Ristimine ja uususund nimega reiki
15.10.2008 | ek | Rubriik: ArtikkelMartin Luther ütleb Väikeses Katekismuses: «Meie peame Jumalat kartma ja armastama nii, et me tema nimel ei nea, ei vannu, ei nõiu, ei valeta ega peta.»
See on seletus teisele käsule, mis ütleb: «Sina ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta.» Ometi kuuleme inimestest, kes ravimile Jumala sõna peale loevad ja kellel on – vähemalt nendesamade posijate poolt eksiteele viidute arvates – Jumalaga eriline side. Ka selline, et nad näevad inimese peale vaadates, kas ta on ristitud või mitte.
Sellest tuleneb üks probleemidering – ristimine vale motiivi pärast. Need inimesed ei tule kirikusse tahtmisega Jumalat teenida. Kristliku maailmavaate asemel on nende mõtetes ida usundite energiad ja karmad. Kuid ka nemad ootavad ristimist, sama ristimist, mis on kiriku sakrament ja seotud Jumala sõnaga.
Reiki nõuab oma jüngritelt sageli ristimist kui osa tervenemisprotsessis. Tegemist on ühega jaapani uususundeist, mis sündinud üle saja aasta tagasi. Idamaistele usunditele omaselt räägib see universumis olevatest energiatest ja kanalitest inimeses, mis neid energiaid vastu võtavad.
Lääne ühiskonna jaoks kohandatuna tuuakse sellesse sisse ka ristimine. See on pidepunkt, milles kasutatakse ära ilmalikustunud lääne inimese veel olemasolevat minimaalset teadmist kristlusest, ning pannakse see reiki süsteemi sisse. Ristimine ei ole siiski mitte Jeesusega ühendav sakrament, vaid osa reiki rituaalist.
Mis juhtub inimesega, kes tegeleb reikiga? Minu teadmised selle kohta on vähesed, põhinedes üksnes kogemustel vestlustest reiki ohvritega ja nende tunnistuste tõlgendamisel kolleegide abiga.
Reiki tutvustab end kui ravimeetod, mis on seotud universumis olemasoleva ravitoime ehk reiki laskmisega inimese sisse. Sellel põhineb ka väide, et reiki ei ole usk ega sekt, see on universumi energia, mille reiki koolkonna rajaja lihtsalt üles leidis.
Reiki praktiseerija tavatseb tegutseda hotellides. Ta majutab inimese ja viib samas läbi seansid. Reiki juures on oluline raha kulutamise teraapiline mõju – teadmine, et oled maksnud palju, aitab terveneda.
Üks reiki ebasoovitav kõrvaltoime on tavameditsiinist loobumine. Ohvrile sisendatakse, et olles juba ravil, võib ta jätta arsti juurde jälgimisele minemata, krooniline haige võib jätta rohud võtmata.
Reiki räägib ka väga karme sõnu mõne eluasjaolu kohta. Näiteks võidakse öelda, et inimese peal on saatana märk. Sageli ei olegi reikimeister see, kes inimesele destruktiivse otsuse ütleb. Reikiga käib kaasas spiritism, millel on samuti ebasoovitav kõrvaltoime. Reiki ohver viiakse ühendusse vaimudega. Nad tunnistavad, et on saanud teateid teisest maailmast, seal isegi käinud.
Need vaimud ennustavad inimesele sageli ka mõne pereliikme surma, surmaaegagi ette öeldes. See hirmutab, kuid abiks pakutakse veel tõsisemat süvenemist reikisse. Sellest kujuneb ring, millest väljumine pole kerge. Inimene küsib, kas on võimalik pereliiget päästa. Ta käib taas kursustel, lamab põlevate küünalde vahel, teda masseeritakse, antakse lootust ja hirmu.
Pietismi ja äratuskristluse mõjul on rahvad vabanenud pimeduse väest. Inimesed on tõmmanud selgema piiri vale ja õige vahele. Piibli sõnale toetudes pööratakse oma elus tähelepanu sellele, mis on Piibliga vastuolus, kuni patt on ära tuntud, üles tunnistatud ja maha jäetud.
Kirik saab selleks jõudu, kasutades sakramente üksnes Jumala sõna põhjal. Ristimise põhjuseks ei saa olla sensitiivi soovitus. Kirik ei sõbrusta astroloogia ja esoteerikaga, vaid kuulutab Jumala sõna ja elab selle järgi.
Vallo Ehasalu,
Elva koguduse õpetaja
KOMMENTAAR:
Ringo Ringvee, siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik:
Reiki ehk «universaalne eluenergia» on alternatiivne ravitsemistehnika, millele pani aluse 1922. aastal jaapanlane Mikao Usui (1865–1926) pärast paastumist Kyoto lähedal pühal Kurama mäel.
Reiki traditsioonis nähakse inimese füüsiliste, vaimsete ja emotsionaalsete vaevuste allikana inimese kehas olevaid energiaummistusi ning reiki manuaaltehnika abil mõjutatakse inimese elujõu või eluenergia liikumist kehas. Energiaummistusi avatakse kas käte asetamisega ummistuspiirkonnale või käte liigutamisega üle ravitsetava keha.
Sellise protsessi käigus juhitakse inimese kehasse universaalne eluenergia, mis ummistused avab. Oma arusaamades leidub reikil sarnasusi näiteks akupunktuuriga.
Aja jooksul on reiki ravitsemismeetod teinud läbi teisenemisi. Üheks selliseks on tšakrate mõiste kasutuselevõtmine osas reiki suundades. Usutakse, et reiki praktiseerijad suudavad arendada eluenergia suunamist ning edasijõudnud ravitsejad suudavad rakendada reiki teraapiat ka kaugravi meetodil.
Kuigi varasemates reiki käsitlustes on väidetud, et Usui oli usutunnistuselt kristlane, ei ole tänapäeva religiooniloolased sellekohaseid tõendeid leidnud ning on pidanud võimalikuks, et väide Usui kristlikust taustast on lisatud hiljem, muutmaks reikit vastuvõetavamaks läänemaailmas, kuhu see jõudis 1970. aastatel.
Reiki praktiseerijad ei pea oma ravitsemistehnikat religiooniks, vaid tehnikaks, mida saavad kasutada erinevatesse usulistesse traditsioonidesse kuuluvad inimesed nagu ka need, kes ühtki usutraditsiooni ei järgi.
Usui kohaselt on reikil viis vaimset põhimõtet: ära muretse, ära vihasta, austa oma vanemaid, õpetajaid ja sõpru, teeni oma elatis ausalt ning ole lugupidav kõige elava vastu. Nüüdseks on reiki osa läänemaailma laialivalguvast alternatiivmeditsiini ning alternatiivsete vaimsete praktikate maastikust, mille tegelikku mõju ei ole teaduslikult tõestatud.
Jeesus ei propageerinud ega kiitnud heaks mingit müstikat, esoteerikat, posimist, parameetodeid, segaseid meeleseisundeid või üldse midagi sarnast. Ta õpetas, et piisab usust – avatusest Jumalale, et saada jumaliku armu osaliseks.
Kui tervis halb, tasuks minna arsti juurde. Kui mõni aga tahab käia ka ravitseja juures – eks ta ise võtab endale vastutuse tagajärgede eest.
Kummastust tekitab lause: “Pietismi ja äratuskristluse mõjul on rahvad vabanenud pimeduse väest.” Issand Kristus ilmutati paganaile juba kolmekuningapäeval, mitte uusaegsete vagadusliikumistega. Seda usku on ristikiriku ajaloos korduvalt puhastatud nii askeetide poolt I aastatuhandel kui nt reformaatorite poolt 16. sajandil. Pietism ja moodsad äratuskristluse suunad on üsna hilised nähtused.
Ristimisel on kaks poolt. Kristliku traditsiooni ja õpetuse kohaselt on ristimine objektiivse toime ja mõjuga inimesele, kui seda toimetab selleks volitatud isik. See on umbes nagu notari juures – kui notar kinnitab mingi dokumendi, siis on see riigi silmis autentne dokument. Kui sama dokumendi kinnitab aga selleks ebapädev naabrimees, siis on see dokument riigi silmis kehtetu.
