Ristiinimeseks olemise mõtteid vaimuliku silma läbi

Markuse evangeeliumis ütleb Jeesus: “Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka“ (Mk 16:16).

Etioopia eunuhh tunnistas usku ja sai ristitud, ta ei viivitanud selle nii olulise puudujäägi likvideerimisega oma elus. /…/ See ilus eestikeelne sõna tähendas algselt ristitud inimest, tänapäeval mõistetakse selle all enamasti tublit, ausat ja lahket inimest.

Ole ikka ristiinimene, manitsetakse nüüdki veel. Kas meie, ristitud ja seega ristiinimesed, seda ikka alati oleme? Ja kui mitte, siis mis võib meid takistada?

Enesekriitiliselt peab tunnistama, et mitte alati ja mitte igal pool ei ole käitunud nii, nagu peaks, nagu on kohane ühele õigele ristiinimesele. “Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen“ (Rm 7:19), on Paulus selle kokkuvõtvalt sõnastanud. See on vastuoluline ja objektiivne tõsiasi – oled päästetud ja samas patune. Ristimises saame andeks kõik patud, saame puhtaks.

Edasi loe Meie Maast.