Reeturlikkusest ja ustavusest
01.10.2008 | ek | Rubriik: JuhtkiriViimasel nädalal on Eesti avalikkust šokeerinud kaitseministeeriumi julgeolekuosakonna endise juhi Herman Simmi vahistamine kahtlustatuna spioneerimises ja riigireetmises. Arvatavasti mõjub too afäär ja selle kajastused meedias samamoodi nagu teade järjekordsest koolitulistamisest turvalise ühiskonna etaloniks peetud Soomes. Ka sina, Brutus!
Postimehe kolumnist Ahto Lobjakas võrdleb reaktsioone juhtunule ühiskondliku süütusekaotusega: «Suurimaks kannatajaks on lihtsaid tõdesid ja selgeid vastandusi eeldav eesti rahvuslik psüühe. Riigi Venemaale reetmine, eeldatavasti raha pärast – sest ideoloogia vaevalt saab olla ratsionaalne motiiv –, on midagi, mille mõistmiseks pole eestlane praegu psühholoogiliselt valmis.»
Simmi puhul on korduvalt rõhutatud tema kuulumist «endiste» hulka. Kummalisel kombel on ENSV riikliku julgeolekukomisjoni viimasel bossil Rein Sillaril hoopis teistsugune arusaam lojaalsusest, kui ta põhjendab KGB arhiivide hävitamist: «See riik, mille teenistuses mina olin, suutis oma saladusi küll kaitsta, ja ma tegin kõik, et see riik läheks rahulikult igavikku ja tema saladused oleksid alati kaitstud.»
Simmi juhtumi taustal on mõtlemapanev hoopiski see, kui vähe praegune ühiskondlik arvamus väärtustab pikaajalisi, püsivaid suhteid, pühendumist kellelegi või millelegi, lojaalsust ning ustavust. Kõik, kaasa arvatud amet, töökollektiiv ja perekond, peavad olema hõlpsasti väljavahetatavad nagu mobiiltelefon või arvuti, mis on vananenud enne, kui sa jõuad teda tundma või kasutama õppida.
Töövestlustes räägivad värsked koolilõpetajad, et psühholoogide ja karjäärinõustajate hinnangul on paar-kolm aastat viimane piir ühel töökohal vastupidamiseks. Seejärel tuleb liikuda «edasi» ning leida oma isiklikuks arenguks sobivam töökoht, kus on kõrgem palk või uued «väljakutsed». Kui abielu või paarisuhe asjaosalistele enam midagi ei paku, siis võib selle lõpetada nagu mis tahes projekti, mille seatud eesmärgid on saavutatud. Kas pole seegi reeturlikkuse tolereerimine või isegi kultiveerimine?
Kristlastena võime mõtiskleda selle üle, kas meie jaoks tähendavad pühendumine ja ustavus midagi enamat. Kogen oma igapäevases vaimulikutöös, kuidas inimeste seotus kiriku, oma kodukoguduse ja sealtkaudu küllap ka Jumalaga muutub aina enam ja enam sõltuvaks isiklikest sümpaatiatest ja eneseteostusest. Kui mulle ei meeldi vaimuliku jutlus, liturgia, soeng, naeratus või hääletoon, siis on aeg varvast visata: ma ei maksa enam maksu või ei kandideeri juhatusse! Teistpidi peavad kogudused elama alalises hirmus, et nende tubli ja karismaatiline õpetaja saab parema pakkumise ning siirdub tööle Tallinna või Torontosse.
Samas on meie kirikutes ja kogudustes nagu ka meie riigis ja ühiskonnas lugematu hulk inimesi, kes on jäänud ustavaks. Võib-olla pole neil olnud marjamaid, kuhu minna, või on nappinud julgust ja seiklusjanu. Ehk ei olegi nad midagi erilist korda saatnud, aga nad on olnud olemas. Headel ja kurjadel päevadel, nälja ja õnnistuse aastatel. Alati peab olema kriitiline hulk ustavaid, kes jääb paigale.
Kui Helme koguduse õpetaja Arvo Lasting kaks nädalat tagasi oma 10. ordinatsiooniaastapäeva tähistas, siis teadvustasin ühtäkki: praegusele põlvkonnale tähendab 10 aastat ühes koguduses vastupidamist, et seda meest võib usaldada. Mulle tundub, et kirikuna ei ole meil praeguses supermarketi-ühiskonnas, kus kõik aina valivad paremaid kaupu ja tooteid, tähtsamat ülesannet kui õppida ja õpetada pühendumist, kannatlikkust ning püsivaid ja kestvaid suhteid, suhtumisi ja hoiakuid.
Kummatigi on nii Jumala juurde tulek kui Jumala juures püsimine võimalik vaid seetõttu, et Tema, kes meid kutsub, on ustav (2Ts 5:24). Evangeeliumis jutustatakse, et kui paljud Jeesuse jüngritest lahkusid Ta juurest ega käinud enam koos Temaga, siis küsis Ta neilt kaheteistkümnelt: «Kas teiegi tahate ära minna?» Siimon Peetrus vastas talle: «Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad.» (Jh 6:66–68)
Jah, ka Peetrus proovis hiljem Issanda juurest lahkuda, aga õnneks ei läinud see korda. Vaatamata inimeses peituvale reeturlikkuse algele võib Tema hoida meid ja meie rahvast kõige hullema eest ning paluda kiusatuse tundidel, et meie usk otsa ei lõpeks (Lk 22:31–32).
Marko Tiitus,
vaimulike konverentsi juhatuse esimees
Kaasajas on kristlaste kõige suurem kohustus ja vastutus jääda ustavaks jumalikule tahteavaldusele “Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!”
Ustavus maistes asjades algab ustavusest taevastes asjades. Ja mitte vastupidi – ustavus maistes asjades ei tähenda veel kaugeltki ustavust taevastes asjades.
Inimene on ebatäiuslik. Ja meil puudub võimalus siin ja täna mingi sõrmenipsuga igas mõttes ja igas aspektis täiuslikeks saada – me oleme loodud inimesteks ja sellest täuslikkusest kaugeteks. Pole meie kehaline olemine täiuslik, pole ka meie intellekt täiuslik.
Kuid siiski – ka meile on avatud tee jumalikule absoluutsele täiuslikkusele ja isegi võimalus saavutada see absoluutne täiuslikkus ühes – ja see on absoluutne täiuslikkus oma tahtes.