Samamoodi võiksime vaadelda ka ristimist reiki raames või kelle juhusliku poolt tahes, kes pole selleks volitatud isik.
Teisalt on aga ristimine alati ka ristitava subjektiivne arusaam sellest, mis toimub. Ja siin pole ühest valemit ega reeglit, kuidas võib volitamata ristimine isikut ja isiksust mõjutada. Kõik oleneb sellest, kuidas ta ise on seda toimingut mõtestanud. See volitamata ristimine võib teda viia eksi tema edasisel teel, kuid võib osutuda ka vaimse ärkamise soodusteguriks… Kui kasutada juristide keelt, siis see on fakti küsimus.
Ka pettumus posijates võib kokkuvõttes olla inimesele kasuks. Kuidas keegi jõuab Jumala juurde – selleks pole olemas ühtset ja kõikehõlmavat reeglit.
Üldisemalt näitab aga selliste õpetuste levimine, et inimestel on vajadus ja soov leida oma elule ja olemisele vaimne alus, kuid nad on suuresti teadmatuses, mida võtta, mida jätta, kust üldse otsida.
Eks nende müstikaga piirnevate õpetuste ja suundade lai levik kaasaja lääne ühiskonnas ole märk kiriku saamatusest ja tegematajätmistest – inimesed vajavad vaimset valgust, kuid kahjuks see vaimne valgus jääb nii sageli vaid kiriku uste taha, sissepoole, ega paista ühiskonnale. Kuid inimesed vajavad seda vaimset valgust, ja nii nad siis otsivad, kust juhtub.
On hea kui asjatundja vastab ja räägib, ma mõtlen siin Ringo Ringveed. Teab , millest räägib. Siis on ka huvitav lugeda.
Kas alternatiivmeditsiin on saatanast? :D
“Kas alternatiivmeditsiin on saatanast?”
Kui inimene lööb ära mingi kehaosa, siis instinktiivselt hoiab ta seda haiget saanud kohta teise käega ja silitab seda. Inglise keeles on selle tegevuse – käega ravimine – nimetus “healing”. Me teeme seda kõik, vähemasti iseendaga. Kas see tegevus on saatanast? Ma arvan, see on rumal küsimus.
Ilmselt läheb piir sealt, mida me alternatiivmeditsiiniks üldse nimetame. Kui looduslikke ravivahendeid, siis miks peaks see olema saatanast!?
Kui aga mingite “roheliste ravikiirte saatmist”, siis on alust kahtlustada, et kiirte saatjast inimene on lihtsalt šarlatan ja petis. Pole vaja siia sisse tuua mingeid kosmilisi jõude.
Kuid paljud tegelevad oma kummaliste ravimeetoditega ka lihtsalt heas usus ja pole vaja eitada tõsiasja, et on ravitsejaid, kes suudavad ka reaalset abi haigele osutada.
Me lihtsalt ei tea ei loodusest, ei iseendist veel kuigi palju, aga see ei tähenda, et kõik see, mida me ei tea või millest me aru ei saa oleks kohe miskist saatanast.
On tõepooles rumal uskuda kosmilisi energiaid ja loomakujusi ja muid ebajumalid, kui on olemas Taeva Jumal, kes on kõik energiad loonud ja kes neid valitseb ja juhib.
Samas ei tohi alahinnata saatana tegevust. Ta ei ole mingi teisejärguline tegelane, vaid on võimas ja talle alluvad suured deemonite väed, kes püüavad eksitada inimesi Jumalast eemale. Saatan toob ka taevast tule alla ja teeb muid silmaga nähtavaid imesid. Tervenemised tema deemonite läbi võivad olla imelised, kuid tervenejad jäävad ilma vabadusest saada tagasi suhe Jumalaga, kuna nad jäävad seotuks oma tervendaja vaimuga. Eestis on nõiad, selgeltnägijad ja kaardimoorid legaalsed ja inimesed ei tea ohtusid nendega suheldes. Palju on Jumala juurest äralangenuid, kes on oma probleemide lahendust läinud otsima imeravijate ja kaardimooride juurde.
Õpetussõnad ütlevad:
3:5 Looda Issanda peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele!
6 Õpi teda tundma kõigil oma teedel,siis ta teeb su teerajad tasaseks!
7 Ära ole iseenese silmis tark! Karda Issandat ja tagane kurjast!
8 SEE ON SU IHULE TERVISEKS JA LUUDELE – LIIKMETELE KOSUTUSEKS!
Pole vaja pöörata liigset tähelepanu Saatanale. Saatanal pole sellist võimu, et ta saaks inimest vallata vastu inimese tahet. Jumala valinu üle Saatanal võim puudub.
Saatanat nimetatakse ka Pimedusevürstiks. Ja see “valgus-pimedus” on päris hea analoogia mõistmaks, mida teha ja mida mitte teha Saatana suhtes.
Nimelt – inimesel pole mõtet pöörata end näoga pimeduse poole ja pimedusega võitlema hakata. Nii juhtub paratamatult, et ollakse seljaga valguse poole ja liigutakse – omaarust vapralt pimedusega võideldes – tegelikult üha enam selle pimeduse poole ja sisse ning eemaldutakse valgusest.
Et ära võita pimedus, selleks on teine tee ja viis kui võitlemine pimedusega. See on pimeduse jätmine oma seljataha ja liikumine valguse poole, valgusesse, selle valguse lubamine enda sisse ja endaks saada.
Inimene ei võida ära pimedust – küll võidab valgus ära pimeduse. Nagu Jeesus õpetas – olge ise valguseks maailmale. Seega, jätkem pimedus ja sellega võitlemine, sest tegelikult tuleb meil võidelda mitte pimeduse vastu, vaid valguse poolt – ja see tähendab – meil tuleb liikuda valgusse, selleks valguseks saada ja see olla mailmale.
Igaüks teab oma tavalisest elustki – valguses pimedus hajub ja kaob ise, ilma mingi jõupingutuse või võitlemiseta inimese poolt. Hoolida tuleb valgusest, siis võib pimeduse unustada, sest pimedus on võimetu valguse vastu.
Ma vaatan, Sul on territoorium märgistamata. Siin on üks artikkel “Igaüks on eriline” millel pole sinu kommentaari. Isaslooma juurde peaks ju ikka kuuluma, et iga puu peale tuleb pissida.
Ilmselt ei ole Harri Kingo veel saatana isiklikke rünnakuid kogenud. Mis temasuguse tegija kohta on kummaline, ebausutav. Või on siis neid rünnakuid jumalikeks pidanud, nagu paljud, kes’Issand-Issand’ ütlevad, kuid keda Kristus eladeski pole tundnud. Kui Kingot uskuda, siis hingevaenlasel polegi Kogudusse asja ega pääsu. Kahtlaselt optimistlik ja must-valge skeem, nagu näiteks jehoovatunnistajatelgi.
struula (lehe külastaja) Teisip, 21/10/2008 – 15:20
———
Ma juba kirjutasin, milline on mu arusaam – vt. 21/10/2008 – 09:22.
See ju nii lihtne: mida enam valgust, seda vähem pimedust. Sest vaid valgus saab pimeduse ära võita, ja mitte kunagi vastupidi. Või et inimene ise ja isendast seda teha saaks – võita pimedust. Sepärast hooligem Valgusest ja jätkem pimedus.
Ka Jeesus kasutas seda maist analoogiat ja pean tunnistama, see on minu elus väga õigeks osutunud. Sest ma ei pea vajalikuks tegeleda muu kui Valgusega, mis on maailmas läbi Inimese Poja. Ja nii pole mul muret ei pimeduse ega varjudega – neil pole iseseisvat olemust ja need hajuvad, kui psimgi valgusekübe neid puutub.
On muidugi huvitav lugeda sinu fantaasiaid teise, sulle tundmatu inimese sügavama usukogemuse kohta… kuid eks kõik see vaid sinu fantaasiateks jääbki.
