine on kristliku usu ja elu lähteks inimelus. Ning aluseks, millele kõik järgnev kinnitub ja ehitub.
Ristimine pole tänases kirikuelus ammu enam nii igapäevane ja elementaarne koostisosa, nagu oli rahvakiriklikul ajastul enne sõda ja okupatsioone. Ajal, mil ristiti valdav enamik sündinud lastest. Suur lootus eesti rahva taaskristianiseerumisele ja enamiku kirikuga liitumisele oli EELKs esil ka 15–17 aastat tagasi, mil väga suur hulk inimesi soovis ristimist.
Tänases kirikus on järjest tavalisemaks muutunud fakt, et suur (kui mitte suurem) osa ristitutest on täisealised või juba teadlikumas eas leerilapsed. Ja ristitute arv pole üldiselt kuigi suur või kontsentreerub enam suurematesse (linna)kogudustesse. Ristimiseks valmistumine on taas rohkem meenutamas vanakiriklikku katehhumenaati.
Seetõttu aga on samas võimalik ja vajalik süvitsi mõelda ristimise müsteeriumile ja kogu kiriku ning üksikkristlase ristimisel rajanevale osadusele Kolmainuga. Ristimise väärtustamine ning põhjalikum ettevalmistamine ristimiseks saavad nii tugevdada ja laiendada kirikut.
Ristimise teema-aastate juhtmõtteks on peapiiskop seadnud «Uue elu allikale!» (Ilm 21:6). Luterlikus traditsioonis («Väikesest katekismusest» alates) on ristimist tähtsaks peetud mitte ainult kristliku elu algusena, vaid hinnatud ka selle tähendust viimase argipäeva jaoks. Ristimise meenutamine suunab meid meeleparandusele, uue ja igavese elu allikale. Ning sealt edasiste õnnistuste juurde.
Meenutagem siis oma ristimist ja palvetagem ristitavate, uute kristlaste arvu kasvamise pärast.
Tauno Teder
Kui hädavajalik on tänapäeval ristitute arvu kasvatamine? Tuleb ju püüd valgustumise ja jumala poole ikka inimese sisemusest. Suur ja tähtis on siin iga kiriku roll äratamaks seda püüdu. Kas on aga õige võistelda selle nimel, milline kirik endale rohkem hingi korjab? Näitab ju seda veenvalt fakt, et ristitute hulgas on rohkem teadlikku ikka jõudnud inimesi.Pole ju vahet, ristitud või mitte, kristlikke väärtusi tuleb ikka õppida. Austust Jumala ja tema loomingu vastu on vaja ellu kutsuda.Aeg oleks lõpetada ristisõjad nii vaimses kui füüsilises maailmas. Õpetas ju Jeesuski meile, et tähtsam tehnilisest küljest on vaimsus.Ehk on kristliku kiriku laienemise võti hoopis lahkulöömises materialismi reeglitest ja jätta maha tõed, mis aastasadade jooksul moondunud, tihti eesmärgiks ühe või teise tõlgenduse tiibade laiendamine. Valgust ja armastust kõigile!