Selle “tahte absoluutse täiuslikkuse” all tuleks mõista oma isikliku tahte täiuslikku kooskõlastamist ja lõplikku kooskõlastumist taevase Meie Isa tahtega. Just nii, nagu see oli Jeesuse tahtega tema maises elus Inimese Pojana.
Jeesus näitaski meile oma eluga seda võimalust ja selle võimaluse reaalsust – olla oma tahtega täisulikus lõplikus kooskõlas Jumala tahtega, mis sisuliselt tähendab vaimse arengu taset, kus me ei saagi enam rääkida inimese oma isiklikust tahtest – inimeses ongi vaid Jumala tahe, mis määrab tema päevad ja aastad.
Sellise tahte koskõlastumine ja samastumine jumaliku tahtega on igale inimesele võimalik, nagu see oli võimalik Jeesusele. Kuid selle eeltingimus on ustavus taevasele Meie Isale. Ilma ustavuseta pole meil lootustki seda oma maise elu ülimat eesmärki saavutada, isegi mitte sellele läheneda.
Te ei pidanud minuga kirjutama? Andsite lubaduse. Kas oma sõnapidamine on teile tõesti nii raske?
Kas siit on üks kommentaar ära kustutatud?
Ei saa aru, kellega Harri Kingo pahandab….
Jah, on kustutatud.
Teie kommentaar.
Eelöeldu oligi teile.
Palun öelge, Harri Kingo, millal ja kus mina olen andnud lubaduse teiega enam mitte kirjutada? Milleks ilmaaegu valetada?
Teiseks, kas see valmistab teile raskusi tuua näiteks kasvõi üksainus inimene ajaloost või kaasajast, kelle tahe oleks kooskõlas ja vastavuses Jumala tahtega?
Huvitav oleks teada, miks ja kelle algatusel see kommentaar kustutati?
Kui see polnud teie, kes lubas minuga mitte enam kirjutada, siis oli see ilmselt teie alaline tähelepanu objekt Julius Kört – praegu vist Preester Amalie nime all kirjutaja. Teie olete Prestrinna Emilia. Noh, pole ime, et te kaks mul alatasa segamini lähete – nimed sarnased ja olete siin alatasa koos nagu kaks takjat – mõni ime siis. Tema kommentaar ka kustutati.
Seega, minu eksitus.
Loodan, teie saadud trauma polnud liiga suur ja valus? Toibute juba? Te vähemalt kirjutate – ju siis pole see löök teid lõplikult niitnud… Kena teada.
Vastus teie küsitule on: Jeesus. Enne Jeesust Eelija. Kuid selle poole kas teadlikumalt või vähem teadlikumalt pürgijaid on olnud ajaloo vältel sadu miljardeid, ja on ka praegu miljardeid – ja ma pean nende sadade miljardite all silmas kõiki religioosseid inimesi läbi ajastute.
Muuseas – teie ise olete üks neist pürgijatest olenemata sellest, kas te seda eitate või jaatate.
Teine mõte teile, Preestrinna Emilia: teemas teiega kirjutada oleks huvitavam. Mulle kindlasti. Kuid ilmselt ka teistele siin viibijatele. Isiklikud asjad meili teel.
Ja ka selline mõte teile, Preestrinna Emilia.
Inimene ei püüdleks täiuslikkust, kui seda täiuslikkust poleks olemas. See on sama lihtne mõista kui seda, et inimene ei asu teele, sihiks koht, mida pole olemas. Küll asub inimene teele, kui on koht, kuhu jõuda.
Teisiõnu – ideaal on reaalselt olemas ja seepärast on ka tee ideaali suunas olemas. Sest kui poleks ideaali, poleks meil võimalik ka ideaali ei püüelda, ei selle suunas sammugi teha.
Kas te saaksite sõita Rooma linna, kui Rooma linna poleks olemas?
Jeesus oli Jumal.
Jeesusel oli ka oma isiklik tahe, mis alati ei kattunud taevase Isa tahtega. Ketsemanis, kus ta palves oleks soovinud muud, kui tal täita tuli. Võib öelda, et Jeesusel ületas oma inimlikku tahet siiski tahtmine, et “Sinu tahtmine sündigu”, kuid see ei välistanud inimliku tahte olemasolu, mis sisaldas impulssi vastupidiseks.
Või Heebreakirjast Jeesuse kohta: “Kiusatud nagu meie, siiski ilma patuta!” Kiusatud ikkagi! Mitte nii, et ühtki kõhklust ega kiusatust poleks Temal olnud.
Vahel aga tundub, et mõnede kristlike kollektiivide liidrid tahavad oma jüngreid panne Jeesust üle trumpama (ma ei väida, et Harry Kingo). Jääb mulje, et sellistel supermen-kristlastel pole üldse kiusatusi ega oma inimliku tahte impulssi, mis tõukaks Jumala tahtele vastupidises suunas. Aga nii jääb inimesest järele automaat, mitte inimene ja inimene kaotab oma jumalanäose.
Muide, islam ei õpetavat, et inimene on jumalanäone – ja järele jääbki totaalse allumise (islam) nõue. Kristlased aga on õpetanud alati, et inimenel on pattulangust vaba tahe. See paraku võib tahta ka vastupidist Isa tahtele, ilma et veel pattu tehtaks.
Jeesus oli ilma patuta! Tal olid mõlemad tahted. Monoteletismi ehk õpetuse, mille kohaselt oli Jeesusel ainult üks jumalik tahe, kuulutas kirik hereesiaks.
Jeesus oli inimene ja vaatamata oma jumalikule päritolule tegi Maal läbi inimarengu. Ta ei sündinud täiuslikuks, ta sai täiuslikuks oma inimelu kestel. Ja täiuslikuks selles mõttes, et oma maise elu lõpuks ta kooskõlastas oma tahte Jumala tahtega.
Ketsemani aias öeldu näitab vaid, et Jeesus eristas sel ajal selgelt kahte tahet – oma inimlikku tahet ja jumalikku tahet, ja nägi nende vahet. Kuid tema täiuslikkus seisnes selles, et ta valis oma inimliku tahte täitmise asemel jumaliku tahte täitmise, kuigi see karikas, mis tal tuli tühjaks juua, oli kibe.