Ma arvan, sa võiksid siiski jagada vaid OMA arusaamasid ja jätta oma fantaasiad teiste, sulle võõraste inimeste sügavalt isiklike kogemuste osas.
Teisisõnu – ära kirjuta seda, mida sa ei tea ja ei saa põhimõtteliselt teada.
Ka eelmine kommentaar oli minult – unustasin selle märkimata.
——-
struula: “Kui Kingot uskuda, siis hingevaenlasel polegi Kogudusse asja ega pääsu.”
——-
Jah, ei olegi.
Nagu ütlesin – Saatan ei saa midagi teha, kui inimene ise Saatanat ei vali. Nagu: pimedus ei saa võidutseda seal, kus on ja elab Valgus.
struula: “Ilmselt ei ole Harri Kingo veel saatana isiklikke rünnakuid kogenud.”
———
Ju sina oled seda kogenud, kust muidu see teadja toon su tekstis…
Sul on õigus – mina ei ole kunagi midagi sellist tõesti kogenud. Miks, ma juba kirjutasin.
Saatan pääseb ligi ja ründama vaid seda, kes sel ise juhtuda laseb. Usus ebakindlad, pealiskaudsed või kahtlevad inimesed on kerge saak Saatanale.
Seda just kurat tahabki, et temast keegi ei räägiks, sest vargad ja tapjad saavad oma tööd teha vaid pimeduses. Eesti rahvajutud on teinud temast väikese sortsikese, ometi on ta võimas,Jumalast järgmise suurusega. Kui keegi arvab, et tal ei ole tegemist olnud tema tegemistega, siis ta petab end, sest kogu maa on antud tema kätte ja ta toimib igal hetkel meie elus märkamatult. Kõige rohkem toimetab ta aga usklike ja Jumalale lähemal olijate juures, sest tema eesmärk on varastada ära hingi. Valvake ja olge ärkvel! Jeesus ei hoiatanud meid ilmaasjata. Kuna Jeesus on ainus, kelle nime deemonid kardavad ja kellele nad alluvad, siis inimesed ise endast ei saa seista kurja vastu, üksnes Jeesusega koos. Vaimude eristamiseks on Jeesus ainus lakmus.
1. Tänan sind põhjaliku massiivse vastuse eest. Kui me loeme üksteise sõnumeid, siis saame neist paratamatult aru – olgu pisut või palju – teisiti, kui kirjutaja ise seda mõtles. Seda võib sinu sõnul ka ‘fantaseerimiseks’ nimetada, ja seda ta ju ongi, mingil määral. Tagasiside saamaks tagasidet, et mitte jääda oma võimaliku petliku fantaasia sisse on katse saada kinnitust, kas mõisteti ikka õigesti. On selles midagi taunitavat?
2. Tohin olla haruldane õnneseen: olen üks ülivähestest inimestest, kes on pälvinud sinult hinnangu ‘Sul on õigus’. Oskan seda hinnata. Ju siis oli minu fantaasia ka pisutki põhjendatud. Ühtlasi paranes minu arvamus sinust päris palju: varasemast on jäänud mulje, et üksnes sinul on õigus, ja teistel mitte. Palun vabandust, et nii eelarvamuslikult ülekohtune olin.
3. Apostel Paulus on sinu hinnangul ‘Usus ebakindel, pealiskaudne või kahtlev inimene – on kerge saak Saatanale.’ – Või sain valesti aru? Vai tema ihus, mille vastu saatan lõi, oli a) väljamõeldis, b) viga jumalikus plaanis, c) Pauluse usulise äpardumise probleem? Või hoopis d) Paulus koos tema kirjadega tuleks Piiblist ja kirikuloost täiega välja rebida? – Kui saatana eksitav tööriist?
1. Kust tulevad ristija isiku volitused?
2. Kas volitatud isiku ristimine on kuidagi garanteeritud eduga edasise arengu perspektiivis?
3. Milline instants siin maa peal hindab, kas ristimine on ‘notariaalselt’ kehtiv või mitte?
4. Kas reiki-ristimine on kehtiv, kui ristitav ise on ‘õige subjektiivse arusaamaga’? – Tema õige mõtestatuse kriteeriumid?
5. Kas ristitav ise on võimeline adekvaatselt analüüsima oma subjektiivset arusaama? Kas reiki-meister on selleks pädev? Või vallavanem? Kes?
6. Viimaks, kas reiki on sinu meelest posimine või mitte?
Ja Margot – Saatan pole “Jumalast järgmise suurusega”, nagu sa arvad. Kaugel sellest. Ma imestan, et sa ei tea, kes on Jumalast järgmise suurusega… kummaline.
P.S.
Taas unustasin ennast eelmise autorina nimetada.
“Räägi Iisraeli lastega ja ütle neile: Mina olen teie Issand, teie Jumal! Ärge tehke, nagu tehakse Egiptuse-maal(maailmas), kus te elasite,.. Jah pange tähele minu määrusi ja minu seadlusi: inimene, kes teeb nende järgi, elab nende varal! Mina olen Issand!”(3Ms.18)
“Ärgu leidugu su keskel kedagi,kes laseb oma poega ja tütart tulest läbi käia, ei ennustajat, pilvestlausujat, märkide seletajat ega nõida, ei manajat, vaimude ja tarkade küsitlejat ega surnutelt nõu otsijat! Sest igaüks, kes seda teeb, on Issandale jäle,..(5Ms.18:10)
“Ärge ka saage ebajumalateenijateks, nõnda kui mõned neist, nagu on kirjutatud:”Rahvas istus maha sööma ja jooma ning tõusis üles mängima.”(kuldvasikale)
“Seepärast tuletage meelde, et teie, kes te varem olite loomu poolest paganad …teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal IISRAELI KODAKONDSUSE õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi.”(Ef.2:12)
Neile, kes arvavad et nad on kristlased, kuid ei usu või kahtlevad et neil on Iisraeli kodakondsus, soovitan pöörduda selgituse saamiseks palves meie Ülempreester Kristuse poole, sest Piibel ütleb ilmselgesti et “Ei ole juut see, kes seda on väliselt, ega ole ümberlõikamine see, mis on väliselt ihu küljes, vaid juut on see, kes seda on on sisemiselt, ja õige ümberlõikamine on südame ümberlõikamine, mis toimub vaimu, mitte kirjatähe varal.”(Rm.2:29-29)
Jah!”Ka teid, kes te varem olite Jumalast võõrdunud ja oma mõtlemise poolest tema vaenlased oma kurjade tegudega, on Kristus lepitanud nüüd oma lihalikus ihus surma läbi, et teid seada pühadena ja veatutena ja laitmatutena Jumala palge ette,KUI TE VAID JÄÄTE KINDLAKS ja rajatuks usule ega lase end kõrvale viia evangeeliumis olevast lootusest, mida te olete kuulnud ja mida on kuulutatud kogu loodule taeva all ja mille teemriks olen saanud mina, Paulus.”(Kol.1:23)
“Vaadake, et keegi teid ei võtaks vangi tarkuseõpetuse ja tühja pettuse abil, mis vastavad maailma pärimusele, maailma algainetele(st. ka energiatele, sest Jehoova on VÄGEDE Jumal) ja mitte Kristusele. Sest temas elab kogu jumalik täius ihulikult, ja teie olete saanud osa tema täiusest, kes on iga valitsuse ja meelevalla pea.”
“Ma tean su tegusid! Ennäe, ma avasin su ees ukse, mida ükski ei suuda lukustada. Sul on vähe jõudu, kuid sa oled hoidnud tallel mu sõna ega ole salanud mu nime. Ennäe, ma annan saatana sünagoogist mõned, kes nimetavad endid juutideks, kuid ei ole seda, vaid valetavad. Ennäe, ma teen, et nad tulevad ja kummardavad sinu jalge ette ning saavad aru, et mina olen sind armastanud. Et sa oled hoidnud minu ootamise sõna, siis hoian ka mina sind LÄBIKATSUMISE TUNNI EEST,MIS ON TULEMAS KOGU ILMAMAA PEALE, ET KATSUDA LÄBI ILMAMAA ELAVAID.Ma tulen varsti. Pea kinni, mis sul on, et ÜKSKI SINU PÄRGA EI VÕTAKS!”(Il.3:8-13)
Ma olen kindel, et siin on igal Piibel olemas. Lisaks on Piibel ka netist leitav. Saan aru teie kiindumisest Piiblisse, kuid need pikad laustsitaadid tapavad selle, milleks kommentaarium hea on – elava mõttevahetuse.
