Priit Rohtmets: usk rahvaloendusse

Teoloog Priit Rohtmets kirjutab, et Eesti rahvuslikku lugu pole tänini õnnestunud luterlusega siduda, seevastu taara- ja maausuliste kuvand ühiskonnas on selgelt rahvuslik ja kristlikule minevikule vastanduv.

Hiljuti avalikustatud 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse usku puudutavale statistikale on Eesti avalikkuses järgnenud ootuspäraselt elav diskussioon. Ühed rõõmustavad, et Eesti elanikkond ei pea endiselt religioossetesse ühendustesse kuulumist ülearu tähtsaks, teised tõstavad esile mitmete usuühenduste liikmeskonna kasvu. Tõsi on see, et usulised ühendused on rahvaloenduse järel endiselt suurimad Eesti elanikkonda koondavad organisatsioonid.

Kõige rohkem tähelepanu on Eesti elanike usulist enesemääratlust puudutavate andmete analüüsimisel pälvinud kaks loenduse järeldust. Esiteks, et suurim osa usku tunnistavast elanikkonnast (16 protsenti) määratleb end õigeusklikuna, ja teiseks, et 54 protsenti Eesti elanikkonnast ei pea omaks ühtegi usku. Eestlaste individuaalse religioossuse kohta on rahvaloenduse andmete alusel raske põhjalikumaid järeldusi teha, seepärast keskendugem end usuliselt määratlenud rühmale.

Võrreldes 2000. aasta rahvaloendusega oma usku tunnistavate inimeste osa ühiskonnas eriti muutunud pole. See ulatub endiselt ligi kolmandikuni Eesti elanikkonnast. Küll aga on usuühingute lõikes muutunud usku tunnistavate inimeste jaotus. Õigeusklikke on Eestis võrreldes viimase loendusega üle 30 000 rohkem, samal ajal kui luterlaste arv on vähenenud peaaegu 45 000 võrra. Suure tõenäosusega jätkub see tendents ka järgneva kümnendi jooksul.

Edasi loe Postimehest.