Mis selles episoodis eristab Jeesust meist, tavalistest inimestest, on esiteks see kahe tahte väga selge nägemine ja teiseks – otsustav ning lõplik valik nende kahe vahel täita mitte oma inimlikku tahet, vaid jumalikku tahet.
Meie, ebatäiuslikud nagu me oleme, ei näe jumalikku tahet igas oma elu olukoras sama selgelt kui Jeesus seda nägi, ja ammugi pole me nii puhtad ja selged, et kui isegi näeksime, me samasuguse valiku suudaksime teha, nagu tegi Jeesus.
Ärgem unustagem, et ka selles olukorras oli Jeesus veel inimene. Ta polnud veel oma inimlikkust lõplikult ületanud ja seeläbi oli temas kaks tahet – inimlik ja jumalik. Ja seeläbi oligi tal üldse võimalik teha see ülim vaba tahte otsus, mida võtta, mida jätta. Ta jättis inimliku tahte ja allus jumalikule tahtele.
Olnuks sel hetkel temas vaid jumalik tahe, tal polnuks midagi valida – olnukski vaid üks variant edaspidiseks ja mingist Jeesuse vaba tahte aktist võtta vastu taevase Meie Isa tahe ja sellele alluda me ei saakski siin rääkida.
Näib, me oleme selles üldjoontes sama meelt, kuigi ehk sõnastame oma arusaamisi veidi erinevalt.
Teine teema, mida puudutad, on nn. “superkristlased”. Vaata, me oleme siin kõik vaid inimesed ja inimene on ekslik. Nii ka need si mainitud “superkristlased”.
Kes meist näeks lõpuni teise sisse? Ei keegi. Nii võin minagi vaid oletada, aga mulle näib, et nende viga on ehk selles, et nad võrdlevad end oma kaasinimestega, aga mitte Jumalaga. Sellest siis ka kõrkus.
Targem oleks siiski end mõõta jumaliku mõõduga – kui nad valiksid iseenda äramõõtmiseks jumaliku mõõdu, nende kõrgus osutuks madaluseks, kõrkus alanduseks. See oleks neile tervendav… aga taas – nad on vaid inimesed.
Nende mõistmisest algab võimatus neid hukka mõista, ja sellest algab võimalus neile andestada, kui nad kedagi oma oleku ja meelestatusega on riivanud.
Kas näed ka endas kõrkust?
Isiklik tahe või nõrgemalt, isiklikud soovid?
Jumala sündides inimeseks oli Inimese Pojana võimalik tunda kõike seda, mida meie tunneme, kuid olles Jumal-Poeg sai võimalikuks oma isiklik inimlik soov alla suruda ja tunda ära endas jumalik, Jumal-Isa tahtmine, see, mis kaugelenägelik, tarvilik ja hea, ning kandes selle tahte üle endasse, teha see ühiseks tahteks: Sinu tahtmine sündigu minus ja minu kaudu.
Meie ei ole jumalad, kuigi meis on igatsus Jumala järele, seepärast ei suuda meie Tema tahet väga sageli mõista, ära tunda, täita, inimese arusaam ja tahe on maise skaalaga mõõdetavad, nii valimegi enamasti maise. Selle, mis jumalikuna meis puudu jääb ega luba olla täiuslik, kuigi meid on kästud olla täiuslikud, täitis Jeesus.
Teeme nii: et saada vastus sellisele isiklikule küsimusele, oled sa siin oma järgmises kommentaaris mitte enam anonüüm, vaid tõelise isikuna.
Ja teiseks – oled kõigepealt ise just sama avameelne nagu sa teiselt seda tahad, ja räägid kõigepealt meile siin ise oma kõrkusest.
Või pole sinus seda? On ikka, ära salga.
Niisiis, alusta kirjutamist. Siis ka vastus su küsitule.
Lp.hr. Kingo.
Olen teist kuulnud ja üsna mitu korda, interneti jututubades Kristusest rääkides, on mind peetud Harri Kingoks või tema sabarakuks :), mis pidi vist tähendama et ma olen lihtsalt üks lootusetu “usuhull.” Nu jah. Eks old ka meie Õnnistegija ümber palju askeldamist.”Ja nurisemine tema pärast oli suur hulkade seas. Mõned ütlesid:”Tema on hea!”Teised ütlesid:”Ei, vaid ta eksitab rahvast.” Sest ” kõiki,kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga.”(2Tm.3:12)”aus ja häbis, laituse all ja kiituse all: kui eksitajaid ja siiski tõerääkijaid.”(2kr.6:8) Mul on tunne et miskis ajaühikus oma maisel teekonnal me kohtume. Seniks “Armas, soovin sulle, et sul läheks igati hästi ja sa oleksid terve, nõnda nagu su hingegi lugu on hea.”
Kui olete huvitatud minu blogist, andke teada! Kui teil on blog, siis olen sellest huvitatud. Thanks.
Teeme nii,et loed alguseks oma kommid läbi ja pead aru.
P.S.Küsimus ei ole isiklik,kuna sinu käitumine on avalik.
07.44 – ma arvan, mul pole vaja oma kommentaare läbi lugeda – ma kirjutasin need juhtumisi.
Ja mida – isiklik küsimus pole isiklik küsimus!? Enne selliste fundamentaalsete tõdede kirjutamist avalikkusele oleks sul hea veidi enne kirjutamist tegeleda ka mõtlemisega.
OK, oli kena sinuga tutvuda ja üht inimmaailma tundma õppida. Paraku, olles tundma õppinud, jääb vaid öelda – head aega.
——
mati – no vaevalt, et teid minuks peeti kusagil – teil on nii isikupärased kirjavead ja kirjutamislaad, et isegi pime teeks meil kahel vahet. Te vist natukene… luiskate, mis? Ise tsiteerite nii ohtralt pühakirja… ja luiskate!?
“Mul on tunne et miskis ajaühikus oma maisel teekonnal me kohtume.”
Ma ei usu. Ja isegi kui kohtume kusagil juhuslikult, teist pole asja tulla minuga rääkima. Teist pole isegi sedapalju asja, et siin oma nimega olla! Mis “oma maisel teekonnal me kohtume”!?
Teie blogist pole ma huvitatud, täiesti piisab teie lugemisest siinsamaski.