Aju konstrueerib inimesele saabuva info alusel ise visuaalse pildi sellest, mis on temast väljaspool, maailma, mida me näeme. Ajus on maatriksid, kuidas nimelt nähtavat visuaalset pilti korrastada ja selline korrastamine ei allu inimteadvuse kontrollile. Sellepärast laseb aju end ära petta ka optilistest illusioonidest – ta kohaldab infole harjumuspärast maatriksit.
Ajukahjustusi saanud inimestega tehtud uurimused näitavad, kuidas selline nähtava visuaalse pildi konstrueerimine toimub. Näiteks inimene, kel on ajutrauma, joonistab paberile vaid pool pildist, mida tal palutakse kopeerida, sest teise poole pildist loob talle tema aju ja see inimene arvab, et on tegelikult terve pildi kenasti valmis joonistanud. Ometi on paberil vaid pildi üks pool, näiteks vasem pool, parem eksisteerib vaid joonistaja peas ja ta ei näe selle puudumist paberil, millel on tema joonistatud koopia etteantud pildist. Viga märkab ta alles siis, kui talle tema viga lausa näpuga näidatakse. Aga ka siis teeb ta vaid mõne kriipsu paberi valgele poolele, sest tema jaoks on see juba joonistatud, ta näeb seda – kuigi parem pool pildist on tegelikult tühi.
Täpselt sama on ilmselt inimeste mõtteskeemidega. Piisava intelligentsi kui kohanemis- ja muutumisvõime puudumisel kinnistub üks kindel maailmapilt, põhiskeem, arusaam, veendumus, milles enam ei suudeta kahelda, mida ei osata ega julgeta dekonstrueerida, lahti võtta ja õigemini, paremini, otstarbekamalt oma ja oma kaaslaste elu elamise seisukohalt kokku seada.
Selline mõttestamp võib ühteviisi välja kujuneda nii usklikul kui ka ilmalikul inimesel. Peamine on, et sellise isiku jaoks lõppeb vaimne otsing ja areng sellega, mida ta saavutas juba sel ajal, kui tema maailmapilt oli veel loomisel – tavaliselt noorukieas.
Väga vähesed inimesed on piisavalt intelligentsed – ümberkohanduvad – et jätkata otsinguid pidevalt ja olla kogu elu vältel avatuses uuele ja teisenemises, olla arenevad, loomingulised, otsivad, kahtlevad, ennast loovad ja enast teisendavad.
Kuid nemad on ka need ainsad, kes leiavad.
Nii tavalised on “lahingud” kahe sellise leeri vahel internetis – ühelt poolt ilmalikud OMA kivistunud pildiga, teisalt usklikud OMA kivistunud pildiga. Sage on ka, et vaidlevad isikud, kel polegi mingit selget pilti, kes pole kunagi jõudnud maailmapildi korrastatuseni ja kelle teadvus on vaid rida juhumõtteid ja laenatud käibetõdesid, mis on püüdlikult omandatud.
Õnneks on ka selliseid, kes pidevalt küsivad iseendalt küsimusi ja otsivad ise oma küsimustele vastuseid, jäämata kunagi rahule just iseendaga ja sellega, mida ta hetkel omab. Talle on alati olemasolev ebapiisav.
Ma ei usalda selliseid maatriks-mõistusega inimesi ei ühest, ei teisest leerist. Küll neid, kel on alati küsimusi iseendale ja kes vastuseid otsivad.
Oled lugenud? Mis arvad? Fantaasia, millel ei ole mingit pistmist kristluse ja tegeliku reaalse vaimse maailmaga?
“Apostel Paulus on sinu hinnangul ‘Usus ebakindel, pealiskaudne või kahtlev inimene – on kerge saak Saatanale.’ – Või sain valesti aru? Vai tema ihus, mille vastu saatan lõi, oli a) väljamõeldis, b) viga jumalikus plaanis, c) Pauluse usulise äpardumise probleem? Või hoopis d) Paulus koos tema kirjadega tuleks Piiblist ja kirikuloost täiega välja rebida? – Kui saatana eksitav tööriist?”
——-
Ei, ma ei arva, et midagi või kedagi tuleks Piiblist välja jätta. Kust sa selle väljajätmise jutu võtsid – omast peast?
Paulus oli vaid inimene, kas mitte? Seega, kaugel täiuslikkusest, nagu me kõik.
Kordan siis üle, kui iva oli nii raske mõista: ma lihtsalt ei poolda keskendumust Saatanale oma usulises elus. Sellest oli eelpool.
Taas, Margot – rohkem sinu fantaasiaid su vastuses kui midagi, millest lähtuda saaks.
Taas rõõmustav kogemus olla sinuga sama meelt: ’ma ei poolda keskendumust Saatanale oma usulises elus.’
Kuna sa oled tuntud väga täpse ja loogilise sõnaseadjana, siis avaldustest, nagu oleks saatan passiivne ja kahjutu tegelane, kes ei ulatu (õigete) kristlaste elu häirima ega solkima, vaid (ainult?) ‘usus ebakindlaid, pealiskaudseid või kahtlevaid inimesi’, võis jääda mulje sinu üleolekutundest nonde kiusatute, vaevatute ja vaiakandjate suhtes. Hea meel tõdeda, et eksisin.
Mis Paulusesse puutub, siis on teda ikka ja jälle alahinnatud: küll keskajal, küll moodsas eduteoloogias ja parakristlikes usundites. Väited, nagu oleks Paulusel ebaproportsionaalselt suur roll UT-s, et ta mõjub liiglihana Jumala Sõnas, – ei, neid ‘fantaasiaid’ ei võtnud ma omast peast.
Sul on aega pikalt maatriksitest kirjutada, – miks mitte, – kuid mitte mõnele täpsustavale küsimisele vastata kommentaariumi algusosas. Ega ei pea, kui ei taha, lihtsalt et äkki jäi märkamata.
Kokkuvõtvalt küsimus: kas reiki-ristimine ‘volitamata isiku, poolt on sinu jaoks aktseptaabel või mitte? Või laiemalt, reikiõpetus kui nähtus tervikuna? Posimine, ketserlus, süütu harrastus või kristluse edasiarendus? Hoiatad või soovitad?
Mida võiks tänendada see “on aktseptaabel”? Ma ei saa aru su küsitu mõttest. Pealegi, ma juba ilmselt vastasin sellele, mida küsid (16/10/2008 – 09:05).
Õpetusi on maailm täis. Igaüks peaks ise valima ja vaatama, mida kasulikku ta valib, võtab ja kasutab. Nagu ma ei saa sulle toidupoe lettide ees öelda, mida just sina pead täna sööma, nii ei saa ma sulle öelda, mis aspekt mis õpetusest sulle sinu konkreetsel teelõigul vajalik võiks olla.
Lisaks, ma ei tunne seda reikid piisavalt, et sellele mingit üldistavat hinnangut anda. Kui see aitab inimesel terviklikumaks ja Jumalaga kooskõlalisemaks saada – miks mitte seda selleks kasutada?
See on nagu raamatupoes – pole seda ühte ja ainsat õiget ja kõiki teisi välistavat raamatut seal poes. Raske on raamatupoes võhivõõrale soovitada, mida ta lugema peaks.
On hea ütlus: “Uskujale tuleb kõik kasuks”. Sest uskuja teab, milleks ta mida kasutab. Nii peab iga uskuja ise vaatama, mis talle tema antud teelõigul ja konkreetses päevas kasuks on. Elu on liiga kirju ja igaüks meist isemoodi, et kõiki ja kõike ühe meetri ja mõõduga ära mõõta.
