Püha koda

Jõelähtmes pühitseti juulis värskelt restaureeritud kirikutorn ja kirikukell, vanim siin valatud ja üks viimaseid gootipäraseid kelli.

KADRI MATTEUS MÄLK

Elu on suhteliselt sünge paik, ent helgeid hetki on siiski ka. Kui sünnib midagi tõeliselt suurt. Kui su lähedased on terved. Kui toibud ootamatust tõvest. Kui sünnib midagi vaikset, ent tähelepanuväärset. Kui sünnib kunst. Kui kerkib kirikutorn. Kui kiriku torni tippu pannakse kullatud rist. Kui meistri­mehe käed on mördist puhtaks pestud ja ta imetleb oma tööd. Kui kõnnid pühapäeva­hommikul tasakesi mööda pikka vaipa armulauale. Kõnnid sinna, selg sirge, soojad sokid jalas – kirikupõrand on külm –, helged mõtted hinges, et paluda armu lähedastele, kallitele inimestele, oma töödele. Neelatad. Leiva­palukese, murelikoogi, mille oled hommikul kiiruga suhu jõudnud pista, on valmistanud hea inimese käsi. Auto, millega kirikusse said, on hea ja kindla inimese roolitud. Headel inimestel on siin ilmas kulla hind.

Kui imelik: om armastanu / nii kavva, kavva emä arm. / Kui valulik: veäp havva manu / liig hilda elo saatus karm!¹

lu mõte on olemuselt universaalne, nagu on universaalsed näiteks ilu, headus, armastus, sõprus, heldus, ent me avastame seda üksi ja teeme teoks samuti üksi. Ja see mõtteviis – võiks öelda, et see on platooniline mõtteviis. Puhtalt hingeline, tegelikkuses justkui teostamatu, ent ometigi tõeliseks saanud tegu.

Enesetappude uurijad väidavad, et inimestel on selleks tihtipeale mitu motiivi. Esiteks, üksildus: mind pole kellelegi tarvis, mu elus ei ole kedagi. Üksindus võib olla teinekord õnn, üksildus õnnetus. Inimesed, kelle elul pole mõtet, ei suuda olla õnnelikud.

Teel pühakotta noid oksüümoronlikke mõttekäike kogedes saab ehk aimu elu olemusest. Täielik üksildus, ehe, karm ja puhas. Inimesel ei ole mitte kedagi. Ja olukorras, kui sul ei ole mitte kedagi, on päris raske olla õnnelik.

Edasi loe Sirbist.