——
Näib, teema sisuline poole on mõne jaoks ammendatud ja siin üritatakse suhelda juba isiklikul tasandil. Sõbrad – isiklikeks kirjadeks ja teemadeks on välja mõeldud meilid – kasutage seda võimalust, kui te teisiti ei saa.
Jumalik+inimlik
Kirjutanud Anonüümne (lehe külastaja) Laup, 04/10/2008 – 22:54.
———
Te peaksite enda jaoks eristama kaks asja, mis pole samased – tahe ja soovid. Isiklikud soovid pole mingi tahte “nõrgem variant”, nagu arvate. Need kaks – tahe ja soovid – on kaks päris iseasja. Kohati võivad need kaks lausa vastanduda inimeses.
Kui te neid ühena näete ja samaks peate, siis tekivadki teis endas varem või hiljem ületamatud vastuolud Jeesuse isiku mõistmisel, tegelikult aga iga inimese mõistmisel – ka iseenda mõistmisel.
“… ei suuda meie Tema tahet väga sageli mõista, ära tunda, täita…”
Me siiski suudame jumalikku tahet nii ära tunda kui ka täita – kui me ei suudaks, siis oleksime lootuseta vangistatud oma inimlikku piiratusse. Ja kui me ei suudaks – kogu Jeesuse elu Inimese Pojana olnuks mõttetu – milleks elada ja isegi anda Inimese Pojana oma elu nende eest ja pärast, kel pole mingit lootust ära tunda Jumala tahet!? Sama hästi võiksite teie siis minna küülikufarmi ja sealsete küülikute eest ristile minna ja arvata, et mõni küülik pöördub sellest…
Sellised (tõsi – veidi kriitilised) mõtted teid lugedes, hea inimene…
P.S.
Valige endale teid eristav nimi – muidu pole mingi pikem vestlus teiega võimalik.
Vaesed patused inimesed, härra Harri Kingo, olgu Jumal meile armuline, erinevalt Teist. Milleks Jeesuse ohver, kui me inimesed suudaksime Jumala tahet täiuslikult täita?
Loodan siiski, et see, et võrdlete meid küülikutega, kes on ka väeti Jumala loomake, kõneleb Teie armastusest meie, patuste, Teie vendade ja õdede vastu.
Jumal on teile armuline, ärge muretsege.
Inimene on potentsiaalselt võimeline täitma Jumala tahet täiuslikult. Kuid see ei tähenda, et Jeesuse annetus maailmale oli ebavajalik. Mõelge selle analoogia abil:
Esimese klassi laps on potentsiaalselt võimeline omandama matemaatika. See ei tähenda, et selle esimese klassi lapse võiks jätta ilma matemaatika õpetamisest ja matemaatika õpetajast. Vastupidi – see tähendab, et ta lausa vajab matemaatika õpetamist ja loomulikult õpetajat, kes talle matemaatikat õpetab.
Teistpidi – küülikul pole potentsiaali aru saada matemaatikast, vastavalt pole talle vajalik ei matemaatika ega matemaatika õpetaja.
Õpetaja ilmumine küülikute ette ei tee küülikutega imet ega anna neile potentsiaali saada matemaatikuteks. Näib, et teie arvate, et inimene sa vaid tänu Jeesusele endale potentsiaali saada tahtelt täiuslikuks. Ei mitte – poleks inimesel seda potentsiaali olnud, poleks Jeesus tulnudki.
Ükski kõrgkooli lõpetanud matemaatik ei lähe tööle küülikufarmi küülikutele matemaatikat õpetama. Küll läheb ta kooli, kus on lapsed, kes on võimelised aru saama ja omandama matemaatika.
P.S.
Sellinegi mõte teile: vähem neid kirjanduslikke vaimukusi, vastavalt enam sisu ja head tahet.
Jumalast on mulle küll, härra Harri Kingo, ma ei vaja Jumala kohta algtasemel õpetajat Teie näol, liiati meie ausaamad, suhtumused ja suundumused ei ühti.
Vabandage, aga ma jätan teie kirjad edaspidi tähelepanuta.
Kõike kaunist.
Tark otsus teist – see edaspidi mulle vastamata jätmine. Sest ega sel teie vastamisel polnud ju sisu ja mõtet ka varem.
Talis hominibus fuit oratio, qualis vita.
Menutan, et jutt oli ustavusest. Ja selle juurde ka tagasi pöördun, kuigi teen selleks ära ühe tiiru ida kõige tuntuma õpetuse juurde.
Meenutan Buddha elulugu ja tema elu kaitstud isakodus – tema luksuslikus lossis elatud elu muretuses. Ja tema šokk, kui ta kohtas elu tumedat poolt – nägi haiget, nägi rauka, nägi surnut.
Kuid Buddha nägi veel üht inimest. See neljas, keda ta kohtas oma lossi müüride vahelt reaalsesse maailma sattudes, oli õnnelik ja harmoonias kerjusmunk. Selle munga nägemisest algas Buddha tee, mis viis ta Vabanemisele. Just seesmisele vabadusele (freedom), ja mitte välisest sõltumatusele (liberty).
Tegelikult – seda teed – oma tänasest halvast olukorrast oma tulevase parema olukorra poole – juhatavad meile kõik religioonid ja nende õpetajad läbi ajaloo. Sellele teele asumiseks ja selle tee käimiseks on hea iga olukord, ja kõik oleneb vaid inimese meelestatusest, orienteeritusest, ideaalist, soovist see saavutada ja mis kõige tähtsam igale teelolijale siin ja täna – vaatamata kõigele meie USTAVUSEST seda teed käies.
Me oleme oma elus nagu maletajad, kelle ees on mingi seis malelaual. See seis on meie tänane päev, meie praegune eluhetk. Meie ülesanne on oma seis võiduka lõpuni mängida.
Kui males pole see alati võimalik, siis elumängus, olenemata seisust, on alati ja tingimusteta seis võiduni mängitav. Ka siis, kui seis näib meile hetkel täielik kaos ja segadus, lootusetus ja julmus ning meid lausa ahastama paneb. Sest alati on meile avatud tee Jumala poole, ka siis, kui meie kõik maised teed on juba lõppenud. Meenutage röövlit Jeesuse kõrval ristil…
Kui halb ja pime meie ümber ja meis siin ja täna ka poleks – me peame teadma, et kunagi me mõistame seda kõike, saame teada, milleks see hea oli, ja täname Jumalat selle eest, et ta võimaldas meile meie eksimused, valud ja ahastused.