Loodan, et sa ei jõua nüüd selleni, et ka hommikuvõimlemine on kahtlane ja isegi kahjulik, kuna Piiblis sellest juttu pole vms.
Sa uuri seda reikit ja kirjuta meile kõigile, mis on selle põhimõtted, ideed, eesmärk, meetodid jne. Oleks huvitav lugeda.
#Uskujale tuleb kõik kasuks.#
Millesse või mida uskujale, kitsamalt?
Mõte sulle, Kingo.
Kui siin kirjutasid, siis peaks sinule see eriti selge olema. Nagu hommikvõimlemine. Või hoopis äkki jooga.
Tänan põhjaliku vastuse eest. Sinu kommile (16/10/2008 – 09:05) järgnesid täpsustavad küsimused, millele sa vastasid juba juba enne nende esitamist sellesama kõnealuse kommiga, millest lähtusid täpsustused? Kas tõesti ei märganud? Või ei taha vastata?
Nagu ma aru saan, kuulud sa kõigesööjate klassi. – Igaüks ise vastutab, mida ta silmast ja suust sisse ajab. Kes tahab, mekib kärbseseent, kes otsib tõde narkotsist, kes loeb Tõde Coelhost, kes Marxist. Väga postmodernne lähenemine. Sain ma õieti aru, et sinu jaoks ei ole toksilisi taimi, raamatuid õpetusi olemas, millest raudkindlalt tasuks eemale hoida? Ja teisi hoiatada? Kas Vallo Ehasalu toimis valesti, andes reikile hinnangu, mis sisaldas hoiatust selle õpetuse eest? See on siiski midagi muud kui kõigi mõõtmine ühe meetriga ja toppimine mingisse standardraami. Siis võiks ju Haridusministeeriumi ja koolidki laiali saata, las igaüks õpib ise, ilma õpetajateta. Ma saan aru, et sina sellel arenguastmel, kus oled praegu ja mitte 20 aastat tagasi, oskad orienteeruda raamatupoes ja metsas ilma soovitajate-hoiatajateta (kuigi, kas ikka päris üksinda siin ilmas hakkama saaksid?). Aga kuhu jääb siis Kogudus ja Viinapuu?
Miks tahad mind hommikuvõimlemisega narrida? Ei ole nagu sinu ega minu tase. Kõik ei ole matid-margotid, kuigi ka nemad on kenad inimesed, kel õigus suud ja klaviatuuri pruukida.
Reiki kohta on ilmunud piisavalt kirjandust, nagu on ka teada seda praktiseerivatest meistritest ja õpilastest. Mul ei ole aega kõike seda siin selletama hakata, ehk ei ole see lihtsalt minu karisma. Piisab sellest, et tegu on ühe NewAge järjekordse versiooniga, mis peidab oma religioosset-vaimset poolt (nagu nt. TM ja mitmed teised, milles mõnest sina minust paremini orienteerud).
Ole kena ja uuri iseseisvalt järele, kes õieti kirjutas siia reikist artikli. Selle inimese poole pöördugi oma mõtetega reikist.
Ma pole postmoderni pooldaja – selles sa eksid.
Kuid tõsi on – oskaja leiab igalt poolt üles selle, mis on talle kasuks. Mitteoskajale on kasuks aga kõigest eemale hoida – mine tea, mis juhtub ja kuidas mõjub…
Jumalasse uskujal.
struula:
“Reiki kohta on ilmunud piisavalt kirjandust, nagu on ka teada seda praktiseerivatest meistritest ja õpilastest. Mul ei ole aega kõike seda siin selletama hakata…”
Nagu näete, struula näib reikis üpris kodus olevat. Ma loodan, tema vastabki küsimustele selle kohta pikemalt, kui tal veidi aega leidub.
Ise jään aga eemale, sist mis oli öelda, on ka öeldud.
Ei saa aru, miks struula (kes muu ikka?) leidis, et mu kommentaar on sobimatu.
Ma loodan, et EK toimetus pole iga tujuka tujude jooksupoiss ja ei kustuta alusetult kommentaare.
“Saan aru teie kiindumisest Piiblisse, kuid need pikad laustsitaadid tapavad selle, milleks kommentaarium hea on – elava mõttevahetuse.” Ok.
Kõlab umb. selliselt, et mis sa seda Piiblit ikka tsiteerid räägi parem sellest mida sa ISE mõtled!
Kristus kuulutas Jumala Sõna! Kõik prohvetid kuulutasid ja kuulutavad Jumala Sõna!Maa ja taevas on rajatud Jumala Sõnaga ja seisab koos Jumala Sõnaga!”Kogu Pühakiri on Jumalast sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses.”Apostel Paulus, kes oli oma hariduselt variser ja iseenda ning teiste silmis väga tark mees, pidas oma tarkust pärast Kristusega kohtumist ja ümbersündi, sõnnikuks (King James Bible) ja hakkas kuulutama Jumala Sõna.
Üks tema ütlemisi on:”Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi.””Seda õpeta ja manitse!””Kui keegi õpetab teisiti ega jää meie Issanda Jeesuse Kristuse tervete sõnade ja jumalakartusele vastava õpetuse juurde, siis see on iseennast täis ega saa millestki aru, vaid on hinge vaidlemisest ja sõnelemisest, millest tekib kadedust, riidu, teotust, kurje kahtlusi, lõputuid hõõrumisi inimeste vahel, kes on mõistuse poolest rikutud ja ilma jäänud tõest, ning kes arvavad jumalakartuse olevat tuluallika.””Kus on tark?Kus on õpetlane?Kus on selle ajastu arutleja? Kas mitte pole Jumal teinud maailma tarkuse narruseks?”
Millele viitavad kristliku ajalehe kirjutise kommentaaris järgmised etteheited mitteintelligentsetele inimestele? Missuguse usu kontekstis need etteheited kõlavad? Reiki tundub neid tõstatusi mitte põhjustanud, sest see näibki olevat üks edasiarendusi ning just edasiarendusi on ülalolevas kommentaaris soovitudki näha. Muidugi, edasiarendusi on ka teisi (Katsuge vaimud läbi; palju valeprohveteid tõuseb ja need eksitavad paljusid).
“Piisava intelligentsi puudumisel kinnistub üks maailmapilt, põhiskeem, arusaam, veendumus, milles enam ei suudeta kahelda, mida ei osata, ei julgeta dekonstrueerida /…/.”
See ei saa ometi olla maailmapilt, kus Jumal Looja ja Jumala ainusündinud Poeg Jeesus Kristus meile Tee, Tõde ja Elu, ja mis vajaks dekonstrueerimist? Ei saa ju Jeesuse lunastussurm ja ülestõusmine ole midagi niisugust, milles intelligentne inimene peaks suutma kahelda. Missugune dekontrueeritud maailmapilt missuguseks rekonstrueerida?
“Väga vähesed inimesed on piisavalt intelligentsed – ümberkohanduvad – et jätkata otsinguid pidevalt ja olla kogu elu avatud uuele ja teisenemises, olla kahtlevad.”
Me ei saa ju kahelda Jumala Sõnas, mis meile antud Pühakirjas ja otsida uut, olla teisenemises selle sõnumi suhtes, mis meile on antud Piibli esimestel lehekülgedel, kus kuulutatud Päästja tulekut. Mida me sellisel juhul otsiksime, mida peaksime tähtsaks? Kas lihtsalt kriitikat oma isikliku intelligentsi tõestuseks ja reklaamimiseks? Aga kuhu jääb siis usk Jumala Sõnasse?
“usklikud OMA kivistunud pildiga /…/, teadvus vaid rida laenatud käibetõdesid”.
Ei saa ju ometi Piibel – elav Jumala Sõna – olla kivistunud käibetõdede kogumik. Ometi ei ole ju kivistunud käibetõeks tunnistamine, et Jumal on Looja, Isa, kes oma ainusündinud Pojas kinkis maailmale Päästja, pattudest Lunastaja. See, mis on suurim sõnum Jumala isalikust armastusest oma loodu vastu.
