Reformatsioon 500 – Eesti kultuuri üdi ja riigi eeldus?

2017. aasta lõpp tähendab ka ühe suure kristliku tähtpäeva möödumist. Kuigi reformatsiooni 500. aastapäeva sündmusi asuti tähistama juba mõne aasta eest, jõudsid need haripunkti just tänavu sügisel, täpsemini 31. oktoobril. ERR.ee küsis ajaloolastelt, miks on luterlus eestlaste seas läbi ajaloo niivõrd tugevalt püsima jäänud ja milline mõju oli reformatsioonil Eestile? Kes eriti laia pintsliga üldistusi tõmmata tahaks, võiks joonistada võrdusmärke luterliku reformatsiooni, eesti kirjakeele, haritlaskonna kujunemise ja iseseisvumise vahele. Kuidas nii?

Ajaloolase, Toronto ülikooli emeriitprofessori Jüri Kivimäe sõnul saab mõistagi otsida seoseid eestluse ajaloo, iseseisvumise ning sealt edasi ka Eesti 100. sünnipäeva tähistamise ning reformatsiooni vahel.

“Eestlaste identiteet ja rahvuslik eneseteadvus poleks sellisel kujul saanud esile tulla 19. sajandi ärkamisajal, kui see poleks kandnud endas luterliku reformatsiooni sünnimärke. Aga samas ei saa väita, et Eesti vabariik sündis eestlaste luterliku ilmavaate najal, meie esivanemad polnud nii sügavalt usklikud. See, mis otsustas iseseisvumise, oli ikkagi poliitiline tahe. Ei tohi unustada Ado Grenzsteini juba 1899. aastal sõnastatud dilemmat, kas siinne luterlik kirik oli härraskirik või rahvakirik, teisisõnu oli veelahe baltisaksluse ja eestluse vahel,” sõnas Kivimäe.

Milline oli see Eesti, kuhu Lutheri õpetus ja õpetlased jõudsid?

Edasi loe ERR Novaatorist.