Teinekord jah, teinekord ei mitte.
Aga olge palun hea, Vera, ärge puistage meile antiigist Seneca pärle vaid seletage pikemalt, kellele ja miks te selle lausungi adresseerisite?
Ja mitte juhuslikult.
Mõtle.
Sellinegi mõte teile: vähem neid kirjanduslikke vaimukusi.
Et minule. Ahah. Teadmiseks võetud.
Noh, te olete tubli tsiteerija – kord Seneca, kord mina… Ootan tegelikult aga mõnda teie oma mõtet. Kuidas sellega oleks?
Jah!? Ah et ma siis käin teie arvates eesti luterlikus netiajalehes valenime all luiskamas. Ehk teiste sõnadega teenimas valetamise isa… Kuipalju minust asja on ja kuskohas, seda teab Jumal paremini. Nüüd imestan minagi, kuidas inimesed võisid küll arvata nagu oleks mul midagi tegemist teiega.
Ma arvan, et keegi ei pea teid minuks ja seda väites te tõesti valetasite. Ma küll kasutasin pehmemat sõna – luiskasite. Sest teie kirjaviis, ütlemislaad ja meelestatus on tõesti minust väga kauged.
Sinna minust kaugele võite minu poolest ka jääda, kui nii olete otsustanud. Tee mulle lähemale on alati olemas ja avatud… Selleks pole mud vaja kui veidi teie head tahet – headusele suunatud tahet. Ja mis võiks olla loomulikum ja lihtsam?
Aga teada ju, eks need kõige suuremad tõkked kõige loomulikumale ja lihtsamale jõudmiseks ole alati inimeste peades.
Püüame aga edaspidi siin olla teemale lähemal, jah? Isiklike suhete klattimiseks on meilid leiutatud – kasutage neid, kui midagi isiklikku tahate öelda.
Pole nagu miski killu üle midagi mõelda. Ega öelda. Head ööd, Vera.
Jah! Ilmselt on kellelgi lihtsam kutsuda inimesi valetajateks või veidi armulisemalt-luiskajateks ja siis arvata et see purustab nende peades kõik tõkked mis takistavad loomuliku ja lihtsa headuse väljavoolu jne. See teooria võib kehtida neile, kes peavad intellektuaalsust primaarseks “aga Issand näeb mis on südames” ja tema “on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja.” Inimõistusega piirduvat religiooni ja filosoofilist teoloogiat kohtas ap. Paulus ka Kolossa koguduses ja hoiatas neid: “Vaadake et keegi teid ei riisuks tarkuseõpetuse ja tühja pettuse abil, mis vastavad inimeste pärimustele, maailma algainetele, ja mitte Kristusele.” Esialgu jääb mulle mulje, et pean võtma teid oma palvetesse…
Need, kes kuulevad ainult sõna Jumal, aga ei tee vahet sisus ja tunnetuses, need peavad tõepoolesti kõiki ühekssamaks. Sügav eksitus, sest Harri Kingo kirjutab sõnades headusest,aga on oma vendadega vaenulik ülemkohtumõistja,kelle tarkus ja sõna peavad jääma kõigist üle.Unustab,et kõrgeim on Jumala sõna. Selleks aga vaja Tema Vaimu püüdlemine.
Palvetage, Harri Kingo, palvetage lakkamata, nagu kõik, keda olete püüdnud põrmustada võrdluses endaga. Need kõik palvetavad ka Teie eest.
Võiksin minagi leida tsitaadid, millega teile kahele (07:50 ja mati) vastata, aga milleks!? Nii see isiklik jamps ei lõppekski.
07:50 – võiksite tasapisi teemale lähemale jõuda.
mati – teile samad sõnad.
Teema on “Reeturlikkusest ja ustavusest”. See vist ei öelnud Teile midagi, Harri Kingo – kõik on ju sellega seotud.
Kõik on kõigega seotud, aga… Mida teil oli öelda reeturlusest ja ustavusest? Mina nagu eelpool kirjutasin ustavuse tähtsusest… ma aga ei leidnud teie mõtteid teemas.
Kirjutamisest on vähe kasu, kui kirjutatu ei ole läbi tunnetatud. Ja kui praktika seda ei kinnita. Sõnad, sõnad, sõnad – neid on liigagi palju. Piisaks sõnatust armastusest Jumala ja inimeste vastu, hr Harri Kingo. Sellest, mida igaüks tunneb ära olemisviisist.
Jääge Jumalaga.
Kui midagi pole öelda peale lõppematu isiklikkuse, siis on tõesti teil parem vaikida.
Jääge ka teie Jumalaga. Esmalt aga leidke Jumal ja asetage just Tema oma südamesse. Siis pole teil enam vaja peituda anonüümsuse taha, et oma suht sapist “pikka eimidagit eimillestki” teiste aadressil kirjutada. Ja kõigil on heameel – teil endal esimesena.
Harri,seleta,kuidas sa täiuslikkust taotled, ei mitte sõnalise, kuid praktilise poole pealt. Kuidas sa mängid oma seisu võiduka lõpuni? Päikest!