“Õnneks on ka selliseid, kellele alati on olemasolev ebapiisav.” Mida peaks veel lisama teadmisele, et Jumal on meile kinkinud oma Poja ja Tema veri teeb meid puhtaks kogu patust?
Kui pidevalt otsida uut, siis on see mäss Isa antud Sõna ja Tõotuse vastu, just see, millele kurat kõrbes püüdis meelitada Jeesust – reetma oma Isa ja mitte täitma Isa soovi anda end lunastuseks inimkonna pattude eest. Protest ja uue otsimine näitab, et mitte Jumal ei ole tõmmanud (Teie ei ole mind valinud, vaid mina olen valinud teid), vaid konkreetne ‘mina’ on ajutiselt leidnud ühe, oma isikliku arusaamaga sobiva filosoofilise mõtiskluste kompleksi, mida võiks nimetada usuks, kuid mida võib korrigeerida, muuta, asendada, lähtealuseks mitte Jumal kui valija ja allikas, vaid ‘mina ise’ kui kese, kelle kohaseks üks filosoofia, mitte aga usk Kolmainsusse, peaks saama (lugesin kunagi kellegi ütlust: kristlus sobib minu vaadetega).
Jeesus ütles: kes vihkab mind, vihkab ka minu Isa.
Kes ei tunnista, et Jeesus on maailma ära võitnud, see eitab ka Jumala armu osutamist maailmale Jeesuse ristisurmas ja ülestõusmises.
Maatriks-mõtlemine? See ei saa kindlasti olla pilgu hoidmine Jeesusel, et me ei vajuks, vaid pääseksime.
Nõrga inimese endalt küsimine on kahtlemata võimalik. Jeesus ütles Toomale, kes tohtis naelajälgi katsuda: Ära ole uskmatu, vaid usklik.
Õndsad on need, kes ei näe, vaid siiski usuvad.
Ei olnud mina. :)
Kui sel tähtsust peaks olema. See kommike on nii sisuvaene, et pingesse mna selle jäämise või kadumise pärast küll ei maksaks. Liiati olen märganud, et EK toimetus on väga armuline, nii et karta pole vaja.
…pingesse minna…
Minu meelest on Piibli tsiteerimine igati asjakohane. Oled väga hea Piibli-tundja. Kui ehk soovitaks, et kirjakohtade kleepimisega peaks mõõdutunnet olema, väga mahukaid tekstilahmakaid (ja see ei käi ainult sinu kohta) on raske lugeda. Kommentaari ‘žanr’ eeldab üldiselt lakoonilisemat eneseväljendust. Aga kui midagi olulist ja keerulist on öelda nõnda, et lühemalt kohe mitte kuidagi ei saa, siis miks mitte. Keelata ja pahandada väga ei maksaks. Kes pikast tekstist ära tüdineb, jätku see lihtsalt vahele. Aga nüüd läksin ka ise pikale…
Kolm lähtekohta:
1. Uskuja elukogemuses on Jumal kõikse olemise kõikne fakt – kogemuslik tõsiasi.
2. Uskuja meeles – teadvuses – ilmneb Jumal kui algne lähtepunkt, põhjuste põhjus ja suurim üldistus ideaal – filosoofiline tõde.
3. Uskuja usukogemuses astub Jumal inimesega suhtesse armastava ja hooliva isiksusena – taevase Meie Isana.
Neid kolme tasandit ja nende iseloomu oleks hea arvestada oma käsitlustes ja aruteludes.
Jumalat kui isikliku elu kogemuslikku fakti (1) ei ole võimalik kaasinimesele edasi anda, ka pole teisele võimalik edasi anda oma isiklikku kogemuslikku armastussuhet (3). Küll saame aga anda üksteisele infot – oma teadmisi ja vaimsete väärtuste mõistmist neist asjust (2). Seda me siin ka teeme. Ja tehkem edasi.
Iseasi, kas antut ka vastu võetakse. Inimeste teadvustes on oma väga kaljukindlad isiklikud skeemid ja sageli väga väike võime ja oskus-harjumus abstraktse infoga opereerida. See aga on juba igaühe hariduse ja intelligentsuse küsimus. Kuid las see teema jääda arenduseta. Olulisem on siin öelda muud:
Põhimõtteliselt võib tavaline lihtne inimenegi kogeda Jumalat kui olemise kõikset fakti (1) ja kogeda teda kui armastavat ja hoolivat Isa (3).
Kuid kui tema teadvus-meel on segamini ja ja tema isiklik elufilosoofia on kaos (2), siis on suur oht, et selline teeline eksib oma kontseptsioonide võsas ega oska sealt võsast tulla avamaale – Päikese (Jumal kui algne Mõte) ja temast lähtuva Valguse (Poeg kui ilmutuslik Sõna) kätte, et saada osa Soojusest (Vaim kui kasvu Teostaja). Sellisele on hea, isegi möödapääsematu võtta endale abiks teatav dogmaatika. Selline peab lausa kramplikult hoidma kirjasõnast. Ta ei saa ega oska teisiti…
Sellist pole vaja seepärast arvustada – temale on tema vaimsel teel püsimiseks ja edasiliikumiseks need abivahendid paratamatud. Meist keegi ju ei arvusta karkudega või ratastoolis invaliidi. Vastupidi – meil on heameel, et ta siiski liikuda saab.
(Päike, Valgus, Soojus – need on head analoogiad mõistmaks Isa, Poega, Vaimu ja nende suhet).
Kuid selline dogmaatik ise ei peaks kohustama kõiki teisi oma isiklikesse raamidesse. Temale on tema jäigad raamid lausa hädavajalikud, kuid need ei pruugi olla vajalikud teisele.
#Põhimõtteliselt võib tavaline lihtne inimenegi kogeda Jumalat kui olemise kõikset fakti ja kogeda Teda kui armastavat ja hoolivat Isa.#
Tavaline lihtne inimenegi… Mida me teeme Jumala ees oma filosoofia ja suurte sõnadega? Armastusele vastatakse armastusega ja selles ei ole tavaline lihtne inimene millegi poolest vähem võrdne oma mõtlemise ja väljenduse kõrgpilotaaži valdavast vennast.
Kena. Sa said mu mõttest õigesti aru.
’…. ka pole teisele võimalik edasi anda oma isiklikku kogemuslikku armastussuhet (3). Küll saame aga anda üksteisele infot – oma teadmisi ja vaimsete väärtuste mõistmist neist asjust (2)’
Kas tõesti? Mees ja naine abielus olles saavad kokku ja piirduvad vaid info vahetamisega? Nagu kaks arvutit? Ju nad vist armastavad teineteist, väljendavad seda, kingivad seda. Ja see on palju reaalsem kui raha või infofail. Mitte ainult Taevane Isa ei armasta meid, vaid meie ise ka üksteist, kasvõi teisel jalgu pestes. Jeesuse tungival eeskujul.
Seepärast on ka tuntav, kuidas keegi oma, – olgu suurema või (ja iseäranis) vähema, – venna-õe poole pöördub: kas hoolivalt ja lugupidavalt, või hoopis üleolekuga, kedagi mõttes rägastikus otsijaks ja usuinvaliidiks kvalifitseerides. Otse või tagaselja välja öeldes.
Nagu ma aru saan, samastub Kingo ise lagedale jõudnuga, kel siht sirge ees ja jalas jooksutossud. Karguga koperdajad on ammu maha jäänud…
Seevastu ‘Mati’ heiastub talle dogmaatiliste karkude kasutajana, kes ilma kuidagi püsti ei püsi.
Mida üldse Kingo kirjasõna karkude all mõtleb? – Kas ainult kirikudogmasid? Või ka Piiblit? Kontekst lubab oletada, et ka Pühakirja raamid on Kingole kitsaks jäänud ja pärsivad tema arengut. Kas on tõsi, et Kingo on Piiblist kõrgemale tõusnud ja uusi võimsamaid ilmutusi autoriteediks võtnud? See seletaks tema üleolekut ‘Piibli piiratusse’ takerdunute üle.