Kui juba eestlaste esimese iseseisvuse aegne kirik muutus lõpuks peamiselt väliste kombetalituste ja kirikudoktriinide kammitsaisse kinnijäänud religioosseks maffiaks, ehk nagu kirjutab 1925 a.Aleksander Tikenberg “Ühel suurel kirikupäeval Tallinnas olime Reitsiga( prohvet),pealt kuulamas, kuidas mõõdeti vabariigi usuelu taset- mõõduks võeti armulaualkäijate koguduseliikmete arv. Inimesed uskusid õpetust, mille põhjal armulaual saab patud andeks ja armust usu läbi õndsaks-elada aga võib, kuidas keegi tahab ja rahakott kannatab. Isegi kõik kiriklikud perekondlikud tähtpäevad-pulmad, ristimised,leerid ja matused-olid muutunud suurteks jooma ja tantsutrallideks. Need aga, kes seda hukka mõistsid, tembeldati lahkusulisteks,” siis millist usutruudust või ustavust võib oodata rahvuselt pärast 50 aastast sundkorras kohaldatud iidolikummardamist,kui tema vürstid ja religioossed juhid ei austa tänaseni Jumalat, ei pane Teda kõiges esikohale ega ela Tema seaduste järele oma igapäevases elus. Nähes tänapäeva eesti kirikujuhtide kollasekssuitsetatud sõrmi, nende kodu- ja saunanurkadesse kogunenud tühjaksjoodud veinipudeleid ja nende suurt huvi igasugu maailmavaimust aetud religioosse sopakirjanduse vastu, siis pole vaja erilisi vaimuandeid et märgata millele need mehed truuks ja ustavaks on jäänud. Kas ei ütle vägede Jumal “Pilgatakse ju Jumala nime teie pärast paganate seas.” Jeesus ütles Nikodeemusele :”Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või Jumala riiki näha.” Uuestisündinud inimesele tuleb patutunnetus, mis ei ole selle maailma vaimust. Kui me aga puutume kokku usklike ja kirikuliidritega, kellede elud tegelikult, peale religioosse paatose, ei erine mitte millegi poolest ennast igavesse hukatusse valinud inimeste eludest, siis pole ilmselt Püha Vaim nende sees ja nad on selle maailma pimeduse vaimudest juhitud. Sest Jumala Vaim annab maailmale märku patust ja õigusest ja kohtust. Vesteldes eesti kirikuusklikega tuleb tihti üllatuda kui väike on nende jumal mis mahub ainult kirikusse või on seotud mingi uduse, tunnete peale püstiaetud arusaamaga, mida valguse ingliks moondunud deemonitel pole raske esile kutsuda. Truudusest ja ustavusest võib ju kirjutada ja rääkida aga selleks see jääbki, kui inimesed räägivad üht ja teevad teist. “Kuna see rahvas ligineb mulle ainult suuga ja austab mind huultega, aga tema süda on minust kaugel ja nende kartus minu ees on ainult päritud inimlik käsk(loe:kombed ja traditsioonid)siis vaata, ma teen sellele rahvale veel imet- imelikul ja kummalisel viisil: tema tarkade tarkus kaob ja tema arukate arukus peidetakse.” “Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!” kuulutas Jeesus “Ja tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattudest andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemast.”Härrased ja daamid! Kas me austame Jumalat ja püüame elada tema sõna järele? Või
tormab meie põlvkond täitma oma sisemist tühjust meelelahutuste ja religioossete sündmustega, mis kannavad meid järjest kaugemale Jumalast,propageerivad haiget ellusuhtumist, sunnivad meid kummardama iidoleid
ja on sageli inspireeritud saatanast endast? Meie kultuuriüritused ja õllesummerid meelitavad kokku suuri rahvahulki, aga pühapäevahommikul minnakse meelsamini surnuaeda kui kirikusse. Ometi ütles Jeesus:” Järgi mind ja lase surnuid matta oma surnud!” (Mt.8:22)Kas ütlemised nagu “Pole meil vaja mingit Jeesust! Jumal aitab ainult
neid, kes ennast ise aitavad! Mina ise olen oma õnne sepp ja jumal,” kõlavad nagu kiitus Jumalale? Või austame me ikka rohkem seda, kesviis Jeesuse kõrgele mäele, näitas talle maailma kuningriikide rikkusi ja ütles: “Selle kõik annan ma sulle, kui sa maha langed ja mind kummardad!” ? Otsides kaitset ainult suurriikidelt ja mitte Jumalalt, pole me targemad muistsest Iisraelist, kellele prohvet
Jesaja kuulutas: “Häda kangekaelseile lastele, ütleb Jehoova, kes peavad nõu, aga ilma minuta, ja kes teevad liidu, aga ilma minu vaimuta , lisades patule patu, kes lähevad alla Egiptusesse, küsimata minu suust nõu, et põgeneda vaarao kaitse alla ja otsida varju Egiptuses! Seepärast tuleb vaarao kaitse teile häbiks ja Egiptuse
varju alla kippumine teotuseks! (Jes.30:1-3) Iisrael aga sulges kõrvad ja preestrid tahtsid tappa Jeremijat, kes kuulutas karistuste tulekut. Lähis idas algasid suured muutused. Paabeli kuningas Nebukadnetsar vallutas Jeruusalema ja tappis mõõgaga selle elanikud.
Valitsejate rikkus ja Jehoova koja varandused koguti kokku ja viidi Paabelisse. Kaldealased kiskusid maha Jeruusalema müüri, põletasid tulega templi ja terve linna. Kes tulest või mõõgast üle jäi, viidi orjusesse. (2.Ku.36:17-19) Nii täitus iga sõna Jeremija kuulutusest ja Jeruusalemast jäid järele ainult varemed.Juudid pidid kandma 70. aastast karistust, kuni Jumal muutis rahvusvahelise olukorra ja
nad said vabaks Paabeli orjusest. Sest Issand täidab oma tõotusi! (2.Ptr.3:8) Ka eestlased rõõmustasid kui lõppes meie esivanemaile prohveteeritud karistus ja rahvas sai vabaks paganliku suurriigi haardest.. Seda
aega oli igatsetud ja sellest eest oli ohates palvetatud. Kirikud täitusid inimestega ja paljud lasid end ristida ning leeritada.Rahvas oli korraga avatud Jumalale ja täis optimismi. Rõõmuga alustas Jeruusalema müüride ja Jumala templi ülesehitamist ka Juuda rahvas.Kuid Paabeli orjapõlve aastail oli nende kodumaa täidetud sundkorras ümberasustatud rahvastega, kes tegid neile kohe takistusi.
(2.Ku.17:24;Es.4) Need nimesed vihkasid oma südametes Juuda ja Benjamini suguharusid, kuid tahtsid osaleda Jehoova templi taastamisel. Piibel räägib et nad olid vaimselt kahepalgelised, kes küll kartsid Jehoovat, aga kummardasid oma iidoleid ja ohverdasid lapsi ebajumalatele.(2.Ku.17:31) Mis tähendab et neil oli Iisraelist erinev ideoloogia ja vaimsus.(loe:paganlus) Kui nad kuulsid et Juuda ei taha koos nendega templit ehitada, siis hakkasid nad neid hirmutama ja mõjutasid altkäemaksudega valitsusetegelasi kuni templi taastamine keelati.(Es.:4-5) Nüüd tõmbus Iisrael tagasi kodudesse ja muretses igaüks ainult iskliku heaolu eest. Kui elatustase paranes siis hakati igatsema mugavusi ja luksust. Jehoova templi ehitus aga valgus
tagaplaanile. Möödus 16 aastat kui prohvet Haggai kuulutas: “On’s teil endil aeg istuda oma vooderdatud kodades, kui seesinane koda on varemeis? Ja nüüd ütleb vägede Jehoova nõnda: Pange tähele oma teguviisi! Te külvate palju, aga saate pisut; sööte, aga kõht ei saa täis; joote, aga janu ei kao; riietute, aga ei saa sooja; ja kes teenib palgalisena, teenib katkisesse kukrusse! Nõnda ütleb vägede Jehoova: Pange tähele oma teguviisi! Minge mägedele, tooge puid ja ehitage koda, siis on mul sellest hea meel ja ma ilmutan oma auhiilgust! ütleb Jehoova.” Nii käskis Jumal ehitada üles oma templi. Ehk teiste sõnadega – kui te tahate osa saada Kõigekõrgema õnnistustest, siis otsige kõigepealt Jumala riiki. See vana lepingu prohveti kuulutus kutsub meid üles tänapäeval 2.Peetruse.2:5: ” Ja teiegi ehituge üles kui elavad kivid vaimulikuks kojaks ja pühaks preesterkonnaks ohverdama vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu.” “Sest meie oleme elava Jumala tempel, nõnda, nagu Jumal on öelnud:” Ma elan nende sees ja käin ja olen nende Jumal, ja nad peavad olema mu rahvas!” (2.Kor.6:16) Kas eestimaa tahab olla seda Jumala tahet järgiv rahvas? Või teenime meiegi juba katkistesse kukrutesse ja külvame palju aga lõikame pisut. Meie väikesest riigist räägitakse huvi ja imetlusega kui kiiresti kasvavast majanduslikust imest või baltikumi
tiigrist. (Palm Beach Post 09.07.06.Web-savvy E-stonia Europe’s Baltic tiger) Välismaised investorid ja ettevõtjaid kergitavad kulme nähes sissetuleku võimalusi meie madalate maksude arvel. Vähem räägitakse aga Eesti liidrikohast HIV leviku poolest Euroopas, mis on nakatanute
suhtarvult ületanud juba Venemaa.(epl.ee/artikkel/363829;
postimees.ee/060406/siseuudised/197213) Meie kiire elatustaseme tõusuga kasvab paralleelselt kergemeelsus ja alkoholism. ( Delfi.ee) “Meedikud on kaotanud lootuse. Meie rahvas sureb välja, sureb alkoholisurma.” ütleb Delfi veergudel 48 aastat intensiivravis töötanud proua
Kross.(Delfi.ee) Elava Jumala kui tarkuse ja jõuallika unustamine on hakanud eesti rahvale end juba kibedasti tunda andma. Meie riigis tapetakse aastas rohkem inimesi kui teistes Euroopa riikides, näitab sotsioloogiauuringute instituudi Eures avaldatud uuring.(Delfi.ee/archive/print.php?id=12877344) Tallinnat reklaamitakse küll New-York Times’s kui Baltikumi Las –Vegast, kus odav alkohol ja naudinguterikas ööelu meelitab kohale lõbudeotsijaid tervest maailmast,( Going to Tallinn NYTimes, Sunday, August 27,06) Oma 24.veebr.07.aastapäevakõnes kuulutas vabariigi president meie vaenlasteks ükskõiksuse, kalkuse ligimese suhtes, tõusiklikkuse, kaaskodanikega mittearvestamise, valetamise ja korruptsiooni. Hea käekäigu vaenlasteks nimetas ta vihkamist, teiste asjatut mahategemist, kadedust ja enesekesksust. President arvas et need vaenlased on siiski võidetavad, kui me hoiame ühte ja hoidleme oma isamaa ilu. See kõlab mõistlikult. Kuidas aga kavatseb meie valitsus ja rahvas likvideerida jumalatuse, millest kõik ülalmainitud isloomujooned algavad? Või tahame me näha ainult sümptoome ja sulgeda silmad tõe ees, mis neid sümptoome põhjustavad.
Piibel aga ütleb:”Õpetuse ja tunnistuse juurde! Kui nõnda ei kõnelda, siis ei ole koitu!”(Js.8:20)
Mis tähendab et rahvas, kes ei tule Jumala sõna juurde ega hakka seda tunnistama, elab alalises pimeduses, ilma saabuva koiduvalguseta! “Sest rahvas või kuningriik, kes Jumalat ei teeni, hukkub, seesugused rahvad rüüstatakse sootumaks!( Js. 60:12) Kas on rahvustunde ja ilu
hoidlemine see eesmärk, miks Jumal rahvused on loonud? Või tahame me teenida oma eesmärke lahus Jumala eesmärkidest ja ikkagi loota õnnistustele? Piibel ütleb:” Neetud on mees, kes loodab inimeste peale, kes teeb liha oma käsivarreks ja kelle süda lahkub Jehoovast.” Ja “Õnnistatud on mees, kes loodab Jehoova peale, kelle lootus on Jehoova (Jer.17:5:7) Nii seisavad meie põlvkonna eestlased jällegi teelahkmel
ja samade valikute ees, nagu on seisnud sajandite vältel meie eelkäijad. Ja nagu hoiatav kõuemürin kostab prohveti hääl: “Jehoova oli üpris väga vihane teie vanemaile! Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb vägede Jehoova, pöörduge minu juurde, ütleb vägede Jehoova, siis ma pöördun teie juurde, ütleb vägede Jehoova! Ärge olge oma vanemate
sarnased, kelledele endised prohvetid hüüdsid, öeldes: Nõnda ütleb Jehoova: Pöörduge oma kurjadelt teedelt ja oma kurjadest tegudest! Aga nad ei kuulanud ega pannud mind tähele, ütleb Jehoova!”(Sak.1:2-4) Eestlaste truudusest ja ustavusest Jumala suhtes räägib ka asjaolu et meie riik on Euroopa Liidu maadest kõige väiksema religioossusega riik. Kuskil 10,5% inimestest kuulub Eestis kirikusse(ainult Jumal teab kuipalju neist on uuestisündinud), kui Lääne Euroopas on see arv 47%. Kas saab ükski rahvas olla tugev ilma usuta? Kui meie rahvas on üldse millelegi truuks ja ustavaks jäänud, siis on see usuleigus! Kristlik kirik, Lääne tsivilisatsiooni alus, on Eestis suhteliselt olematu ja esineb rohkem arvudes kui reaalsuses. Aga eks ole seegi kommentaar Hr.Harri Kingole järjekordne teemast möödarääkimine ….