Mul oleks hea meel, kui keegi mulle selgeks teeks, et ma eksin.
PS vihjena oponendile, kes küll kõik öelnuna on lahkunud, ja samas mitte: oma kommentaari pealkirjaks (mis sinise suure kirjaga esmalt silma torkab) võiks kirjutada mitte oma vastuse adressaadi nime nimetavas käändes, vaid kasvõi käändes, – siis ei teki petlikku muljet, nagu kirjutaks nt. ‘struula’ ‘struulale’. Kuid see on pisiasi.
Ega isiklikku armastust ja armastamist pole tõesti võimalik teisele edasi anda. Kui mees armastab naist, aga naine meest ei armasta, siis pole mehel kuidagi võimalik seda naist teda armastama panna. Või kui mina armastan naist X, siis ma ei saa kedagi panna armastama seda naist. Või kedagi teist naist. Seega, armastus pole edasiantav.
Järgnev pole millegi tõestus, kuid on tõde küll. Kuula, palun. Georg Michael on läbini religioosne inimene. Ka sõnad siin, et oleks kergem mõista, mida ja millest:
————-
http://www.youtube.com/watch?v=Dfd7a1hEJf0
Turn down the lights, turn down the bed
Turn down these voices inside my head
Lay down with me, tell me no lies
Just hold me close, don’t patronize
Don’t patronize me
‘Cause I can’t make you love me If you don’t
You can’t make your heart feel something it won’t
Here in the dark in these final hours
I will lay down my heart, and I’ll feel the power
But you won’t, no you won’t
And I can’t make you love me
If you don’t
I’ll close my eyes and then I won’t see
The love you do not feel, when you’re holding me
Morning will come, and I’ll do what’s right
Just give me till then, to give up this fight
And I will give up this fight
And I can’t make you love me if you don’t
You can’t make your heart feel something it won’t
And here in the dark in these final hours
I will lay down my heart and I’ll feel the power
But you won’t, no, you won’t
And I can’t make you love me
If you don’t
Ain’t no use in you trying
It’s no good for me baby without love
All my tears, all these years, everything I believed in
Baby
Oh yeah
Someone’s gonna love me
—————
Kui inimene saaks teist inimest panna armastama, seda laulu poleks olemas. Aga see laul on olemas… ja eks igaüks meist on elanud läbi armastust ilma vastuarmastuseta. Võibolla teie pole, ma ei tea…
Muuseas, isegi Jeesus ei saanud kuidagi edasi anda oma armastust Jumala vastu ja inimeste vastu. Oleks ta saanud, poleks tal vaja olnud kedagi õpetada – ta oleks kõik selle lihtsalt edasi andnud… nagu mistahes asja, mida saab käest kätte anda.
Edasi.
Kas ma olen kusagil kirjutanud, et kaks inimest, kes teineteist armastavad on nagu arvutid? Kus? Ole hea, viita, tsiteeri – kui ma olen kusagil kunagi midagi sellist kirjutanud, olen ma olnud täielikus meeltesegaduses.
Edasi.
Struula, teil on küsimusi, kuidas ma Piiblisse suhtun. Ma selgitan.
Võib küsida, kas Piibel on see lõplik Tõde, nagu kristlased nii sageli väidavad, tavaliselt üldse mõtlemata Tõe ja tõesuse problemaatika üle ja seda enesele avamata.
Vastuseks sellele küsimusele võiks küsida – kas Tõde on asja enese omadus (aga Piibel ja selle tekstidki on asi) või on Tõde miski, mis tegelikustub läbi inimese ja teksti suhte?
Võrdlesin kunagi kusagil Piiblitekste muusikakooli 5. klassi noodiõpikuga, mille koostajateks on igaüks veidi sellesse õpikusse üles kirjutanud oma ärakuuldut Kõiksest Harmooniast – etüüde, mis on lapse muusikalisel arengul abiks. Need etüüdid ongi vaid mõned kokkukõlad – nende üleskirjutajad olid siiski vaid piiratud inimesed, pole parata.
Need muusikakooli 5. klassi etüüdikogumiku lehed pole siiski selleks, et keegi neisse noodilehtedesse kinni jääks ja arvaks, et see ongi kõik – kogu õpetus ja kogu muusika. Muusika rangelt nende etüüdide raames on teatud tasemel avardav… kuid jääb edasisele muusikalisele arengule siiski kitsaks ja ahistavaks.
Need etüüdid esitavad teatavad algpõhimõtted, mida ka edasisel arengul peaks järgima ja aluseks võtma (kuid mis pole veel “kogu tõde” ja “kogu reeglistik”), kuid need algpõhimõtted ei tohi saada arengule piiravaiks.
Eks noodiõpetuses alustata ikka ja alati 7 noodi tutvustamisest… kuid ekslik oleks jäädagi vaid surutuks ühe oktaavi raamesse ja üritada mängida ära kogu muusikat 7 noodiga ja ühe oktaavi piires vaid ühel pillil… Need 7 nooti, üks oktaav, kolmkõlad – see on alles algus. Helide Universum ja selle Looja alles ootab oma avastamist… ja ta on kannatlik.
Selline 5.kl. noodiõpik oma etüüdidega on vajalik. On lausa möödapääsematu. Need etüüdid tuleb omandada. Kuid tuleb ka liikuda edasi oma õpingute teel ja saada Helide Universumi valdajaks ja oskajaks selles, et olla vaba.
1. Loomulikult ei ole sa arvutitest kirjutanud. Peegeldasin sulle sinu sõnumit ümberöelduna oma sõnadega tagasi kontrollimaks, kas sain õigesti aru. – Elementaarne suhtlemisreegel, mis peaks sulle tuttav olema. Sina rääkisid midagi 2. tasandist, kus üksnes INFOvahetus inimeste vahel on võimalik. Mulle tundus see kuidagi äärmusliku ja masinliku väitena. Me inimestena tähendame üksteisele vast ikka rohkem kui bioloogilised infoanumad (miks mitte ka bioarvutid).
2. Armastusest. See mehe ja naise näide oli vast veidi vildakalttõlgentatav, kuna seostub enamasti ja tavamõtlemises ’armastusega’ ilmlikus ja füüsilises tähenduses. Kui silmas pidada kristlikku abielu, kus läbisegi kõik kolm või koguni neli hellenistlikku armastusemõistet, k.a. ka Agape, siis saab asi selgemaks. Sinu armastusetõlgendusest kumab läbi vanatestamentlik joon. Jeesus julgustas ju ka vaenlast armastama, kus vastuarmastuseks ei ole mingit lootust. Tema Agape hõlmas ka timukaid, kes oma tööd lõpetasid ja kellele ta Isalt palus andestust. Mis küsimus see üldse on, et armastust ei saa kinkida? Agape ei eelda juba eos mingit vastutasu, – sõpradelt, abikaasalt ega vaenlastelt.
3. Seda juba taipasin, et Piibel sind eriti ei piira, siin pole midagi rohkem rääkida. Klassikaline kristlase definitsioon seab kristlaseksolemise üheks kriteeriumiks Piibli tunnistamise Jumala Sõnaks ülima autoriteedina. Püha Graal, Urantia, Eluring, Reiki ja need teised toredad õpetused on kristlase jaoks Piibli paistel mitte kõrgemal, mitte võrdsel, vaid vähemasti madalamal positsioonil, kui mitte suisa deemonlikku päritolu.
Ma ei saa päris hästi aru, mis võiks olla see vanatestamentlik joon, milega sa mu armastuskäsitlust iseloomustad. Vaevalt sa midagi üldse tead mu armastuse käsitlusest. Oled veidi ennatlik oma määratlustega.
Ma ise arvan, et mul on vägagi jeesuslik armastusest arusaamine. Tema on mulle olnud selles eeskujuks.
On paratamatus – inimene ei saa inimesele edasi anda oma armastust – panna teist armastama nii nagu ise armastatakse. Sest kui inimeses on armastust, siis mitte temast endast, mitte ka teisest inimesest, vaid üksnes ja ainult Jumalast on see seeme ja võime temas.
Me oleme ehk üksteisele nagu armastuse aednikud – taim kasvab ise, ja mitte aednik ei kasvata teda. Aedniku parim, mida ta teha saab taime heaks on anda taimele need tingimused, et taim saaks kasvada ja sirguda. Kuid taime kasvamine ei ole pärit aednikust. Oma armastuse võib aednik taimele anda jäägitult, kuid taim ei kasva mitte sellest. Ta kasvab, kuna Jumal on ta loonud kasvamise võimeliseks.
Sama armastusega ja meie osaga teises armastuse tekkimisel teises.
Mis puutub Piiblisse, siis küsisin olulise küsimuse: kas Tõde on asja enese omadus (aga Piibel ja selle tekstidki on asi) või on Tõde miski, mis tegelikustub läbi inimese ja teksti suhte?
Sa ei vastanud, esitasid aga oma arusaamade raamistuse ja määratlesid mind sellega ära: “Nii on õige, naa aga pole õige!” Hüva sellega – sain teada su mõttelised raamid.
Mõtle aga selle üle: kuna pole taeva all seda üht ja õiget kristlust, siis pole ka ühelgi siin põhimõtteliselt võimalik mingeid lõplikke otsuseid teha. See ei peaks olema raske mõista.
Mis aga puutub lugemusse, siis ma ei arva, et see võiks kahjuks olla – uskujale, kes teab, mis milleks, tuleb kõik kasuks. Ta leiab igalt poolt hea üles.
Ja mäleta palun sedagi tõde: taevas ei kaaluta meid meie kontseptsioonide, vaid meie usu alusel. Meie intellekt, teadmised, tarkused jms. on meile usus avanemiseks hea vahend, kuid mitte veel see, millega meid kaalutakse.
Inimlikud tekstid on pühad seepärast, et need väljendavad Jumalat otsiva inimese kõrgemaid arusaamu. Ja vahendavad ka mõnikord otseselt ilmutuslikku teadmist.
Nn. “Jumala Sõna” pole õige mõista kui Jumala üksühest kõnet inimesega. See on olnud lääne teoloogia suur viga – pühastada sel alusel tekste. Vanas Testamendis on palju sellist Jumala otsest kõnet, kuid poleks vaja arvata, et tol ajal tõesti ka Jumal sel viisil inimesega inimsõnul kõneles. Nende tekstide kirjutamise ajal aga oli selline arusaam levinud ega tekitanud mingeid kahtlusi. Arusaamad aga muutuvad ajas sedavõrd, kui inimese maailmapilt avardub. Ka Jumala kohta.
Idas peetakse tekste pühadeks nende sisuliste väärtuste, mitte oletatava müütlise ja müstilise jumaliku päritolu pärast – ja see on asjalikum arusaam.
Lihtsalt huvitav fakt – näiteks isegi veel 19. sajandi keskel oli teadus veendunud, et Päike koosneb põlevast söest, millestki kivisöe sarnasest – peamiselt elemendist süsinik – C. Päike oli teaduse arvates suur kogum põlevat sütt. Inimene lihtsalt mõistis tol ajal asju nii ega osanud arvata midagi enamat sellest, kuhumaale tema teadmised küündisid.
Karta, ka oma tänaste teaduslike teadmistega oleme me lähemal nendele 19. sajandi teadlastele kui tõele – pole muutlikumat eluvalda kui teadus. Mis muidugi pole teaduse laitmiseks öeldud, vaid selleks, et oleks selge, kui vähe kõlbavad teaduslikud teadmised oma elu äraelamiseks.
Sama ka iga ajastu jumalamõistmise kohta – me ei saa olla ees oma ajast. Kuid meil poleks Jumalast arusaamades tark olla 2500 aastat oma ajast taga.
Kuidas suhtuda kristlikku pühakirja, see probleem tõusetub siin aegajalt kõigi jaoks. Mõnda aga võiks nende kohta teadmiseks võtta küll.
Moosese käsusõnu ja pühakirjade õpetusi polnud enne Aabrahami olemas. Meile tuntud kujul on pühakirjad juudi rabide ja kristlike kirikuisade kirja pandud ja kokku kogutud alles alates Baabüloni vangipõlve ajast. Ehkki neis sisalduvad juudi rahva parimad ja kõrgeimad mõtted ning igatsused, on neis ka paljut, mis ei anna kaugeltki edasi taevase Isa olemust ja õpetusi Temast, seepärast peab alati valima paremate õpetuste seast tõed, mida edasi anda.
Need kirjatööd on kirjutanud inimesed, kellest mõni on püha, mõni vähem püha. Nende raamatute õpetused esindavad oma aja vaateid ja arusaamu. Tõeilmutusena on viimased esimestest usaldusväärsemad. Pühakirjad on vigu täis ja täiesti inimlikku päritolu, ent need moodustavad siiski religioosse tarkuse ja vaimsete tõdede parima kogumi, mis praegu maailmas leidub.
Paljusid neist raamatutest ei kirjutanud isikud, kelle nime nad kannavad, kuid see ei kahanda mingil määral neis sisalduvate tõdede väärtust. Kui Joona lugu ei oleks ka tõesti sündinud, isegi kui Joona poleks kunagi elanud, ei oleks selle loo sügav tõde vähem väärtuslik. Sama loo kohta kadunud pojast.
Pühakirjad on pühad sellepärast, et neis on esitatud Jumalat otsivate inimeste mõtted ja teod, ning need inimesed on talletanud pühakirjades oma kõrgeimaid arusaamu õiglusest, tõest ja pühadusest. Pühakirjades on väga palju tõtt, kuid need kirjutised sisaldavad ka palju vääriti esitatud mõtteid taevase Isa, armastava Jumala kohta, keda Jeesus esindas. Armastuse Jumal ei ole käskinud kedagi mina võitlusse minna ja tappa kõik oma vaenlased – mehed, naised ja lapsed. Sarnased sõnad on kirja pannud inimesed, mitte eriti pühad inimesed, ning need ei ole Jumala sõnad.
Pühakirjad on alati kajastanud ja kajastavad ka edaspidi oma loojate intellektuaalset, moraalset ja vaimset seisundit. Arusaamad Jahvest muutuvad prohvetite ürikutes alates Saamuelist kuni Jesajani üha kaunimaks ja ülevamaks. Pühakirjad on mõeldud religioossete õpetuste ja vaimsete juhiste andmiseks. Need ei ole ajaloolaste ega filosoofide tööd, veel vähem on neist leida teaduse algeid või põhistusi.
Kõige kahetsusväärsem pole mitte ekslik idee pühakirjatekstide absoluutsest täiuslikkusest ja õpetuste eksimatusest, vaid pigem nende pühade kirjatööde segadusse viiv väärtõlgendamine traditsioonide piiravas raamistikus.
Taevane Isa ei piira tõeilmutust ainult ühe põlvkonna ega ühe rahvaga, ammugi mitte isiku seisundiga kiriklikus hierarhias. Paljud tõsised tõeotsijad on sattunud ja satuvad ka edaspidi nende pühakirjade veatust väitvate doktriinide tõttu segadusse ja isegi masendusse. Ja kõige ekslikum seisukoht pühakirjade õpetuste suhtes on doktriin, et neid tohivad tõlgendada ainult seatud isikud ametlikus hierarhias.
Tõe mõjuvõim on seesama vaim, mis püsib jäädavalt tema elavate avaldumisvormide sisimas, mitte mõne varasema põlvkonna inimeste surnud sõnades. Ning isegi kui need vana aja pühamehed elasid inspiratsioonirikast ja vaimuerksat elu, ei tähenda see, nagu oleksid ka nende sõnad olnud alati ja tingimatult vaimust inspireeritud.
Mitte midagi, mida on puudutanud inimloomus, ei saa eksimatuks pidada. Jumalik tõde võib küll inimmeele kaudu särada, kuid selle puhtus on alati suhteline ja jumalikkus osaline.
Inimene võib ihaldada eksimatust, kuid see on olemas vaid Loojal.