Eksijad paistavad kaugele, kuid pöördunud eksijad on armu väärt. Kes olen mina, et näha pindu oma venna silmas, kui mu oma palk võib pimestada nägemist. Lootes Lunastajas valmistatud armule on ka eksijal lootust. Meeleparandus peaks haarama ka ristil meile kingitud armu nägemise ja äratundmise, et mitte Jeesust nüüd, kaks tuhat aastat hiljem maha salata.
Leigust on seal, kus on palju sõnu, vaikuses on südamed päris kuumad – seda ütleb kogemus.
Sa tead ju ütlemist “Uskujale tuleb kõik kasuks”? Tead. See ongi vastus, kuidas.
mati: “Aga eks ole seegi kommentaar Hr.Harri Kingole järjekordne teemast möödarääkimine”
Ka see kõik minule?
Maailmas on palju seda, millega me ei sa olla rahul. Ja on palju neid, kes küsivad endamisi – mida mina saan teha, et maailm oleks parem paik elamiseks?
Maailma inimesel on raske leida vastust, igale kristlasele peaks vastus aga olema lihtne, loomulik ja kerge.
Läbi Jeesuse ilmutuse ja õpetuse oleme saanud sotsiaalseteks olenditeks selle sügavaimas, vaimses tähenduses. Oleme vaimus üks ja üks ka oma staatuses Jumala kui meie Isa ees. Ning selline staatus pole mitte vaid pelk äratundmine, rõõm leida vend või õde, üksinduse ja eraldatuse ületamine. Jumala kui Isa laps olla tähendab võtta enesele rohkem kanda kui vaid teadmine, et ollakse võrdse staatuses võrdsete seas. Olla kristlane ühiskonnas tähendab eeskätt võtta endale kohustused ja vastutus.
Pühal Õhtusöömaajal andis Jeesus teoga eeskuju, kuidas me peame oma ligimese eest hoolitsema. Just ligimese eest, sest me ei saa Jumalale kui Isale anda midagi, mida tal ei oleks – me ei saa täiuslikku muuta veel täiuslikumaks. See on analoogne maise perega – kuidas saaks väikelaps oma vanematele anda midagi, mida nad ise enestele anda ei saaks?
Ometi – selle väikelapse suurim and ja annetus oma vanematele oleks saada samasuguseks hoolivaks ja armastavaks nagu on tema vanemad. Ja näidata üles samasugust hoolivust ja armastust oma vendade ja õdede suhtes nagu sai talle enesele osaks oma maiste vanemate poolt. See on väikemehe suurim ja parim kink vanematele.
Kristlane ongi selline “väikemees” oma Isa ees ja ühiskonna suhtes. Just oma vendadele ja õdedele tehtu on mõõduks, mis mõõdab Isa silmis ära inimese vaimse ea, sotsiaalse arengu ja küpsuse.
Ma ei tahaks siin peatuda nendel lugematutel vormidel, milles kristlane võib oma sotsiaalset kohustust realiseerida ja vastutust kanda. Elu annab igale meist oma ja pole, et kohustusi ja vastutust kellelegi ei jätkuks või ei leiduks viisi, kuidas neid enesele võtta.
Olulisem näib mulle siinkohal kristlaseks olemise mõtte ja sisu avamine ühiskonnas – see on olemine ja elamine teenimises, just oma kaasinimeste teenimises. Sest kaheldamatult Isa rõõmustab, kui näeb oma poja silmis austust, lugupidamist, kuulekust oma nõuete suhtes. Kuid ma olen veendunud, et Isa rõõm on mõõtmatult suurem, kui ta näeb oma poega hoolitsemas oma vendade ja õdede eest – neid teenimas nagu Isa ise teenib inimest.
Siis võib Isa süda olla rahul – seeme, mille ta on oma pojasse istutanud on hakanud ka vilja kandma ja sellist poega võib usaldada ja talle kätte anda tema pärandiosa – selline poeg ei lähe sellega laia ilma ega raiska seda vaid omaenese tühiseks lõbuks.
Ava palun seda: kõik kasuks.
Miks siin nii napisõnaline, kui mujal on mitu A4 kirja?
Jeesus andis eeskuju oma eluga ja oma ohverdusega ristil. See oli kõige suurem Jumala hoolitsus, and, arm inimese jaoks.
Sa vahetad nime ja arvad, et midagi muutus? Kui sa juba ütlesid mulle “Jumalaga!”, siis pea oma sõna.
Teiseks – ma ise otsustan, kellele, mida ja kui pikalt vastan. Kui sa ei teadnud.
Jumalaga ütles kah anonüümne. Mis nimevahetus?
Ma arvan, et Sa ainult kopipeistid oma lugusid, vastajat teiste kirjades öeldule on Sinust harva ja seegi enamasti nii, et üks kirjutas aiast, Sina räägid vastu aiaaugust. Auk vajab aga täitmist, vastasel korral ei ole dialoogist juttugi, on vaid H.K. monoloog.
Vaata, Harri, Sina ei ole mitte ainus tark, ka teistel on mõistus ja ei maksa neid kohelda nagu koolipoisse. Austa ligimest, siis usume, et austad ka Jumalat. Sest kui keegi ütleb, et ta armastab Jumalat, aga ei salli oma venda, keda ta on näinud ja kellega kõnelnud, siis kuidas saab ta armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud.
“Vaata, Harri, Sina ei ole mitte ainus tark, ka teistel on mõistus”
——
Miks sa kogu oma mõistuse minu isikule pühendad? Arusaamatu…
Lase sel oma mõistusel maailma heaks särada.
Siitmaalt aga jäävad igasugused anonüümsed susijad, kellel ma vahet ei tee, vastusteta. Nii palju võiks inimesel ikka ausust ja lugupidamist teise vastu olla, et ta ei peida end miski anonüümsuse taha.